Eelmisel nädalal leidis aset üks väga eriline koorikontsert pealkirjaga „Koorime lahti! 2“. Või kui täpsem olla, oli neli sama kavaga kontserti (Võnnus, Narvas, Tartus ja Tallinnas Mustpeade majas – sealt pärinevad minu muljed), kus +koor esitas Liisa Rahusoo juhatusel kümme verivärsket eesti heliloojate kooriteost.

Sellist ettevõtmist võib pidada lausa erakordseks, sest kuidas teisiti nimetada ühe harrastuskoori ja tema dirigendi algatust tellida uusi koorilaule meie juhtivatelt heliloojatelt ja muusikutelt. Ilmselt on asjasse pühendamatul raske hoomata kõiki nüansse, mida sisaldab selle mõtte elluviimine, alates muusikute ärarääkimisest ja lõpetades rahalise küljega. Unustada ei saa ka loomingulist poolt, sest selgeks tuleb õppida ju täiesti erineva käekirjaga autorite teosed ning tekitada neist üks sidus kontsert. Ettevõtmisele lisab väärtust veel fakt, et koor on sellesarnase ürituse korraldanud ka juba 2024. aastal, mil telliti 12 a cappella koorilaulu. Tollal olid kavas laulud eelkõige muusikutelt, kes harilikult koori­lauluga kokku ei puutu (Mihkel Raud, Tanel Ruben, Bianca Rantala, Iiris Vesik jt), aga sel korral oli loojate valik laiem ja kaasatud ka n-ö klassikalise haridusega heliloojad.

Eelmisest +koori lahtikoorimise kontserdist ei õnnestunud mul kahjuks osa saada, küll aga mäletan meeldivat üllatust ja sügavat elamust koori (siis kandis see veel nime Rõõmusõõm) mõne aasta taguselt kontserdilt, kus kõlasid vaheldumisi Veljo Tormise looming ja Rahusoo seatud Massive Attacki lood. Nii et tegemist on loovalt mõtleva kooriga, mille tegemistel tasub alati silm peal hoida.

Tänavusteks kontsertideks oli lugusid tellitud kümnelt autorilt ning rõõmustab, et võimalusest olid kinni haaranud niivõrd eriilmelised tegijad. Ei oska öelda, kas heliloojatele olid ette antud ka mingid tingimused, näiteks pikkus (kõik lood olid üsna ühepikkused), kuid võib öelda, et tulemus oli kümnest kümme ehk ei olnud ühtegi nõrka või isegi nõrgapoolset lugu. Tahan väga loota, et kõik need laulud jõuavad peagi ka teiste kooride repertuaari, või – veel uhkem – lausa laulupeole. Ühe kuulamise põhjal on muidugi raske lauludele tõsisemat analüüsi teha, mistõttu pean piirduma vaid lugudest tekkinud muljete ja mõtete edasiandmisega.

Kontserdi avaloona kõlanud Tom-Olaf Urbi ehk Reketi a cappella koorilaul „Vastukaja“ võlus heakõlalisuse ja pehme harmooniaga, kust ei puudunud ka värvi andvad üllatused ja ootamatused. Suur osa laulust lauldi kinnise suuga ehk siis m-häälikul, ja et ka edaspidi tuli sellist võtet ette peaaegu igas laulus, tuli pähe mõte, et ega see ometigi olnud lugude loomise üks eeltingimusi. Urbi laul võiks aga vastukaja leida vähemalt keskmise võimekusega segakooride repertuaaris ning sellel on kõik eeldused kujuneda tõeliseks koorihitiks.

Märt-Matis Lille laulus „Kõik mu ümber lauluks muutub“ (sõnad Henrik Visnapuu) oli väga hea leid lisada bassklarnet (Hans-Jürgen Kruus), mis sulandus suurepäraselt kooriga kokku ning oligi nagu üks häältest, võimaldades seejuures esitada inimhäälele kättesaamatuid madalaid noote. Lugu on üles ehitatud kontrasti põhimõttel: loo esimeses, natuke uitavas meeleolus pooles on kooril palju kinnise suuga laulmist, teine pool aga rabas oma äkilisuse ja ülikõrge sopranipartiiga.

Ka Maarja Nuudi „Laugude taga“ (sõnad Eha Lättemäe) oli a cappella koorilaul. Selles võlusid pikad muusikalised liinid, kerge džässilikkus ja mantrana korduvad kaunid muusikalised motiivid.

Minu vaieldamatu lemmik sel kontserdil oli Peeter Volkonski „OO!“ kõnekoorile. Loo kirjutamise mõte oli Volkonskil idanenud 53 aastat – 1973. aastast, mil ta sai Tõnu Kaljuste käest kõnekoorile loodud Ernst Tochi „Geograafilise fuuga“. Aastate jooksul tuli aga nii mõnigi töö vahele ja seetõttu valmis teos alles projekti „Koorime lahti!“ raames. Volkonski lugu on hästi kompaktne ning kuigi see on loodud ainult kõnekoorile, aimdus sellest muusikalist vormi ja homofoonilised lõigud vaheldusid polüfoonilistega. Ning kelle teise kui Alliksaare tekst, kus kesksel kohal pikka o-häälikut sisaldavad sõnad, võiks selletaolise „muusikaga“ paremini sobida.

Maria Kõrvitsa laulu „Me kõnnime kahel jalal“ (sõnad Anu Kree) rosin on elektrikitarr. Helilooja sõnul oli tal lugu kirjutades kõrvus ambient, mida oli selgelt ka kuulda. Väga ilusa ja tundelise loo teeb efektseks pulseerimine ja võnkumine ning elektrikitarriga (Jaagup Jürgel) ühtsesse unenäolisse maailma sulandumine. Eurovisioni lauluvõistluse olukorras oleks see laul teeninud minult kümme punkti.

Kõikidest õhtu jooksul kõlanud lauludest jättis kõige klassikalisema koorilaulu mulje „Kui olematu ma kõiksuses käin“, mille autor on Liisa Hõbepappel (sõnad Tõnis Luik). Aga ka siin on omad efektid: palju mõjusaid kordusi ning luuleteksti tsiteerimine koori taustal.

Kaasahaarav kolme peale meetrumiga ja erksate sünkoopidega laul on Mari Kalkuni „Tuhandet niiti pidi“, mille teeb meeldejäävaks kontrastne faktuur: mehed madalal m-tähel mõmisemas ja naised selle taustal oma laulu laulmas. Kuna siin oli mõnusat ühislaulmise vaibi, soovitan laulu soojalt järgmisele laulupeole.

Ainus kümnest õhtu jooksul kõlanud laulust, mille laiem levik võib osutuda probleemseks, on Peeter Vähi „Ja must sai valguseks“ (sõnad Juhan Liiv). Kindlasti ei tekita raskusi kooripartii esitamine: selles on kasutatud kahte Liivi teksti – „Must lagi on meie toal“ ja „Sa tulid“ – ning see on üsnagi lihtsakoeline. Kust aga leida Vähiga võrdne pillimängija, kes esitaks sama efektse koreograafiaga loos olulisi süntesaatori vahelõike, on juba keerulisem küsimus. Instrumentaalsed lõigud olid väga eriilmelised, alates progerokilikest virtuoossetest passaažidest, kus oli kindlasti ka oma annus improvisatsiooni, ning lõpetades pühalike orelit imiteerivate akordidega.

Üsnagi keerulise helikeelega Anett Tamme a cappella koorilaul „Pihtimus“ on muusiku igapäevast stiili arvestades ootuspäraselt džässilik. Ühekordse kuulamisega ei saanud ma loo vormile väga pihta ning nii ei tekkinud head tervikutunnet. Ühtlasi oli see ka kõikidest kontserdil kõlanud lauludest ainuke, kus koori jõud ei käinud loo keerukusest täielikult üle, ning selle arvele võib ilmselt kirjutada ka kuuldust jäänud ebamäärase mulje.

Õhtu lõppes vaimukalt ja rõõmsameelselt Puuluubi liikme Ramo Tedre rütmika lauluga „Puuraa“, mille puhul selgus helilooja sõnul loo valmides, et sopranid olid liiga kõrged ja bassid liiga madalad. Muutma Teder aga midagi ei hakanud ja koor pidigi üksjagu pingutama, et äärmistes registrites kõlavaid noote kätte saada, kuid tulemus oli hea ja koorist kiiranud positiivsus nakatas ka kuulajaid.

Mõni sõna veel koorist. Tüüpilise Eesti segakoorina koosnes see kümnest mehest ja (kui ma õieti kokku lugesin) 24 naisest. Mehed olid väikesest koosseisust hoolimata tublid: nad on hea häälematerjaliga, kuigi väga keerukad partiid ei olnud neile sel korral päris jõukohased. Naisi võib õnnestunud esituse puhul veelgi rohkem kiita, küll aga tundsin vahepeal kaasa sopranitele, sest ülikõrgete nootidega ei olnud heliloojad kitsid olnud. Siiski häirisid natuke mõned häälikud: lapselikud a ja e, mida täiskasvanud lauljatelt ootaksin ümaramana. Ehmatusena mõjus ka koorijuhi lausa forte’s häälte andmine – esimesel korral arvasin, et lugu algabki väga omapärase soologa, hiljem taipasin, et need olid hoopis koorile mõeldud hääled. Üldmulje koorist on aga väga hea – lauljais on elu ja erksust ning tõelist musitseerimisrõõmu. Jään ootama „Koorime lahti!“ kolmandat kontserdikava.