Kim Simonsen, Mereveetilga bioloogiline koostis meenutab verd minu veenides. Fääri keelest tõlkinud Andry Arro, toimetanud Eva Velsker. Nordur, 2026. 66 lk. Vónbjørt Vang, Must orhidee. Fääri keelest tõlkinud Andry Arro, toimetanud Eva Velsker. Kollaažid teinud Vónbjørt Vang, kujundanud Kirstin Helgadóttir. Nordur, 2026. 88 lk.

Kirjastus Nordur ja tõlkija Andry Arro tegid kevadel (tõlke)luulesõpradele tõelise üllatuskingituse. Eesti lugejateni jõudis korraga kaks värske fääri luule tippteost: Kim Simonseni „Mereveetilga bioloogiline koostis meenutab verd minu veenides“ ja Vónbjørt Vangi „Must orhidee“. Ühtlasi külastasid Simonsen ja Vang ka tänavust „Prima vista“ kirjandusfestivali.

Originaalis ilmusid luulekogud 2023. aastal ning Vangi „Musta orhidee“ andis seejuures välja Simonseni kirjastus Eksil, ent raamatutel on muidki kokkupuutepunkte. Peamine see, et mõlema keskmes on kaotus. Simonseni tekstid lähtuvad isa surmast. Kohe „Mereveetilga ..“ avavärssidega visandatakse konflikt luulemina siseilma ja välismaailma vahel: „Täna hommikul suri mu isa, / ta seilas terve elu / maailma ookeanidel. / Nüüd murduvad lained / nagu lained alati on murdunud, / laine laine peale“ (lk 11). Isa on surnud, poja elu hetkega muutunud – teose avaosa kannab pealkirja „Esimene hommik Maal“, tähistamaks isa surmaga alanud uut ajastut –, aga ümberringi on kõik endine, maailm ei lõpe, isegi mitte ei seisata korraks.

Vangi „Mustas orhidees“ kõneleb jällegi ema, kes on kaotanud oma poja uimastisõltuvusele. Teda painab aimus, „nagu oleks minu elu emana lõppemas“ (lk 13), mure poja pärast kasvab siingi leinaks: haiget teeb nii „kõik see, mida / ühtäkki / enam ei / ole“ (lk 68), kui ka see, mis võib veel tulla, sest ta „ei tea / kas sa oled veel olemas / kui öö saab läbi“ (lk 24), nii lapse kujundlik kui ka võimalik tegelik kaotus. Seesugune kvaasilein kohutab, mõjub veidra, peaaegu väärana. „[K]uidas leinata elavat last?“ küsib luulemina ja nendib, et „on nii kummaline leinata kedagi / kes elab“ (lk 55). Sellele lisandub kõneleja kahtlemine endas kui emas, enesesüüdistamine, hirm, et äkki sattus poeg halvale teele seepärast, et ta ei osanud last hästi kasvatada, kuni jõuab välja mõtteni, et võib-olla poleks ta tohtinudki emaks saada (vt lk 48 ja 56).

Kaotusvalu heidab varju kõigele, täidab kogu silmapiiri, valgub luulemina seest teda ümbritsevasse keskkonda. Simonsen kirjutab: „Nüüd murendab meri osakesi maast, / lõpuks lõhuvad lained maa / kuni viimane kaljurahn kord merre variseb. / Fjordist, lainetest ja märjast nõlvast / on saanud surmapastoraal, / arhailine, Hadese juurde viiva teerajaga. / Nüüd elab siin surm, / see on tema, kes ainiti vastu vaatab / oblikate ja kuluheina vahel“ (lk 18). Vang võtab retke allilma ette teadlikult ja kindla eesmärgiga: päästa oma poeg pimeduse kütkest, võita ta valgusele tagasi. Temagi toetub loodusmetafoorikale: „soovin et oleksin taim / millel oleks sooned / mis ulatuvad / allmaailma / et sa saaksid end haakida / minu juurte külge“ (lk 61). Must orhidee teose pealkirjas sümboliseerib korraga nii sedasama „allilma ja pimedust, kuhu laps kaob“, kui ka „taimset elu, aianduse ja mulla teraapilist toimet“¹ ehk nii häda, kui ka selle (üht võimalikku) leevendust – viimasest hiljem pikemalt. Lisaks orhideele on mustad veel tulbid (lk 19 ja 34), unenägudes viirastuvad lilled (lk 16 ja 65) ning muidugi põrgulill ise (lk 76), aga ka seinad (lk 45) ja rand (lk 42), isegi osa luulekogu lehti (sisu ja vormi ühtsus missugune!).

Mõlemad raamatud sisaldavad rohkelt viiteid ja vihjeid teistele autoritele. Simonsen tsiteerib küll antiikfilosoofe ja -poeete (Anaximandros, Ovidius, Aristoteles), küll XX–XXI sajandi (valdavalt nais)mõtlejaid (Carl Sagan, Donna Haraway, Jane Bennett, Hélène Cixous, Catherine Clément, Astrida Neimanis). Vang mainib muidugi Dantet, aga ka H. C. Anderseni ja Naja Marie Aidti, samuti muude kunstialade esindajaid, nagu Mozart ja tekstiilikunstnik Hannah Ryggen. „Musta orhidee“ minajutustaja otsib filme ja raamatuid, mis võiksid talle teekonnal läbi allmaailma tuge ja julgustust pakkuda, ent materjali napib: „jah / ma olen kirjanik / aga ma ei leia luulet / lapsevanematest / kes on kaotamas last / elavana“ (lk 51). Lõpuks näibki ainus võimalus niisugune luule ise luua. „Prima vista“ festivalil üles astudes kinnitas autor ka ise, et „Must orhidee“ on raamat, mis ta soovis, et olnuks olemas, kui teoses kirjeldatut läbi elas. Oma suurimate eeskujudena tõi Vang välja pihtimusliku kirjanduse klassikud Tove Ditlevseni ja Sylvia Plathi, kelle „Hommikulaulule“² osundatakse ka „Mustas orhidees“, ning austusavaldusena Plathile olevat luulekogu üldse kirjutatud.

„Mereveetilga ..“ minajutustaja on oma otsinguis edukam. Ta tuletab meelde Ovidiuse sõnu „miski orgaaniline ei ole jääv, / loodus on maailma uuekslooja, / miski maailmas ei kao, / kõik muutub“ (lk 22). Mitte ainult surm ei vaata kõikjalt vastu, vaid ka elu: nähtav ja nähtamatu, hiigelsuur ja imeväike, linnud, loomad, taimed, seened, bakterid, viirused. Fääri saarte loodusest, eriti luulemina kodurannast, saab omaette tegelane, tuhandetahuline ja ometi terviklik, korraga igivana ja pidevalt teisenev. Inimenegi on selle terviku osa: „Me oleme maastik teiste maastike seas“ (lk 63). Kui miski maailmas ei kao, vaid üksnes muutub, siis ei saa ju kaduda ka isa. Surm on ühe etapi, mitte kogu rännaku lõpp. Avaluuletuse ükskõiksed lained mõtestatakse kogumiku lõputekstis ümber: „Peagi murdub isa lainena vastu kaljusid ja kaob“ (lk 66). See kadumine pole aga kaotus, vaid muundumine, mitte enam raske ja kurb, vaid vabastav nii isale kui ka pojale.

Kuivõrd elu algallikas on just nimelt vesi. Rakuvedelik, pisarad, veri – kõik need meenutavad meile, kust oleme tulnud ja kuhu peame kord naasma. „Kõik me oleme võrsunud ookeanist / ookeaniks peame me kõik jälle saama / oleks preester pidanud ütlema“ (lk 64). Saarel on (ürg)ookean alati lähedal, omaks tuleb see aga ka saareelanikul võtta. Siis pääseb mõtegi taas vabalt voolama (!): „See on see algne teadlikkus, / see sõna, mis paneb nüüd silmad ainiti tühja maailma / vaatama / läbipaistvad, nagu mererand ja see hommik, / mis täidab meele / mis laseb teadvusel voolata / ojana aegade vahel“ (lk 52). Mida edasi, seda enam asendub algne leinameeleolu „Mereveetilgas ..“ ülevus- ja tänutundega. Simonseni sõnul ongi raamat pigem ood, hümn maailmale ja elule kui itk isa pärast.

„Must orhidee“ on samuti, nagu pealkirjast paistab ja eespoolgi juba vihjatud, looduslähedane teos. Kui Simonseni kogu kesksed kujundid on rand ja ookean, siis Vangi teoses on need aed ja muld. Aiatööd maandavad pingeid, ent muld (ja sellest tärkavad mustad lilled) viivad mõtted paratamatult ka surmale. „Kõik elav sureb / lakkamatult“ (lk 35). Elu ja surm on ka Vangi tekstiilmas looduses tihedasti läbi põimunud: maa mäletab õnnehetki („õnn lebab unustatuna ühes märjas / väikeste jalajälgedega liiva­kastis“, lk 47), aga ka valu („minu trauma jääb alles / mulda // seal see ootab / seal ma väetan / musta põrgulille“, lk 76). Muld „avab end / ja ootab“ (lk 77), on valmis vastu võtma nii aedniku näpud, tema rõõmu ja kurbuse kui viimaks ka tema enda ja ta lähedased, sest „kõik, mida me ütleme on geoloogia / kõik, mida me teame on geoloogia“ (lk 80), kõik, mis me oleme, on geoloogia. Vahel ei saagi teha muud, kui end selle teadmise rüppe usaldada, õppida mitte üksnes kannatuste ja kaotuste kiuste, vaid koos nende kui eksistentsi ja armastuse loomulike osadega elama – „Musta orhidee“ kolmas ja viimane osa kannabki tabavat alapealkirja „Ma õpetan oma keha“.

Kõige teraapilisemalt ei mõjugi seejuures aiatööd, lugemine ega trenn, vaid hoopis kirjutamine. Esialgu pelgab sõna jõudu tundev luulemina oma emotsioone, hirme ja lootusi verbaliseerida: „Ma kardan oma sõnu / nad teavad palju rohkem / kui ma ise / tean // nad on vanad / anumad / täis / tähendust“ (lk 15). Sest kuidas siis ikkagi leinata elavat inimest, kirjutada nähtustest, mille jaoks ei näi olevat sõnu, kui kelleltki ega kusagilt pole eeskuju võtta? Kui „õiget“ vastust ei leidu, tuleb vastata nii, nagu saab, tuleb lihtsalt välja, läbi, uuesti, üle kirjutada. Ehk kui tundub, et pole midagi, millele saaks toetuda, tuleb see tugi ise luua ning „ka luuletamine on ehitamine / toolid, maja, raamatud / toad, kus olla“ (lk 45). Vang tunnistas „Prima vista’l“, et „Must orhidee“ ei olnud algselt avaldamiseks üldse mõeldud ja ongi kirjutatud (esmajoones) iseendale, selleks et ühel raskel eluperioodil kergendada pisutki oma koormat.

Vangi luulekogu on seepärast fragmentaarne, kaootiline „nagu elu isegi“, kui kasutada autori enda sõnu. Või nagu pihib teose minajutustaja: „Kõik lood / mida ma üritan / rääkida / purunevad tükkideks // need on pillutatud laiali / osakestena / täpselt nagu mina“ (lk 73). Tekstikillud kriibivad ja kriimustavad, lõikavad näppu ja keelde, tekitavad ebamugavust, poevad lugejale naha vahele. Vangi sõnutsi ei tahtnud ta „Mustas orhidees“ kauni keele taha peituda, vaid soovis olla võimalikult avatud, toores, vahetu. See eesmärk saab raamatus igal juhul kuhjaga täidetud, teose luulemina on ühtaegu kartmatult aus ja äärmiselt haavatav. „Must orhidee“ mõjub mõnusa kontrastina Simonseni mõtlikumale ja vaoshoitumale kogule.

Nii „Mereveetilk ..“ kui ka „Must orhidee“ on pigem „poeemid fragmentides“ kui lihtsad luulevalimikud ehk need toimivad eeskätt tervikuna. Mõlemas on tekste, mis eraldi ei jäta erilist muljet või jäävad lausa lahjaks, aga terviku osana ei hakka kahvatumad kohad nii teravasti silma, omandades kõrvuti sisukamate paladega hädavajaliku lisakaalu. On paigutine keeleline kohmakus originaaltekstide eripära või tänamatus tõlketöös pisuke lõivu maksmine, ei tea ma fääri keelt oskamata öelda, aga võttes arvesse tõsiasja, et tegu on Arro esimeste luuletõlgetega, oleks ka kohatu väga nuriseda. Lõppeks on luuletõlkijad ju ühed imelikud ja imelised inimesed, eriti väheste oskajatega ja/või väikestest keeltest tõlkijad – kaitsegem ja kiitkem neid! Takk fyri, Andry!