Nüansirohkete ja poeetiliste laulusõnade poolest kiidetud muusik ja luuletaja EiK on avaldanud tervelt seitse täispikka plaati, ent tekstide kaante vahele panemiseni jõudis alles hiljuti. Debüütkogust „mis edasi, see alles selgineb“ leiab viimase kümnendi jooksul kirjutatud laulude kõrval ka seni ilmumata luuletusi, EiKi enda sõnul aitab tekstide raamatus avaldamine nad lõpuks ometi vabaks lasta.

Palju õnne debüütkogu puhul! Kirjutad luuletuses „Ma kastan lilli“: „Pärast kõigi nende koolide lõppu /Olen ma lugenud läbi nii vähe raamatuid, / Et kui kunagi tuleb viimases hädas tahtmine / Teada saada, mis ühes või teises / Klassikalises teoses toimub / On aega paar tuhat lehekülge liiga vähe“. Milline on su suhe ilukirjanduse lugemisse ja kirjandusklassikutesse nüüd, kolm aastat pärast selle teksti valmimist? Millistel tänapäeva autoritel sa silma peal hoiad, keda oluliseks pead?

Suur aitäh! Lõpuks ometi said need tekstid päriselt kaante vahele, nüüd võin öelda, et kokkuvõte viimase üheksa aasta kunstilisest küpsemisest on valmis ning võin liikuda rahumeeli uue peatüki juurde.

Lugemisest niipalju, et kui ühes teises luulekogusse jõudnud laulutekstis „Mini Cooper“ hüüan „Sa vaata meid, meil pole midagi / Enam kaotada / Ehk vaid ei jõudnud „Triumfikaart“ / Või „Mandalat“ läbi lugeda“, siis vähemalt need teosed olen viimase kolme aasta jooksul läbi lugenud. Nii „Ma kastan“ kui ka „Cooper“ jõudsid eelmisel aastal ka mu seitsmendale albumile, vahepeal on neis kajastuv mässuline minnalaskmismeeleolu asendunud aga tundega, et tegelikult oleks nii mõndagi ilusat kaotada. Õpin iga päev maailma ja iseennast veidike rohkem armastama. Kuigi julgen endiselt arvata, et loen hulga vähem raamatuid kui keskmine eestlane, on kirjandusel olnud enesearmastamise teekonnal siiski teatav roll.

Näiteks kevadsuve veetsin Kairi Loogi romaani „Tantsi tolm põrandast“, Riste Sofie Kääri luulekogu „APS!“ ja taani klassiku Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia“ seltsis. Lugesin mõnuga ja aeglaselt, kui meeletu ringitormamise ja korraldamise vahel vaba hetk tekkis. Kahtlemata on need raamatud andnud kammertooni, millega jään praegust aega mäletama – mul on olnud päris raske aasta, vahepeal tundub, et varsti tuleb jälle mõni halb uudis. Raamatud ja muusika on mind pinnal hoidnud.

Tajudes, kui habras võib olla elu, tekibki vahel paanika, et äkki ei jõua kõiki legendaarseid plaate, raamatuid ja filme kogeda, aega on antud liiga vähe. Ja samal ajal on mul kooliajast jäänud sisse ärev tunne, et iga kätte juhtuv raamat on kohustus, mille peab õigeks ajaks läbi lugema, arvestama lugedes sellega, mida kirjandusõpetaja võiks lugemiskontrollis raamatu kohta küsida, milline on teose „õige“ tõlgendusviis. Nüüd võtan kõike veidi kergemalt ja julgen lugeda iseenda rõõmuks. Läbinisti raamatu­inimest ei ole minust aga saanud.

Sul on lai fänkond. Millist tagasi­sidet oled sa neilt oma raamatule saanud? Millise publikuni võiks see veel jõuda?

Eeskätt ollakse rõõmsad, et lemmiktekstid lõpuks paberile said. Usun väga sellesse, et samastumisvõimalust pakkuvad eestikeelsed laulusõnad võivad suunata inimese luulet lugema, vähemalt mul nii läks. Mulle on jäänud mulje, et suur osa mu kuulajatest on ka parajal määral luulesõbrad. Kui kirjutada meie kenas laulva kõlaga keeles, hakkavad meediumid tahes-tahtmata segunema.

Netiplatvormidel kuulamise statistika ütleb, et mu peamine fänn on vanuses 25–34, seevastu kontsertidel käivad agaramalt nooremad, füüsilisi plaate ostavad aga 35aastased ja vanemad. Niisiis ei oska ma otseselt määratleda, millisest publikust ma unistan, sest olen juba praegu rahul, et need tekstid on jõudnud nii lahedate-viisakate-tegusate inimeste südametesse. Selliste inimesteni, kes ei filmi tervet kontserti telefoniga, aktsepteerivad mu stiililist püsimatust ja soovi teha kunsti kõhutunde järgi, laiendavad pidevalt oma silmaringi –ja ehk lasevad rongile minnes väljuva reisija kõigepealt perroonile.

Mul on olnud õnn koos oma publikuga kasvada, kartmata neile mitte meeldida ja mõtlemata, mida kuulaja minult eeldab. Mulle tundub, et muusika ja tekstide sõnum on jõudnud õigete kõrvadeni.

Kas ja kuidas on luulekogu ilmumine muutnud seda, kuidas sa raamatus avaldatud tekste laval esitad või neid tajud?

Ei ole muutnud. Laval ei tohi mõelda, tuleb lihtsalt teha, muidu läheb kõik sassi. Laule esitades ei keskendu ma eriti tekstide sõnumile, vaid tunnetan häälikuid ja silpe oma kehas. See toetub kuidagi motoorsele mälule: kuhu järgmisena liigun, millist žesti käsi või jalg tahab teha, milline pilt mulle mingi rea puhul kangastub.

Usun siiski, et kuulajate jaoks muutusid need tekstid põnevamaks. Paberi peal tekib sõnadele hoopis sügavam mõõde. Laulutekstid, mis kõlavad muusikas hästi, võivad mõjuda raamatu vahel kuidagi paljalt, kuna neid saab põhjalikult vaadelda, läbi mäluda, üht- ja teistpidi lehitseda. Kuigi juba kirjutades loen luuletusi endale kümneid kordi valju häälega ette, siis raamatusse üritasin jätta vaid need read, mida polnud imelik vaikselt lugeda. Luule on ju suures osas kõhutunde kunst ja võimatu on seletada, miks üks tekst paberil toimib, ent saalis jääb kuivaks, teine aga kõlbab sadadele inimestele kaasa­hüüdmiseks, kuid trükituna mõjub nagu banaalne I love you.

Üldiselt lasen tekstid pärast avaldamist vabaks. Siis on nad publiku omad, ma lihtsalt vahendan neid. Viisistatud tekstide raamatukaante vahele panemine oli nagu nende teist korda vabaks laskmine.

Ja lõpetuseks: miks sa eesti keeles lood?

Ma ei oska teisiti. Kui peaksin kirjutama mõnes teises kultuuri- või keeleruumis, ei mõistaks keegi mind nii, nagu see pisike rahvakild siin maailma serval.

Olen festivalidel kohanud välismaa delegaate, kes kuulavad mu kontserti ja kiidavad keeleülest energiat, aga kui olen pidanud oma salme inglise keelde tõlkima, kaotavad need oma võlu ja ma ei suudaks ka kümne ääremärkusega ära seletada, mida tegelikult öelda tahan. Teine eestlane aga kuuleb kuskil luuleõhtul teksti esimest rida ja saab ühe silmapilguga kultuurilisest-keelelisest kontekstist aru – miks miski on samaaegselt meeletult valus, üsna irooniline ja hirmnaljakas. Seda on võimatu tõlkida ja seletada.