Kaarel B. Väljamäe on eesti luules kohal olnud hää isepäise üksiklasena. Olen tema melanhoolseis-nostalgilisis-sentimentaalseiski poeesides tundnud mingit hingesugulust, äratunnetatud mõistmist. Mulle on ta olnud olulisemate kaasteeliste, luuletajate hulgas me ajas. Kui „Suur mees juba“ (2012) on kuidagi õrn ja isiklik, argiselt poeetiline, siis „Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga …“ (2023) on kohutav sissevaade valusse-loobumisse-kadumisse … Väga olulised kogud mu jaoks.
Tänava- ja eluteater
Nüüd on Väljamäe jõudnud esimese jutukoguni, „Surm ja saudade“. Jah, ma nagu adun, misse saudade on, ma arvan enese seda tundvat, tundnud olevat, alalise kohaloluna, aga ka ei leia seda üht õiget, murtud ja magusat sõna tolle kohta praegu.
„Surm ja saudade“ on üks paremaid raamatuid, mida ma tükil ajal lugenud, olgu siin kõrgeim hinne välja antud ja hõigatud. See puudutas mind, mu tundekeeli, mitmel skaalal. Ma ei taha hästi enam lugeda raamatuid, mis ei puuduta / ei raputa sellisel kujul. See raamat raputab!
Algab kõik algusest: Laps istub koolipingis. Ühtäkki ei kuule ega näe enam mitte midagi. Tähendab, näeb küll, aga see ei loe. Tema sees liigutab miski. Kusagil kõhus või hoopis tundmatus kohas. See tuleb peale, õieti sisse. Kasvab, võtab kuju ning pisut annab irduma, aga päris pealt ära enam ei lähe. Laps vaatab end nüüd nagu kõrvalt, aga samas on kuidagi elusam kui varem oli. Vot niimoodi see algabki. Laps ise seda ei tea, tema lihtsalt istub koolipingis (lk 5).
Väljamäe jut(l)ustusviis ses raamatus on omamoodi hüplik – muidugi, mõttevool, aga see on tänapäevane, ATH-mõttevool, mis näib libisevat mõttelt mõttele, tüssavat meid justkui järge kaotades, ja siis nii osavalt sõlmides kokku noid pusasid, et tekkib ärevust loov kujutelm väga läbimõeldud, väga plaanitud, väga modereeritud entroopiast.
Elu, mida see kirjandus haarab, need laastud, millest lood kokku laaditakse, on õrn ja labane korraga, süstib absurdihuumorit, viskab meile konksu rasvase ussiga, tekitab ühekorraga ebamugavust ja vajaduse leppida ilma imelikkusega: Istud juba maha ja siis alles märkad. Ilmselt ei ole ma sugugi purjus, aga kannataja nägu on mul peas küll. Ohkan võib-olla. Vaatad otsa. Silmside. See on muidugi viga sul, taganemisteed enam ei ole. Pöörad pilgu ära, aga juba on tunda. Hakkab pihta. Inimene hakkab end sulle avama. Sa ei taha minust midagi teada. Aga ära minna ei saa. Alles tulid ju. Ja sa oled selline … pigem hea inimene. Istume natuke niisama. Ja siis ma ütlen sulle, et: „Mul on ussid“ (lk 6-7).
Mingis mõttes Väljamäe lavastab iga loo justkui tänava- või eluteatrina, ta kogeb oma tegelasi ruumis, liikuvatena, ümbritsev ühtib voolava teadvusega, realismivõttestik osutub nukuteatriks: Antud vaatemäng oli intensiivne, kuigi kasinate võtetega, kõrva sosistav. Tagasihoidlik, isegi pisut häbelik, ent siiski, nagu juba ütlesin, intensiivne. Ja „taotluslikult“ kohmakas. Kohmakus on ju väga eluline nähtus. Oled sa mõelnud enda kehakeele ja žestide peale? Kas pole nii, et sinu päris-elu „lavaline liikumine“ ei ole üldse nii sujuv ja „loomulik“ nagu on näitleja treenitud keha mängult-elu teatris? Eriti tuleb see esile meie linnas, kus jälgivaid pilke on palju ja alateadvuses kummitab küsimus: huvitav, kuidas ma teistele täna paistan? (lk 44).
Raamatu kandev vaim on surma tume ja kohati situatsioonikoomiline vari, mis aitab ta kohaloluga leppida ja üheks sulada („Surm Tallinnas“?). Leidub ka mitu märgilist kõrvalliini, emotsionaal-manifestatiivset eluhaaramist. Ma jooksen Rune kõrval, sest olen isekas. Ma kardan teda kaotada. Kardan, et ta hülgab mu, kui olen vana. Ma ei taha, et meie vahel oleks pahameelt ja saladusi (lk 29). Vajadus olla kohal isana, inimesena, kes toetab, tingimusteta armastab, loob turvalisust, on nähtav juba Väljamäe varases luules. Nüüd on see kristalliseerunud vanatestamentlikuks tarkuseks, õpetussõnaliseks-kogujalikuks-poeetiliseks kõneks: Ühes tavalises hommikus on kahtlemata väga palju tähelepanuväärset. Eriti kui päev kohustab jalutama lapsega, kes juba esimesel tänavanurgal tunneb emme-igatsust. Kõik eelnevad aastad tema toitjana, mängukaaslasena, õpetajana, psühholoogina peavad mind nüüd varustama otsuseks, kas minna kaasa tema tundega ning süveneda sellesse või panna hetkeks unustama, tema tähelepanu kurbuselt kõrvale juhtida. Mnjah, kui kaua tohivad nelja-aastased vaadata igatsuse sügavikku? Kuidas 36-aastasena ehitada iga päev sildu ja mitte väsida … (lk 97).
Nendes lastega kontaktis olemise, iseenda sisemise isa ja hoidja otsimise-leidmise tekstides on Väljamäe eriti haavatav, päris, sellel kirjanduse piiril, mis tänapäeval kirjandusest kirjanduse teeb. On see autofiktsioon, on see Augustinuse moodi pihtimine, on see viis kaardistada fundamentaalset püsivust olla inimene XXI sajandi keerulises ja kirjus? Ebalus ja otsing? Millest kunagi ei puudu see elu enese huumorikäik.
Ma ei tea, miks, aga teistest enam mõjus mu tunderallile Ameerika mägedel lihtne looke „Toomas Vogelsoni vaim“, mille peategelane on nagu omamoodi mikroforrestgump … või siis miski metsik minimünchhausen … Vogelsoniga juhtub asju, mis jäävad juhtumata, ometi püüab ta lõpmata kombel oma suurt kala. Väljamäe maalib peategelase lugejale paraja „eesti mehena“, mängib meie eelarvamustele siukeste jõmmkärakate suhtes, siis söödab ootamatult ette midagi üdini sooja, ootamatult südamlikku, mis sellest mehest sähvatab … Selle loo ja ka „Naabri surma“ juures mõtlin, et kas see on see, kui Kafka päriselt naeraks? (Ka Nietzsche tahtis ju, et Jumal tantsiks …)
Minajutustajat-fiktiivautorit näitab Väljamäe samamoodi sügava eneseiroonia, pea sarkasmiga: On väga häid autoreid, kes on pidevalt tähelepanu all ning ei peagi midagi võitma. Nad avaldavad häid raamatuid, tuumakaid mõtteid, neid kutsutakse külla, neid kõnetatakse vahel isegi tänaval. Nad on olulised, nende raamatuid ostetakse. Mõni isegi loeb läbi. Minule langes osaks õnnetus pälvida preemia kohe, kui olin ajakirjas esimesed tekstid avaldanud. Sain aru, et see on kutse seltskonda, kuid ei osanud seda kuidagi vastu võtta. Noor, kohmakas ja ülbe. Kuid ülbe ilma igasuguse väljendusrikkuseta, mis seltskonnas nii vajalik. Sõin preemia kõrvale vaikides võileibu, noogutasin innukalt ja kõkutasin naerda naljade peale, mille mõistmiseks oleksin pidanud sündima kakskümmend viis aastat varem. Tobu. Muidugi nähti mind läbi (lk 33).
„Surm ja saudade“ on just niisugune, millisena ma psühholoogilist, olulikku, eksistentsiaalset vaatlevat kirjandust praegu ette kujutan. See teos ei lähe kaasa kõigi nüüdisparadigmadega, kuigi ka ei väldi neid – ütleme, et mingis mõttes on elu siin karge, filtreeritud, kuidagi põhjamaiselt päris. Muidugi annab see veel ühe oluliku võtme, mulle eriti: Vastu ööd, vastu uinumise peaaegu ülejõukäivat ülesannet lugesin portsu Fosset, kelle lugu ja lause algavad nagu poole pealt, et siis jätkuda näiliselt lõputa .. ning just siis, kui oled hakanud asjale pihta saama, jutustab tema juba hoopis kusagil mujal ja vist juba kellestki teisest või kellegi teisena ja äkki on hoopis tema süüdi, see norra kirjanik .. mitte eelseisev pühapäevahommik, aga ma ei usu seda eriti ega taha head katoliiklast vastutama panna, mis temal sellest, pealegi, mul on alati tunne, et kui keegi põhjamaal katoliiklane on, siis peab see olema päris asi, mitte et sellel oleks kõige muuga siin väga otsene seos, aga kange tahtmine tuli see ära mainida … (lk 106).
„Surma ja saudadet“ peaks tõesti lugema igaüks.
„Süda on sõdaraske“
Bööma (Kaarel B. Väljamäe pseudonüüm) uue luulekogu moto võiks olla „süda on sõdaraske“ (vt „Jutlus“, lk 16, sama motiiv kordub raamatus veel). Kogumik „Tumeruuge tuisukuu“ on poeetiline-puudutav päevik meie päevist, ajast, sõjast, igikestvast tuisukuust.
Ärkasime uudisega, et Putin alustas sissetungi Ukrainasse. Selline vabariigi aastapäev. Mõtlemapanev. Käisime Pita ja Magdaga paraadil, sest ta väga tahtis. Meie väike rahvuslane. Meeleolu oli ühtaegu pidulik ja mõtlik. Reserveeritud. Maailm on justkui šokis, aga mina ei ole üllatunud. Pigem oleksin panustanud nimelt sellele, et sõda tuleb. Küsimus on, kui kaua peab Ukraina vastu ja kui kaugele see sõda ulatub. Koguduse pidupäeva palvetund oli samuti mõtlik. Tõsine. Meid oli koguni üheksa inimest. Oleksin oodanud vähem. Väike kodune pidulaud („1. tuisukuu“, lk 9).
Siin on imelist luulet, siin on selle vana Väljamäe õrnust ja sentimenti (nt imeilus „Rahupäev“, lk 70), aga sõda on kohal ja … „Tumeruuge tuisukuu“ on mõtleva-tundva-kannatava inimese sõjaaja luulepäevik. See on imeliselt kirjutet, aga seda on raske, pagana raske lugeda, sest see on kõik veel kohal, see on samamoodi ladestunud minusse. See on tähtis raamat, see on dokument ja poeem ja päevik ja fotoülesvõte praeguse aja teadliku inimolendi sisimast:
kuidas on võimalik sõdida paastuajal kuidas on võimalik sõdida pühade ajal kuidas on võimalik sõdida kui keset kaost niidab ilu jalust kuidas on võimalik elada nii madalal kuidas on võimalik tappa päise päeva ajal kuidas on võimalik sellisel esmaspäeval („40. tuisukuu“, lk 15)
Võib-olla ei ole see nii raske kandam kui „Haugub, hammustab ..“, aga see pole ka kergem. Siin on poeetiliselt helgeid hetki ja kõrvalretki, aga see tuisukuu ei lõpe ja me teame, et ta ei lõpe ja … Vähemasti saab siin piiluda ka kardina taha, omamütoloogiasse, poeedi sündi:
Siin sain endale nime. Tallinnas. Äärelinnas. Augustis. Mind hakati hüüdma. Hiljem selgus, et luuletajaks. [---] .amööB:Bööma. Tema ainus rakendus on lootus. Et võim on ainult vari, et sõdur on hoopis muinasjutuvestja, et varemetes on peidus varandus ja võimetus on armastus („1040. tuisukuu“, lk 51-52).
Jah, see raamat võib olla ka toeks, abimeheks, kaaslaseks, kui sa juba oled tumedusse mässitud, kui see sõda on ka sinusse seestund, siis, jah … Mulle on tähtis lugeda ja saada osa, olla osa tost Bööma läbitunnetatust. See ei tee küll tumeduse talumist kergemaks. „Surm ja saudade“ hämmastaval kombel teeb – selle tumeda helgus sääl on suur.
