Viimased paar nädalat on rahvusvaheliste filmiväljaannete tähelepanu põhiliselt ühel teemal: korraga on püünele roninud kaks noort režissööri, mõlemad varem tegutsenud eelkõige Youtube’is, aga nüüd on oma täispikkade debüütidega ukse sellise pauguga lahti löönud, et suure filmitööstuse mudelid, reeglid ja tõekspidamised on kõikuma löönud. Jutt käib 20aastasest Kane Parsonsist, kes arendas oma teismelisena alustatud „Tagatubade“ lühifilmide kontseptsiooni nüüd suuremasse mastaapi, ning 26aastasest Curry Barkerist, kellest õudusringkondades on räägitud väiksemate katsetuste põhjal ka varem, aga nüüd on ta tekitanud oma värske linalooga „Sundmõte“ sellise lainetuse, et nädalase etteteatamisega lisandus see ka meie kodumaisesse levikalendrisse.
Põnev on seejuures, et „Sundmõte“ ei ole valminud koostöös mõne suure stuudioga – tõsi, levitajana on paadis aastakümneid tegutsenud Focus Features –, vaid projekti lükkas käima Tea Shop Productions, kes varem on tootnud juhuslikke B-filme ja kõigest paar tugevamat asja („Kukkumine“, „Surfar“1). Meister-žanriprodutsent Jason Blum, kes on samuti projektiga seotud, hüppas paati alles mullu pärast esilinastust Toronto filmifestivalil. See-eest „Tagatoad“ on valminud koos A24ga, kes on juba üle kümne aasta esitlenud Ameerika huvitavamaid filmiallhoovusi ning kellel on roll kanda ka õudusfilmi ümbermõtestamise juures. Just tänu neile on tuule tiibadesse saanud nii Ari Aster („Jaanipäev“, „Pärilik“2), Robert Eggers („Nõid“, „Tuletorn“3) kui ka Jane Schoenbrun („Ma nägin teleka kuma“4), enamgi veel, võib väita, et just nemad andsid esimesena võimaluse sisuloojatele, kui mõni aasta tagasi tulid oma debüüdiga „Räägi minuga“5 välja vennad Philippoud.
Trend „ühismeediast kinolinale“ on tegelikult veel laiem, sest juba kümmekond aastat tagasi nägime, kuidas varem kodus DIY-õuduslugusid teinud David F. Sandberg sai jala filmitööstuse ukse vahele, nüüd leiame tema filmograafiast sellised tööd nagu „Tuled kustu“, „Shazam“ ja „Õuduste öö“6. Ka sellest aastast on üks huvitav, isegi mõneti anomaalne näide: pea 40 miljoni jälgijaga juutuuber Markiplier kraapis kokku umbes neli miljonit dollarit isiklikku raha ja tegi sama pealkirjaga videomängust inspireeritud õudusfilmi „Raudkops”7, mis jõudis piiratud linastustega ka Eesti kinodesse. Üle kahe tunni pikkune teos logiseb küll igast otsast, aga fenomenina on see huvitav. Lisaks rekordile, et ekraanil on kasutatud rohkem kunstverd kui üheski filmis enne seda, kinnitas see, et eikuskilt võib tulla üks tüüp, oma käe peal asja ära teha ning koguda maailmas üle 50 miljoni dollari kassatulu.
Universaalne ebamugavus
Mõneti ebaproportsionaalne tähelepanu on läinud sellele, et „Tagatubade“ režissöör Kane Parsons on vaid 20aastane, aga õnneks on siin-seal meelde tuletatud, et näiteks Saim Raimi oli „Elavate surnute“8 lavastamise ajal 21aastane. Kui aga tahta vanusesse kinni jääda, siis ehk tõesti väärib märkimist, et Parsonsi praegune müstilis-unenäoline filmireaalsus sai alguse juba umbes neli aastat tagasi, kui valmisid esimesed sama pealkirjaga lühifilmid, kõige varasemal on praeguseks üle 80 miljoni vaatamise. Neid saatis suur tähelepanu mitte ainult veebimaailmas, vaid ka Apple TV+ menusarja „Hüvitis“9 autor Dan Erickson on tunnistanud, et sai just Parsonsi teismelisena tehtud filmikestest inspiratsiooni.
Tegelikult lähevad „Tagatubade“ juured veel kaugemale: Parsonsi kõhe nägemus kummalisest ruumirägastikust, mis peegeldab seal eksleva inimese alateadvuse tumedaid nurgataguseid, hakkas võrsuma hoopis foorumiplatvormil 4chan, kuhu hakati eelmisel kümnendil postitama pilte kõhedana mõjuvatest ruumidest. Kiirelt kogus see trend sadu tuhandeid jälgijaid, võib öelda, et tekkis omamoodi Backrooms-liikumine. Tihti käis sinna juurde ka mõiste noclip ehk olukord, kui sa väljud videomängu ettemääratud piiridest ja satud kohta, kuhu sul ei peaks ligipääsu olema. Ei ole vaja liiga palju pingutada, et näha ka sensatsioonilise Slendermani mõju: tagatubades liigub samuti tihti ringi müstiline väljaveninud jäsemetega tume kuju.
Lõputuna näiv tähenduste taustsüsteem võib luua kahtluse, et Kane Parsons purjetab juba eksisteeriva ökosüsteemi tuules, tema täispikk debüüt aga ei tekita kordagi kahtlust, et tegu pole selge visiooniga lavastajaga. Tugeva vundamendi laob juba see, et olematu eelarvega suutis ta teismelisena luua oma lühifilmides veenvalt ebamugava maailma, nüüd oli tal kasutada umbes kolmemiljoniline eelarve, millest ta on maksimumi viimseni välja pigistanud.
Projekt on täis kõikvõimalikke viiteid popkultuurile. Kanada kultusklassiku „Kuup“10 motiive võib siin-seal aimata, ka davidlynchilik ürgessents on õrna katteloorina peale laotatud. Eriti tugevalt on „Tagatoad“ aga mõjutatud videomängudest. Võtame näiteks Soome stuudio Remedy Entertaiment 2019. aastal valminud mängu „Control“, kus pidevalt muunduvas hüljatud kontorihoones avaneb uks teise dimensiooni, režissöör on välja toonud ka 2007. aastal valminud mängu „Portal“, mille dünaamilist ruumiloogikat võib ka tema linaloos näha. Ka mullu Eesti levist kiirelt läbi jooksnud, aga alles tänavu laias maailmas tähelepanu pälvinud sama pealkirjaga videomängul põhinev „Exit 8“11, kus lõputuna näivast koridorist väljapääsu otsitakse, vajutab samu nuppe.
Seejuures on keeruline määrata filmi žanri. Lugu sellest, kuidas oma eluga ummikusse jooksnud mööblipoe müüja loodab terapeudi abiga uuesti ree peale saada, aga peab pahaaimamatult oma sisedeemonitele veel lähemalt otsa vaatama, ehitab psühholoogilise trilleri raamistiku, paraku ei ole see keskne telg üks filmi suuremaid voorusi, sest midagi ülemäära sügavat ega originaalset selles osas öelda ei suudetagi. Ikka ja jälle tabasin end tõmbamas seost Kubricku kõheklassikuga „Hiilgus“12, kus samad motiivid lõikasid kõvasti sügavamalt, õnneks aga suudetakse „Tagatubades“ ka kaugemale vaadata. Ideed asetatakse ajakajalisse mulda, kust hakkavad võrsuma sügavamad ja universaalsemad tähendused.
Pean silmas seda, et ehk on tegu esimese tõesti õnnestunud ekraniseeringuga tehisarujärgsest maailmast. Jajah, Spike Jonze’i „Temake“ või Drew Hancocki „Kaaslane“13 on toredad filmid, kuid ajal, kui keelemudelid arenevad mitte enam nädalate-päevade, vaid tundidega, mõjuvad need koomilise anakronismina. Kane Parsons seevastu mõistab, kuidas õõvaorust tiine imaginaarne maailm pressib vägisi sisse ka meie reaalsuse pragudest, kuni nende eristamine osutub võimatuks. Eksimine ei ole enam inimlik, vaid sellest saab süsteemiviga. Minevik ei tähenda mälestusi, vaid viitab lihtsalt suuremale infopagasile. „Tagatoad“ jätab kõige hirmutavamad küsimused otsesõnu esitamata, kuid need hiilivad salakavalalt ikkagi ligi ja jäävad pärast vaatamist pikaks ajaks painama.
Selle universaalse ebamugavustunde joonib alla lõputiitrite taustaks kõlav uue plaadi lugu šoti elektroonikalegendilt Boards of Canada, kes on muusikas juba mitukümmend aastat sämplite ja dark ambient’i abil kiskunud eest reaalsuse pahupoolt varjavad kardinad. Imeline kirss Parsonsi tordile.
Armastus on see?
Parafraas Richard Curtise armastatud-vihatud jõulufilmist „Armastus on see“14 hakkas mind Curry Barkeri „Sundmõtet“ vaadates järjekindlalt kummitama. See võib näida juhuslik, kuid tema värske, vaid napilt miljonidollarise eelarvega linalugu tegeleb õõva kõrval sama palju ka ühe paarisuhte lahti harutamisega. Sarnased küsimused on teda huvitanud juba varem: oma tugevas lühifilmis „Tool“15, millega ta „Tagatubade“ produtsentide tähelepanu pälvis, kompas ta juba neid motiive. Kui „Tagatoad“ hakkas aga arenema väga veidras kohas, küll selgelt aimatavate mõjutustega, kuid õudusklišeedest osavalt mööda laveerides, siis „Sundmõtte“ voorus on see, et selles filmis ei ole midagi ülemäära erilist, aga Curry Barker oskab suure žanrifännina lihtsalt, osalt isegi naiivselt skemaatilise loo lihtsuse kasuks tööle panna.
Mingilt üleolevalt positsioonilt vaadates võiks Barkerit süüdistada isegi incel-kultuuri pooldamises: tema linaloo peakangelane Bear (Michael Johnston) soovib hea sõbra Nikkiga (Inde Navarrette) romantilist suhet arendada, kuid ei julge esimest sammu teha. Lõpuks võtab ta appi esoteerikapoest leitud võluvitsakese, mis täidab ühe soovi. Ehk siis kohtuvad klassikaline romkom ja muinasjutt. Manosfääri varju ei tasu aga „Sundmõtte“ kohalt otsida, pigem on see halastamatu sissevaade Tinderi-järgse ajastu suhtekultuuri paradoksidesse, kus parasotsiaalsete suhete mõjusfääris tuleb ümber defineerida või taasluua paaridünaamika alused. Sarnaselt Parsonsiga on ka Barkeril terav röntgenpilk, millega ta suudab näha kaugemale tüüpmotiividest ning tajuda ka neid tasasemaid varjatud hoovusi, mis meie kaasaega iseloomustavad.
Ebamugavad küsimused sellest, kas me tahame endale kõrvale inimest oma murede ja rõõmude, vigade ja erimeelsusega või mudeldatud ideaalkaaslast, on heidetud provokatiivsesse kehaõudusekokteili, mis tuletab tahes-tahtmata meelde möödunud aasta üht tugevamat žanrifilmi „Üheskoos“16, kus samamoodi kasutatakse nutikalt praktilisi efekte, et läbi valgustada karidele jooksnud suhe. Ka visuaalselt kasutavad filmid sarnaseid motiive: mõlemat katab kummaline seepiafilter, raske on öelda, kas see viitab Instagrami algusaegade oranžikaskollakale kirkale päikeseloojangu meeleolule või märkamatult taustal purevale roostele. Hoolimata kaasajateemadest kuulub „Sundmõtte“ visuaalne maailm hoopis 1970ndate lõppu või 1980ndate algusse, aegruumilise ebakõlaga mängitakse ekraanil mõnuga, sellest saab, keel põses, ood õuduse kuldajale.
Intervjuudest on samuti näha, et Curry Barker on uhkusega filminohik ning just seesama kirg kannab ka tema täispikka debüüti: piiratud tingimustes on ta kokku pannud täisverelise popkornifilmi, mis liigutab ja šokeerib nii kalestunud õudushunte kui ka kerget reedeõhtust meelelahutust otsivaid vaatajaid. Lisaks sellele on filmi trump ka seni väheolulistes projektides üles astunud Inde Navarrette, kes oma grimassitava ja parimas mõttes füüsilise rolliga on ilmselt pälvinud veel mõnegi režissööri tähelepanu.
Võimalik, et aasta-paari pärast meenutame „Sundmõtet“ eelkõige filmitööstuse uue ajajärgu ja uue põneva tegija karjääri katalüsaatorina, kuid see on kahtlemata lipukiri lavastajatele üle maailma: alati pole vaja suurt eelarvet, et unistused teoks teha ja teenida maailmas mõne nädalaga üle 150 miljoni dollari.
Unustatud vana pole alati uus
Kui juutuuberid on valmis mägesid paigast liigutama, siis õuduse lippu hoiavad kõrgel ka pikema kogemusega loojad. Värskelt alustas kinoteed Norra lavastaja André Øvredali „Reisija“, ent kui „Sundmõte“ ja „Tagatoad“ mõistsid, et targem on teha ja öelda vähem, ja vaataja on piisavalt nutikas, et otsad ise kokku viia, siis norralane tulistab sellega endale alalõpmata jalga. Momendid, mil vaataja ümber tekib vaakum – nii info kui ka atmosfääri poolest –, toimivad siiralt kõhedana, aga autor ei usalda meid piisavalt ja edasi galopeeritakse tuhatnelja nõidade, needuste ja loitsude üleekspluateeritud mädasohu.
Suund on tal igatahes õige: Øvredal võtab algosadeks lahti Ameerika teekonnafilmi mütoloogia. Kontrakultuuri piiritu vabaduse idee asemele asetab ta lõputuna näiva lõksu: me sõidame küll edasi, aga äkki tuleb miski meiega alati kaasa, ükspuha, kui kaugele põgeneme.
Paarike müüb oma korteri maha ja otsustab kolida vagunelamusse, kahjuks puruneb idüll üsna kiiresti. See on värskendav vaatenurk ja parimatel hetkedel ka tabatakse märki, aga paraku jäädakse aeg-ajalt tehnilisse ummikusse – küll on operaatoritöö lohakavõitu ja ülemäära vembutav, küll näevad eriefektid välja nagu 2005. aastal otse toidupoe filmiriiulile potsatanud rämpskõhedikus. Õnneks tasakaalustavad seda paar ootamatult nutikat võttepaika ja eikuskilt tulevat ehmatavat võtet. Noh, projektoriga filmiõhtu pimedas metsas ei ole mulle ka varem romantilisena mõjunud, nüüd olen aga veendunud, et ei võta seda kunagi plaani.
Muidugi on hea meel, et norralasest lavastaja on vähehaaval žanrilavastajate ladvikusse roninud, kuid ehk on talle meeltmööda olnud lopsaka, pillava ja kõike otse ütleva õuduse aeg lihtsalt otsakorral? Kui ta alustas karjääri nutika found-footage-paroodiaga „Trollikütt“17, siis tema eelmine linalugu „Demeteri viimane merereis“18, üks viimase aja ebavajalikumaid Dracula ekraniseeringuid, kinnitas, et ta ei ole mitte niivõrd uuendaja, vaid klassikutele truu, seda nii algmaterjali kui ka lähenemise poolest. Ka „Reisija“ puhul ei suuda ta potentsiaali realiseerida, sest komistab žanrimaailmas levinud auku: hambad ristis üritatakse vaatajat hirmutada, joonistatakse kollile hästi kuri nägu ette, aga selle käigus läheb meelest, et pikaajalisema toime jaoks oleks sinna taustale vaja ka midagi muud kui lihtsalt nurga tagant välja kargavat peletist.
Lootust ei tasu kaotada, sest väga tugev õudusfilmi aasta on veel ees: Cannes’is välja tulnud „Victoria ajastu psühho“ ja „Tiinerite seks ja surm Miasma suvelaagris“19 on juba kõvasti kiita saanud, aga ootamas on „Relvadega“20 Oscari nominatsiooni pälvinud Zach Greggeri „Resident Evil“ ning kroonijuveelina aasta lõpus Robert Eggersi „Werwulf“. Sellest reast praegu sisuloojaid ei leia, julgen aga panuseid teha, et stuudiote talendikütid kolavad juba otsiva pilguga Youtube’i sügavustes ja neid vilju näeme ilmselt mõne aasta pärast.
Kas tõesti siis võivad kogenud meistrid jalga puhkama minna ning säriseva entusiasmiga kollanokad haaravad juhtkangi enda kätte? Ammendava vastuse andmiseks on andmekiht praegu veel liiga õhuke, aga vähemalt korraks pole kassahittide ümber sumbunud rahalõhna ja õhus on elektrit, mida seal juba mõnda aega pole olnud.
1 „Fall“, Scott Mann 2022; „The Surfer“, Lorcan Finnegan, 2024.
2 „Midsommar“, Ari Aster, 2019; „Hereditary“, Ari Aster, 2018.
3 „The Witch“, Robert Eggers, 2015; „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.
4 „I Saw the TV Glow“, Jane Schoenbrun, 2024.
5 „Talk to Me“, Danny ja Michael Philippou, 2022.
6 „Lights Out“, David F. Sandberg, 2016; „Shazam“, David F. Sandberg, 2023; „Until Dawn“, David F. Sandberg, 2025.
7 „Iron Lung“, Markiplier, 2025.
8 „The Evil Dead“, Sam Raimi, 1981.
9 „Severance“, Dan Erickson, 2022–…
10 „Cube“, Vincenzo Natali, 1997.
11 „Exit 8“, Genki Kawamura, 2025.
12 „The Shining“, Stanley Kubrick, 1980.
13 „Her“, Spike Jonze, 2013; „Companion“, Drew Hancock, 2025.
14 „Love Actually“, Richard Curtis, 2003.
15 „The Chair“, Curry Barker, 2023.
16 „Together“, Michael Shanks, 2025.
17 „Troll Hunter“, André Øvredal, 2010.
18 „The Last Voyage of the Demeter“, André Øvredal, 2023.
19 „Victorian Psycho”, Zachary Wigon, 2026; „Teenage Sex and Death at Camp Miasma“, Jane Schoenbrun, 2026.
20 „Weapons“, Zach Cregger, 2025.
