On veel üks taevas –

alati vaikne ja klaar.

On veel üks päikesesära,

ka siis, kui seal on pime

Emily Dickinson

Oma uuel isikunäitusel „Kromaatiline triiv“ on Kristi Kongi muutnud Kumu suure saali vägevaks veiklevaks paralleelmaailmaks, kus välja pandud maalid mõjuvad äkiliste mõtete, hajusate muljete või efemeersete fantaasiatena, mis kõik sähvivad sõgedalt ringi kunstniku teadvuses.

„Kromaatiline triiv“ saab alguse käänulisest laskumisest suurde saali – Kumu siseõue poole vaatavad aknad on kaetud läbipaistvate ja värvikate kummitustega. Need tontlikud tegelaskujud pole ähvardava olemisega, ent annavad näitusekülastajale märku, et too siseneb parasjagu teistlaadi spirituaalsesse maailma, sellisesse, kus pimedus võib olla valgusest ulatuslikumgi.

Kui pöörduda laskumise järel suure saali poole, tõmbab vaatajat esmajoones koopa suunas, mis on pealkirjastatud Georges Bataille tsitaadiga „Inimeksistents on võimalik vaid loomaliku eksistentsi alusel“. Koopasuus võib näha mõnda algelist kujutist, mis meenutavad linde või karjaloomi, ent peamiselt leiab sealt kõhedavõitu segu sakilistest kividest, ebaõdusatest varjudest ja teravast vitraažist, mis kõik kokku näivad vihjavat sellele, et inimese suhe loodusega on pingeline, seda looritavad hirm ja vägivald. Koopast väljununa vaatab ta suure saaliga tõtt ja näeb kohemaid, et selle ulatuslik põrand ja suured seinad on näitusel muudetud isevärki maastikuks, kus asetseb üks teine taevas, tõepoolest vaikne ja klaar, ning ka teine päike – ometi on sel maastikul pimedam.

Neid sügavaid violetseid ja roosasid toone, mis näituse seinu katavad ja põrandalegi hiilivad, võib ikka ja jälle Kongi maalidel kohata: see, kuidas ta kasutab üht ja sama värviskaalat kogu näitusel, tekitab vaatajas tunde, et ta ei puutu kokku üksikute eraldiseisvate kunstiteostega, vaid on hoopiski ümbritsetud ühest totaalsest installatsioonist, milleks on Kristi Kongi kujutlusvõime.

Kunstniku maailmas kohtab ka kõikvõimalikke treppe, mis on juhuse tahtel mööda Kongi psüühet laiali pillutatud. Need trepiastmed on mitmevärvilised, vahelduva suurusega ning igaüks neist osutab liikuvusele, sest külastajat juhitakse korraga mitmesse võimalikku suunda.

Need trepid ei näi kuhugi viivat. Ent kui nende peal natuke kõndida, saab ühtäkki selgeks, et need markeerivad piiri füüsilise ja vaimse maailma vahel ning on seega otsekui hüppelauaks mõtetele.

Mõtted, mis Kongi psüühes ringi lendavad, on püütud kinni väikeste akvarellide seerias, mis jooksevad mööda kahte väljapaneku tarvis üles pandud ajutist koridori. Pärast koopast väljumist ja kõikvõimalikel trepiastmetel kõndimist meelitavad just need akvarellid vaatajat enda poole.

Nende akvarellmaalide pealkirjad ulatuvad filosoofiliselt küsitavatest väidetest, nagu „Me ei saa elada armastuseta“ ja „Kõik tahavad maailma juhtida“ lihtsate tundmuste kirjeldusteni, näiteks „Täna olen kurb“ ja „Rõõm võetakse ära“. Ehkki mahult väikesed, on need tööd jõulised Kongi mõtete ja tunnete väljendused. Kompositsiooni poole pealt aitab sellele jõulisusele kaasa ka see, mismoodi kunstnik on maalinud punastes, erekollastes ja tumerohelistes, näituse lilladesse ja roosadesse värvidesse voolavates toonides moonutatud tontlikke figuure. On selge, et Kongit kummitab tema enda mõttemaailma siseelu. Seetõttu kummitab see ka näitusevaatajat.

Akvarellikoridoridest kaugemal kisub vaatajat endasse hunnitu oranž päike, mis loojub suure koridori tagumisel seinal. Selle ümber hõljuvad sihitult liiliate ja lavendli meeleolust kantuna taskusuuruses õlimaalid. Osa neist maalidest jätkab Kongi peetavat filosoofilist arutelu näiteks selliste pealkirjadega nagu „Kas vägivald ja mõttetus pole lõppkokkuvõttes üks ja seesama? (M. Horkheimer)“. Kuid üha enam kohtab siin ka maastikumaale, mis annavad vaatajale detailse ülevaate Kongi hinge geograafiast. Kui tema akvarellidel annavad tooni ängistus ja valu, siis pisikestelt õlimaalidelt kajab vastu nukravõitu meeleolu, kus „Pimedus võib leida minu ja ka sinu“, ent milles on kohta ka „Hommiku­valgusele. Hommiku lootusele“.

Lilla ja roosa intensiivsus jätkub. Kõik need sinised taevad, oranžid tasandikud ja rohelised mäed neil pisikestel lõuenditel valmistavad vaataja ette kohtuma monumentaalmaalide seeriaga Kongi immersiivse installatsiooni südames. Just siin on Kongi lopsakas kujutlusvõime kõige selgemini esil, seguna abstraktsetest maastikest ja figuratiivsetest maalidest, millel on seesugused pealkirjad nagu näiteks „Kui taevas ja maa puutuvad kokku“ või „Inimene ei oska olla inimene“. Neist kõige olulisem on „Avatud süda“.

See on kaikuv, tormiline maastik. Allpool paneb end maksma erksinist värvi järv vastu punast ja violetset mäge, millel on teravad oranžid tipud. Need meenutavad ründevalmis ja teravate küüntega käppi või kihvu. Maali keskel on lillakad ja sinised pilved, mis on mööda mitmeid silmapiire laiali valgunud. Ülalpool hõljub lillat värvi struktuur kannatlikult, ent kurjakuulutavalt ülejäänud maa kohal, otsekui kavatseks vanajumal ise allpool asuva kaose üle kohut mõista.

Kui vaadata seda maali tervikuna, on ilmne, et see „Avatud süda“ lööb ikka veel. Kuid ühtlasi on selge, et ajalugu on seda kõvasti räsinud. Ja kuigi siin-seal võib maalil näha jälgi positiivsest valgest ja kollasest valgusest, näib Kongi „Avatud südame“ paigutus „Kromaatilise triivi“ keskmesse ütlevat ennekõike seda, et oma vaimu teistele paljastades on ka meie süda haavatav.

Nõnda haavatavana uitame viimasesse – hämarasse ja jahedasse – ruumi, mille on enda alla matnud sügav-pehme oranž värv ja me ei saa lahti tundest, et oleme suvekuumuse käest varjule pääsenud. Mulje saab kinnitust, kui märkame esimest tööd abstraktsetest sakilise vineerist raamiga akvarellide seeriast. Selle maali pealkiri on „Kuu lõhn jättis selle ruumi tühjaks, kuid lähedaseks“. Teine maal samas seerias, „Kodu on seal, kus on süda. Koos sügavlilla ja sooja kollasega“ rahustab maha ning kolmas, viimane teos „Ma näen selgelt merd. Eredalt ja sügavalt“ vihjab otsekui mingile tarkusele, mis sai Kongi näitusel omandatud. Aga mis laadi tarkus see olla võiks?

Minu arvates ilmestab „Kromaatiline triiv“ kõiki neid raskusi, millega satutakse silmitsi end teistele avades. Kuid näituseterviku vägevus näitab ka seda, et oma äkiliste mõtete, hajusate muljete või efemeersete fantaasiate jagamine teistega on riski väärt. Seepärast julgustan igat Sirbi lugejat minema Kristi Kongi näitust vaatama, enne kui see oktoobris kinni pannakse.

Tõlkinud Juhan Raud