Eluväsinud inimene lakkab maailma üle imestamast: ta ei märka enam argises ilusat ja kõik näib talle iseenesestmõistetav. Tal jääb puudu elusamusest, kui kasutada Uku Masingu sõna. Mäng laseb kogeda elu intensiivsemalt, õpetab olema ärksam. Ometi usutakse tihti, et mängimine on midagi, millest tuleb suureks saades välja kasvada. Täiskasvanute maailm allutab elu tööle, tarbimisele ja efektiivsuse tagaajamisele. Kuid kas tõesti elame vaid selleks, et olla lakkamatult produktiivsed? Mängimine seevastu on vabatahtlik tegevus, mille eesmärk peitub mängimises eneses.  

Mängimine nõuab kohalolu. Mängides ei saa elada eilsetes kahetsustes ega homsetes plaanides. Sellepärast on mängimine üks viise kogeda elu teadlikumalt. Kuid mängimine ei tähenda piirangute puudumist. Vastupidi: igal mängul on oma maailm ja reeglid, mis paradoksaalsel kombel ei piira, vaid vabastavad. Just tänu piiridele saame end väljendada. Just tänu piiridele julgeme katsetada. Ja just tänu piiridele avastame nii iseend kui ka maailma.

Sõjastrateegia lauamänge mängides olen õppinud, et mängu juurde kuulub sõbralik aasimine ja et mängimise vastand on mängu liiga tõsiselt võtmine. Partnerakrobaatikat harrastades olen hakanud tajuma nii enda kui ka teiste vajadusi ja piire: olen mõistnud, millal on vaja piiridega arvestada ning millal seda ettevaatlikult või hoopis julgemalt nihutada. Rollimänge mängides olen saanud kehastuda kellekski, kes ma argipäevas olla ei julge, ei oska, ei saa või ei taha. Kõik see on mulle tõestanud, kui muutlik, ettearvamatu ja võimalusterohke võib elu olla.  

Mänguline hoiak võib muuta ka seda, kuidas ma teiste inimestega suhestun. Näiteks flirtimine on toonud mu ellu rohkem kergust, loovust ja rõõmu. Sealt edasi on olnud üsna loomulik hakata ka seksist mõtlema kui mängust. Oluline pole niivõrd kiirustades kuhugi jõuda, vaid olla kohal selles, mis parajasti kahe inimese vahel sünnib. Nõnda olen suutnud vähem januneda selle järele, mida veel ei ole, ning rohkem võtta hetke vastu sellisena, nagu see on. Nii on teisenenud kõik hetked rikkamaks ja intensiivsemaks.  

Mängimine ei ole hedonistlik tegevus, passiivne meelelahutus ega põgenemine „päris maailmast“. See on üks sügavamaid viise olla inimene, kohtuda maailmaga ikka ja jälle uuesti nii, nagu näeksime seda esimest korda.