Oma 1966. aasta uurimuses „Etenduskunstid: majanduslik dilemma“¹ kirjeldasid William J. Baumol ja William G. Bowen nähtust, mida hakati nimetama Baumoli paradoksiks ja mis spetsiifiliselt puudutab kultuuri- ja loomevaldkonda mõjutavaid majandusraskusi. Baumoli ja Boweni käsituses iseloomustab teatud loomingulisi tegevusi struktuuriline tunnusjoon: produktiivsus ei saa nende puhul kasvada samal viisil nagu tööstus- ja tehnoloogiavaldkonnas. Kui tehnoloogiafirma saab uuenduste abiga anda rohkem toodangut vähema ajaga, siis paljud loomevaldkonnad on tihedalt seotud loomiseks vaja mineva isikliku ajakuluga. Tsiteerin: „See, et „kunst on pikk“, on elu tõsiasjana üldiselt omaks võetud; ja haridus – kuigi sellel on kalduvus asjade käiku kiirendada –kulgeb endiselt inimmõistuse aeglases ja tihti salapärases rütmis.“

See struktuurne eripära toob Euroopas tähelepanu keskmesse avaliku rahastuse ja kunstnike toetusskeemid: kui kunstiteose kultuuriväärtus sõltub ajalisest investeeringust, mille lühikese aja jooksul turul kompenseerimine on peaaegu võimatu, siis kerkib küsimus, millised töövahendid tagaksid kunstnikule majanduslikud tingimused, selleks et jätkata loominguga, arendada välja uusi ideid ja hoida käigus jätkusuutlikku erialast karjääri.

2026. aasta jaanuaris esitasin oma esimese loomingulise stipendiumi taotluse Eesti Kinoliidule. Eestis reguleerib vabakutseliste loomeinimeste toetusskeeme loovisikute ja loomeliitude seadus, kus võetakse arvesse kunstnike ametialast eripära ja püütakse pakkuda loometegevusele stabiilsemaid tingimusi.

See eraldi käsitlus on vajalik ennekõike seetõttu, et elukutselised loov­isikud töötavad tihti ebaregulaarsete töötsüklitega ning tööperioodide vahele jäävad pikad pausid, mis on pühendatud taustauuringutele, kirjutamisele, eksperimenteerimisele ja projektiarendusele – tegevusele, mis kohe ei too midagi sisse. Kui institutsioonid nagu Eesti Töötukassa on enamasti keskendunud töötuse probleemidele, ei ole nende pakutavad võimalused vastavuses vabakutseliste loomeinimeste spetsiifiliste töötingimustega. Loomekarjääri ebatavalise iseloomu tõttu on juurdepääs traditsioonilistele, tööhõivel põhinevatele toetusskeemidele loomeinimestele raskendatud või ei sobi need kokku loomingulise tegevuse jätkamisega.

Loomestipendium on jaotatud kaheks kuuekuuliseks perioodiks. Esimesed kuus kuud on mõeldud professionaalidele, kes võivad tõestada, et on filmitööstuses aktiivselt tegutsenud vähemalt kolm aastat ja esitavad oma loomingulise projekti arengukava, millega stipendiumiperioodil kavatsetakse tegelda. Viiendal kuul võib taotleda pikendust. Kui algne kuuekuuline periood lõpeb, tuleb esitada uus taotlus koos loomingulise projekti ajakohastatud kirjeldusega. Kui taotlus rahuldatakse, siis pikendatakse toetust veel kuue kuu võrra, kokku kaheteistkümne kuu pikkuseks toetusperioodiks.

Lähtuvalt vabakutselisi loomeinimesi puudutavatest seadustest võib selle toetuse uue taotluse (pärast kahtteist kuud) anda sisse alles siis, kui viimase toetusperioodi lõpust on möödas kaks aastat. See ajavahe muudab püsivat sissetulekut pakkunud meetme pigem ajutist loometegevuse jätku soosivaks.

Esimese toetusperioodi lõpus, tänavu 29. aprillil esitasin taotluse toetusperioodi uuendamiseks ja esialgu sai see (6. mail) ka rahuldatud. Kui makset aga kokkulepitud tähtajal (juuliks) ei tulnud, anti mulle tagantjärele teada, et positiivne otsus oli tühistatud „inimliku eksituse“ ja ajutise rahapuuduse tõttu.

Seejärel pakuti mulle võimalust lükata toetusperioodi algus jaanuari. Kuid esimese kuue kuu jooksul olin arvestanud selle spetsiifilise toetusega oma sissetulekuna ja selle saamisest olenes otseselt, kas lõpetan aasta lõpuks varem planeeritud loomingulised tööd ja projektid.

Leidsin end äkki ootamatult majandusliku ebakindluse olukorrast ajal, mil oli elutähtis oma plaanidega edasi tegelda. Otsustasin asja lähemalt uurida ja taotleda endise positiivse otsuse ennistamist, hoolimata soovidest toetusperiood edasi lükata. Kinoliidu toetuse ja vahendamise abiga olukord lõpuks (loodetavasti) lahenes ja toetus taastati.

Arutasin olukorda mõne kolleegi ja sõbraga, kes samuti on tegevad loomingulises sektoris. Mind informeeriti, et sama olukorda on ka varem ette tulnud ning mitte üksnes kinoliidus, vaid ka kunstnike liidus. Mõnel puhul lükati toetusperiood pärast algset positiivset otsust siiski jaanuarikuusse edasi. Asjasse segatud institutsioonid varieerusid, ent olukorrad sarnanesid, eriti selles osas, mis puudutasid algse kinnituse ja selle pärastise edasilükkamise ajavahet.

Tahaksin rõhutada, et Eesti otsus viia sisse võimalus anda seda tüüpi majanduslikku tuge asetab meie riigi Euroopas väga huvitavasse positsiooni. Uudishimust hakkasin uurima, kuidas teised Euroopa riigid samasuguste olukordadega tegelevad ja kui arenenud on nende toetusskeemid, mis on mõeldud inimestele, kes panustavad aktiivselt loome- ja kultuurisektorisse, mida sageli peetakse marginaalseks või teisejärguliseks, aga mida hakatakse hindama hiljem – siis, kui sellest saab ühiskonnas esindusfunktsiooni, kultuuriidentiteedi või isikliku prestiiži kandja.

Sellistes riikides nagu Austria, Saksamaa, Belgia, Holland, Leedu, Põhjamaad (Norra, Taani, Rootsi, Soome, Island) on käigus mitmesugused süsteemid. Kaugele jõudnud näite pakub Prantsusmaa, kus on kasutusel üks vanemaid ja detailsemaid kultuuriinimeste toetusskeeme, Iirimaa esindab spektri kõige innovatiivsemat näidet tänu hiljuti tutvustatud uuele, spetsiaalselt loomeinimestele kohandatud sissetulekumudelile.

Pärast Teist maailmasõda tunnustati Prantsusmaal filmikunsti mitte üksnes majandusliku valdkonnana, vaid ka rahvuskultuuri strateegilise elemendina. 1946. aastal loodi Riiklik Kinematograafia Keskus (Centre national de la cinématographie, CNC)² toetamaks filmitööstuse taastamist ja audiovisuaalsete tööde tootmise ja levitamise mehhanismide loomist.

Kõige tõhusamaks tööriistaks, mille abil autorifilmi toetatakse, on 1960. aastal algatatud „tulevikukasumi avanss“ (avance sur recettes). See lubab anda avalikku toetust filmidele, mis jääksid ainult kommertsturu vahendeid ja võimalusi kasutades oma rahastamisega hätta. Eriti kehtib see debüütfilmide, noorte režissööride ja kunstiliselt ambitsioonikate projektide kohta.

Prantsuse mudeli teiseks tugisambaks on nn vaheperioodide rahastus (intermittents du spectacle) – spetsiaalne sotsiaalkaitsesüsteem professionaalidele, kes töötavad ajutiste lepingutega, näiteks nagu näitlejad, tehniline personal, režissöörid ja teised audiovisuaalvaldkonna töötajad. Toimetulekutoetust projektide vahel jagades tunnustab süsteem loomekarjääride ebaühtlast iseloomu ja on endale seadnud eesmärgiks vältida olukorda, kus majanduse ebastabiilsus sunnib tegijaid valdkonnast lahkuma. Juurdepääs toetusele põhineb kogunenud töötundidel, toetusskeem tugineb isiklikule tööle ja individuaalsele hinnangule ning seda ei anta automaatselt kõigile, kes vastavad tingimustele.

Nende rahastushoobade ühine efekt on Prantsusmaast teinud ühe elujõulisema filmivaldkonnaga riigi. Prantsuse mudel toetab rahvusliku filmitoodangu jätkusuutlikkust ja uute autorite esiletõusu ning on tugevdanud Prantsuse filmi rahvusvahelist nähtavust festivalidel ja filmiturgudel. Majanduslikust vaatepunktist võimaldab see süsteem säilitada professionaalset tööhõivet, toetada erialaspetsialiste ja aidata kaasa, et filmivaldkonna spetsiifilised teadmised ja oskused säiliksid ka projektidevahelisel ajal.

Põhjamaades on välja arendatud samalaadne tegevussuund, mida peamiselt iseloomustab loomingulise tegevuse tunnustamine valdkonnana, mille toimimiseks on tarvis ajalist ja majanduslikku järjepidevust. Sel põhjusel pakuvad riigid üksikisikutele otsetoetusi, tihti kuiste stipendiumide kaudu, mida jagatakse tegija loomingulise teekonna kvaliteedi ja kandidaadi tulevikupotentsiaali järgi.

Norra ja Soome on välja arendanud Euroopa kõige liigendatumad süsteemid toetamaks loomeisikuid väljaspool isiklikke projekte. Norra riigi kunstniku­stipendium (statens kunstnerstipend) pakub loomeprofessionaalidele töö­stipendiume (arbeidsstipend) üheks kuni viieks aastaks ja perioodilist rahalist toetust, mis võimaldab saajal pühenduda loomingulisele tegevusele ilma vajaduseta võtta vastu kommertslikumaid tööampse.

Sarnaselt Norraga pakutakse Soomes individuaalseid loometoetusi kunsti­edenduskeskuse Taike (taiteen edistämiskeskus) erinevatele, sealhulgas filmi- ja audiovisuaalvaldkonna professionaalidele. Need toetused, mida tihti jagatakse igakuiste maksetena, toimivad kõrvuti Soome Filmi Sihtasutusega (SES), kes toetab filmide arendust, tootmist ja levi. Ühelt poolt individuaalsed otsetoetused tegijatele ja teiselt poolt projekti­põhine toetus on Soomel võimaldanud koduturu väiksusest hoolimata hoida käigus stabiilset rahvuslikku filmitootmis­süsteemi – struktuuri, mis sarnaneb nii mõneski aspektis Eestis praegu välja kujunenud süsteemiga.

Üks riik, kus on ette võetud kõige julgemaid samme loomeisikute toetamiseks, on Iirimaa. Iiri mudel pakub Euroopas esimeste hulgas tõelist baassissetulekut. Erinevalt traditsioonilistest kultuurirahastussüsteemidest, mille kaudu toetatakse põhiliselt loomingu valmimist või spetsiifilisi loome­projekte, loodi Iirimaa vabakutseliste loovisikute baassissetulek (Basic Income for the Arts, BIA) eesmärgiga toetada loomeisikut otse, tunnustades tema taustauuringutele, katsetamisele ja kunstiloomingule kuluva aja majanduslikku väärtust.

Programmi tutvustas Iiri valitsus 2022. aastal kolmeaastase katseprojektina, mille oli välja arendanud Iirimaa turismi-, kultuuri-, kunsti-, gaeltacht-, spordi- ja meediaministeerium, valitsuse programmi „Meie maapiirkondade tulevik“ („Our Rural Future“) raames ja mis oli algselt mõeldud osana kultuurisektori COVID-19 pandeemiast taastumiseks ellu kutsutud laiemast meetmepaketist. Tervishoiukriis oli loomeisikute ja kultuuritöötajate majandusliku haavatavuse toonud teravalt päevakorda, sest paljud olid kaotanud esinemiste, filmiprojektide või kultuuriürituste tühistamise tõttu äkitselt töö.

Avaliku konkursi kaudu valiti programmi umbkaudu 2000 loomeisikut. Toetus koosnes 325 naela suurusest nädalapalgast, mis võrdub umbes 1400eurose kuupalgaga, mida maksti kolme aasta vältel. Toetus ei olnud seotud mõne projekti valmimise nõudega: loomeisikud võisid raha kasutada oma loomingulise tegevuse jätkamiseks, uute projektide arendamiseks või lihtsalt oma elukutsele aja pühendamiseks.

Filmisektorile on see mudel eriti huvitav, sest see lahendab üht loometöö struktuurset probleemi – pikki pause projektide vahel. Režissöörid, stsenaristid ja audiovisuaalvaldkonna töötajad kulutavad tihti kuid ja aastaid ideede väljaarendamisele, käsikirjade kirjutamisele ja tootmise ettevalmistamisele ilma stabiilse sissetulekuta sel perioodil. Vabakutseliste loovisikute baassissetulek sekkub just sel perioodil, toetades loomingule kuluvat aega, enne kui projekt tootmisse läheb.

Esialgse hinnangu järgi on programmiga saavutatud märgatavaid tulemusi. Iiri valitsuse avaldatud raporti kohaselt on seda tüüpi majanduslik toetus tulemuslik. Paljud abisaajad on kinnitanud, et nad said vähendada mitte-erialase juhutöö hulka ning pühenduda rohkem erialasele tegevusele.

Kultuurilise tootlikkuse perspektiivist on Iiri juhtum tähendusrikas, sest see võimaldab esile tõsta aspekti, mida traditsiooniliste meetoditega mõõta ei saa: see on loometööle kuluva aja väärtus.

Läbi ajaloo on loomeisikute toetused võtnud eri vorme. Sajandeid oli loominguline tegevus, eriti Euroopas, võimalik vaid kohtute, religioossete institutsioonide, aristokraatia ning hiljem ettevõtjate ja erakogujate eestkostel. Patroon (või metseen) ei toetanud ainult ühe konkreetse kunstiteose valmimist, vaid pakkus kunstnikule tihti ka uurimistööle ja loomingulisele tegevusele pühendumiseks vajalikku majanduslikku kindlustatust.

Pärast Teist maailmasõda, kui arenes välja tänapäevane Euroopa kultuuripoliitika, võtsid metseeni rolli osalt enda kanda avalikud institutsioonid. Paljudes riikides tunnustati kultuuri kollektiivse väärtusena ning kutsuti ellu vastavad ministeeriumid, kunstinõukogud, filmifondid ja toetusskeemid garanteerimaks loometöö jätkusuutlikkust ja toetamaks kultuuriloomet.

Samal ajal muutus ka erarahastuse roll. Kuigi fondid, kogujad ja ajakohased metseenluse vormid elavad edasi, on märkimisväärne osa erainvesteeringutest liikunud sektoritesse, mis pakuvad plahvatuslikku kasvupotentsiaali, nt tehnoloogia, digiinnovatsioon ja uued tööstusharud, mis toetavad Baumoli paradoksi, ning loominguliste tööde arendamisele ja investeeringu tagasisaamisele kuluv aeg pole tihti vastavuses turuloogikaga.

Näiteks Itaalias on kultuuritööteemalistes uuringutes esile tõstetud struktuursete tingimuste äärmist ebakindlust, mis mõjutab kogu loomingulist ökosüsteemi. Näiteks 2026. aastal ei valitud Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi mitte ühtki Itaalia filmi (v.a vähemuskaastootmised), mis algatas laiema poleemika filmide avaliku rahastuse teemal. Ajal, mil käisid niigi juba ägedad arutelud filmitööstuse vahendite haldamise ning Itaalia süsteemi suutlikkuse üle toetada põlvkonnavahetust ja tugeva rahvusvahelise ambitsiooniga teoste loomist – olukorras, kus Itaalia filmid olid takerdunud paigalseisu.

Selle karjääritee spetsiifilist haprust valgustavad uuringud näitavad, kui sageli mõjutab valikut sotsiaal-majanduslik taust: suurema peretoetusega inimesed taluvad kergemini pikaajalisi ebastabiilsuse perioode, võtavad karjääri alguses vastu madalapalgalist tööd ja loovad erialavõrgustikke. Takistused tabavad neid, kellel puuduvad majanduslikud vahendid või tugivõrgustik –sisuliselt pääseb kunsti looma vaid jõukam elanikkonna osa ja tekib oht, et loome­sektori sotsiaalne ja kultuuriline mitmekesisus väheneb. Kunstimaailmast saab kapitalistliku ühiskonna peegelpilt, kus ebavõrdsus mõjutab ligipääsu isegi selles valdkonnas, mis on ajalooliselt olnud üsna demokraatlik.

Eestil on siin märgatavat potentsiaali, sest hoolimata riigi väiksusest pole siinsed rahaliste toetuste jagamise põhimõtted jõudnud sellisele keerukuse, läbipaistmatuse ja (miks mitte) ka korruptsiooni tasemele, kui mõne suurema Euroopa riigi süsteemis. Tuleb silmas pidada, et rahastussüsteemi ei tajutaks privileegi või luksusena, vaid aluspinnana, millele saavad oma aastase loomingulise tegevuse planeerida oma valdkonna professionaalid. Äkiline muutus poliitikas või juba arvestatud toetuse äkiline äralangemine võib panna taotleja olukorda, kus tuleb ümber hinnata oma võime valitud loomevaldkonnas jätkata.

Baumoli sõnul on loomingulise taustauuringu, kirjutamise, katsetamise ja projektiarenduse protsessis tihti kõige olulisem see faas, kus luuakse kõige vähem kiiret majanduslikku tulu, aga mis on loomingu kultuurilise ja kunstilise väärtuse seisukohalt hädavajalik. See vastuolu on üks avaliku kultuurirahastuse peamisi teoreetilisi aluseid: kui kunstilist loomingut hinnataks üksnes turukriteeriumide ja vahetu majandusliku tootlikkuse alusel, jääks paljudel teostel ja loometeedel arendamiseks vajalik aeg puudu. Seepärast sekkub avalik toetus, tunnustades loomingu nähtamatu etapi väärtust ning luues kunstnikele tingimused, mis võimaldavad pühenduda uurimistööle, katsetamisele ja teose loomisele, enne kui see võib hakata tooma majanduslikku või kultuurilist tulu.

Beethoveni keelpillikvartett vajab toimimiseks sama palju muusikuid ja umbes sama palju aega teose esitamiseks kui varem. Pole võimalik märgatavalt suurendada tootlikkust ilma kunstikogemuse märgatava arendamiseta. Kui teistes valdkondades saab kulusid vähendada automatiseerimise ja tootmisefektiivsuse suurendamisega, siis loometöö jääb alati sõltuvaks inimese kulutatud ajast, oskustest ja looja kohalolust.

Tõlkinud Tristan Priimägi