Karl Pärsimäe ümber heljub nukker muinasjutuaura. Eks tema elu tõsiasjad on ka säärased – juba surm kurikuulsas Oświęcimi (Auschwitzi) koonduslaagris äratab aukartust ja õudu, seda enam et vangistuse ja mõrva põhjus pole täpselt teada, on vaid kõlakad. Tartu kunstimuuseumi kolmanda korruse näitusel „Karl Pärsimägi, Sinu kunst on pikk“ ootab vaatajat tihe ülevaade Pärsimäe tööst ja elust, mis muidu peamiselt ühe maali kaudu tuntud kunstniku stampidest lahti raputab.

Seda maali, olgu etteruttavalt öeldud, pole näitusel. Ilmselt ripub „Autoportree pärlitega“ (u 1935) tänagi Kumu püsinäitusel Karin Lutsu ja õdede Meidega samas reas. Kuraator Liis Pählapuu on varemgi Pärsimäega rinda pistnud ning viis aastat tagasi tema enda kureeritud „Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad“ kasutas mainitud portreed ja eesti kväärkunsti arvatavat esimest pääsukest kesksena – lausa reklaamnäona. Teisi Eesti kunstimuuseumile kuuluvaid teoseid on Tartusse toodud, seega jääb üle vaid üks võimalus, et Pärsimäe kuulsaima (ja mööndustega ka märgilisima) lõuendi kõrvale jätmine peab olema teadlik kuratoorne ja kunstilooline valik.

Ärme vähemalt silma vaata

Kuid portreed – näod õlis, akvarellis, monotüüpias, puulõikes ja fotos – on selle näituse keskmes, Võrumaa maastike ning Pariisi veduutide kõrval on Pärsimäe introvertsed portreed eraldi esile tõstetud. Rõivastatud naismodelli ebalev kujutamine olevat näituse järgi ka Pärsimäe leivanumber – tema aktid on sensuaalsuseta, nagu kirjutab Ameerika Ühendriikide kunstiteadlane Harry Tafoya, kuid paljastamata ihus on autonoomsust ja eneseteadlikkust. Ma ei tea, kas saan nõustuda, kuid see polegi tähtis. Pärsimäe portreed on tõesti võimsad oma lihtsuses ja tundlikkuses värvi suhtes ning kõik nad tekitavad omajagu kahtlusi, et keda siin siis tegelikult kujutatud on.

Selle mõistmiseks oleks mõttekas mõelda universaliseeriva inimkujutise ja konkreetset indiviidi kujutava portree vahest. Kas ja keda kujutatakse, kui modelli näost kaovad isikupära pitserid – spetsiifilised kortsud, ebamugavad punnid, silmavärv või suunurk? Kui ta taandub fovistlikult mäslevaks värvivooks või -pinnaks? Isik taandub ning lõuendil, kuigi nominaalselt on tegemist konkreetse isiku kujutisega, kes kunagi kusagil ateljees istus, kerkib esile midagi muud, mille olemuses ei saa kindel olla. See on illustratsioon individuaalsuse püsivast paradoksist: me kõik oleme unikaalsed olendid, kes istuvad omaenda ainulises pesas inim­eksistentsi hüperdimensionaalsel normaaljaotuskõveral. Ja samal ajal oleme kõik head tüüpnäited inimesest kui sellisest (mõningate väga ekstreemsete eranditega), juhul kui näiteks keegi Andromeeda galaktikast peaks uurima, et kes see inimene ka õige on.

Pärsimäe portreed on vormilt lihtsad ja hoogsad, modelli nägu ja iseäranis silmad on markeeritud vaid mõne joone või punktiga. Rõivad lahendab ta ennekõike värvipindadena, tihti tugevatooniliste kontrastidena delikaatsetele nukulikele nägudele. Keegi ei vaata vaatajat, silmsidet maaliasukaga on pea võimatu saavutada. Vastupidiselt õudusklassikaks saanud maalitüübile, mille pilk sind salongis kõikjal saadab, vaatavad Pärsimäe portreed sust nimme mööda. Edutult pilku püüdes aimad, et tegelikult ei soovita sind siia.

Ja siinkohal hakkas siinkirjutajale silma pärlitega autoportree puudumine. Vaatamata sellele, et kuulsal pildil vaatab Pärsimägi otse vaatajale silma, on vormilist sarnasust piisavalt, kas või punase värvilaiguna markeeritud suu, et võrdlust sundida. Need portreed anonüümsetest naismodellidest on kui maskid Pärsimäele endale, tema viis iseenda individuaalsusest pääseda. Nad ületavad sedasama indiviidi ja tüübi vahelist paradoksaalset piiri, mille tõttu konkreetne mina ehk ise ja abstraktne tema ehk teine teineteisesse sulavad. Kunstniku ja modelli isikuvaheline piir häguneb maaliks.

Üleüldse, las ma vaatan parem teid

Pärsimäe kunst ei ole just ülearu lihtne sissejuhatus ei temale endale inimesena ega tema perioodile eesti kunstis. Pallaslaste hilismodernistlik koolkond oli kaunis mitmekesine ning Ado Vabbe ning Konrad Mäe õpilasena soovitakse ka Pärsimäes näha meistrite käekirja jätku, nagu on arusaadav ka soov nimetada teda Eesti Matisse’iks. Kui loole lisada Pärsimäe kinnine iseloom ning surm koonduslaagris, tõuseb müstikanivoo kõrgele – kusjuures pole teada, mis oli natsirežiimi meelest Pärsimäe „kuritegu“, ta võis olla homoseksuaal (või evida muud kväärlust, mis toonase terminoloogia järgi langeks selle sõna tähendusvälja), ta võis end sõgedas solidaarsusaktis juudiks valetada, võis miskit veel olla. Igatahes okupeeritud Pariisist ta vangi saadeti ning tema erisugused portreed ning iseäranis ise­endast annavad mulle indu spekuleerida, et ju ta „pervert“ olemise pärast mõrvati. Vajadus kujutada inimesi maskidena ja ennast teisesse ära lahustada sobituvad sellesse seletusse ehk isegi liiga hästi, kuid Pärsimäe selle eluetapi ja -tahu kohta saabki üksnes spekuleerida, andmeid on väga vähe. Ning head lugu ei saa ka faktidega ära rikkuda.

Meil on seega ettekujutus tundlikust maalijast, kes tegi seda oma päritolu kiuste – vana Pärsimägi Sika talust Võrumaalt polevat noorema kunstiõpet heaks kiitnud ning keeldus pojale kingade tarvis raha andmast, kui tal need Tartus molberti ees läbi kulusid. Minust parema pilditajuga inimesed kiidavad tema vaistlikku ning spontaanset värvikasutust ja metsikut pintslit. Tõsi on, et Pärsimägi pidi olema füüsiliselt väga aktiivne, seda kirjeldavad ka ateljeekaaslased ja kaas­õppijad, aga seda aimab ka piltidelt enestelt. Maalides kiiresti, alla prima, ning kahetsemata, on Pärsimäe isiku jooned tugevalt ja rohkelt tema teostes kohal.

Siiski on need killud sellest inimesest, mitte tervik. Moment siit – tänane meeleolu kodutalu lähistel, mida kiiresti akvarellida; hetk sealt – sirgeselgne naine suunab oma pilgu jäigalt vaatajast mööda; akvarell seinal – läbipaistmatute prillide tagant vaatab kolleeg; puulõige –taandunud silmnäoga miniatuur vahib oma tillukesest maailmast välja. Ja nõnda edasi. Tartu kunstimuuseumi kolmas korrus on tõesti tihedalt täis ning mingil teisel juhul võiks viriseda, et pildid ei saa hingata. Siin seda muret aga pole ning tihedus aitab kaasa mõistmaks muidu nii mõistatusliku mehe mõtteid. Ta tõesti, oma pika ja tänapäevani kestva kunstiga ja lühikese eluga, hõlmab vaataja endasse, tunnike näitusel võttis läbi nagu truu-pojalik teoorjus põllul või veskil Pärsimäge kurnas.

Näitusel ja saatetekstides mainitakse korduvalt, et Pärsimäe teoseid võiks pidada kergeks. Ma ei saa nõustuda, selle võrukese pilk oli ikka kaunis raske, teadlik enda puudulikkusest, teadlik oma sobimatusest. Ebamugav, mitte kerge. Selja tagant ligi hiilival moel seab ka näituseruum ise Pärsimäe väidetava kerguse kahtluse alla. Tartu kunstimuuseumi kolmanda korruse galeriist leiame nimelt ka projektiruumi, kus samaaegselt on avatud Kaisa Maasiku teos-näitus „Elus olemise tunne“, mis koosneb lamamistoolidest ja suurest LED-ekraanist, kus näidatakse videoid, mis tuju heaks teevad. Kergeid videoid elu kergetest hetkedest. Kuna videoteose helid kondavad mööda korrust ringi, on kahe kõrvutamine vaistlik ja loomulik – seda kergust, mida Maasik oma lustakas videos saavutab, ei saa kuidagi Pärsimäele omistada. Tal, vaesekesel, oli ikka raske.