Viimasel ajal on ikka ja jälle küsitud, miks peab sõjast ja okupatsioonist nii palju kirjutama ja rääkima, sellega ühtejärge tegelema. Selle asemel et aina olnus sonkida, võiks muude teemadega edasi liikuda. Kaua võib? Aga võib-olla oleme alles nüüd jõudnud kohta, kus on aeg niisugusest ainestikust rääkima hakata. Kui pärast taasiseseisvumist tuli tegeleda väga konkreetsete oleviku- ja tulevikuküsimustega, on nüüdseks möödunud küllalt aastaid, et vaadelda Nõukogude aega mitte ainult sündmuste, vaid ka nende tagajärgede ja järelelu kaudu. Järgmised põlvkonnad on peale kasvanud, tekkinud on uued teoreetilised vahendid ning ehk ka võimalus esitada teistsuguseid küsimusi kui vahetult pärast iseseisvuse taastamist. Venemaa kallaletung Ukrainale lõi uue olukorra, mis tõi esile, et Nõukogude okupatsiooni ja selle pärandiga ei ole kaugeltki rahu tehtud; teisalt andis see ka uue võimaluse nende teemadega rahulikumalt ja sügavamalt tegeleda. Hiljuti lahvatanud dispuut Alma Ostra-Oinase mälestusmärgi ümber tõi muu hulgas nähtavale, kui häguseks on meie kultuurimälus kahanenud vahe varajaste kommunistlike ideede ja selle vahel, milleks kujunes Nõukogude tegelikkus. Huvitaval kombel ei jäänud avalik sõnelus Ostra-Oinase üle ainult sümptomiks, vaid tõi ajalookihistused üllatavalt hästi nähtavale, avades nii 1920ndate kommunistlike ideede, naisõigusluse kui ka Nõukogude poliitika tausta. Ehk ongi nüüd hea aeg niisuguste arutelude jätkamiseks, aeg esitada küsimusi ja rääkida teemadel, mida on aastakümneid vaka all hoitud.
Seega ei ole küsimus selles, kas keerulisest minevikust tuleb rääkida, vaid selles, kuidas rääkida. Lilli Luuk on leidnud niisuguste teemade puudutamiseks hea mooduse. Kes Luugi loomingut tunneb, ei üllatu, et hoolimata ajalooõpikulikust pealkirjast on novellikogu „Lühike sõjaajalugu“ kaante vahel hoopis teistlaadi materjal. Nihe pealkirja ning sisu vahel on omamoodi irooniline ja teravmeelne. Pealkiri näib lubavat koondatud, korrastatud, objektiivset ajalugu. Järjekordset raamatut, mis räägib sõjast, küüditamisest ja okupatsioonist ja mis võiks panna küsima, et kaua võib. Luuk keerab niisuguse perspektiivi sootuks teistpidi: ta räägib sõjast viisil, kuidas ajalooõpikud ja akadeemilised käsitlused seda teha ei saa, viies kogemuse kehasse ja meeltesse, nii tegelaste kui lugeja omasse. Ajalugu kui subjektiivne kogemus ei lõpe kaugeltki siis, kui lugejal raamat läbi saab. Luuk ei kirjuta selleks, et juhtunu jälle üle jutustada, ei songi minevikus, ei ürita leitut suruda tänapäeva, ei püüa minevikku ära seletada, hinnata, vaid pakub võimalust ajaloost mõelda, seda meeleliselt kogeda, ilma ise sekkumata, kommenteerimata ega osutamata. Autor näitab seda, mis ei saa pärast sõda ega okupatsiooni otsa – seda, mis talletub põlvkondade kaupa kehasse ja meeltesse. Minevik ei ole kunagi lihtsalt minevik, sest see elab edasi aistingutes, valikutes, käitumis- ja mõttemustrites.
Keskkond kui aktiivne kaastegelane
„Lühike sõjaajalugu“ koosneb üheteistkümnest lühijutust, kus tegeldakse sõjakogemusega. Jah, ikka need metsavennad ja soomepoisid, küüditamine, surm ja vägivald ning selle järelelu, tühjus hinges ja taludes. Ometi on võimalik lugeda novelle nii, et raskus lugejat maadligi ei vajuta. Kogumik on nagu vein – kui lasta sel hingata ning tarbida sõõmhaaval, hakkavad tekstid mõjuma, vallanduvad tundevarjundid ja joonistub välja hõrk bukett. Sest hoolimata ainestiku süngusest on iga novell õhuline, poeetiline ja väga meeleline. Lugejale jääb ruumi mõtisklemiseks, tõlgendamiseks ja (ära)tundmiseks – autor ei ütle ette, kuidas lugeda ja mõelda. Luuk nimetab harva konkreetset sündmust, kohta või ajastut; ka tegelaste emotsioone, nagu hirm, teadmatus või õõv, ei anna ta edasi otsesõnu. Ta loob lugejale unikaalse tähendusvälja, hägustades piiri inimese ja keskkonna vahel: Luuk ei sea oma sõjaajaloos kesksele kohale ainult inimese, vaid ka selle, mis teda ümbritseb. Õigupoolest kasvab novellides inimene keskkonnast välja nagu taim, mis imab endasse seda, mida talle pakuvad pinnas ja õhk. Meeled, aistingud ja keha on ümbritsevast lahutamatud, ähmastub piir sise- ja välismaailma vahel. Muld, õhk, puud ja vesi, loomad, mets ja raba on tekstides inimese kõrval peaaegu võrdsed tegelased, need ei jää inimlikke tähendusi ootavaks passiivseks taustaks, vaid toimivad kui iseseisvad jõud, mis mõjutavad inimese liikumist ja taju. Keskkond vahendab maailma nii tegelastele kui ka lugejale.
Novellis „Metsavaht“ toimib mets vaat et peategelasena, see on iseseisev süsteem ja alternatiivne ruum, kus inimlikud kategooriad ei kehti: „[M]etsal pole valitsejat. Metsale pole mõtet paberit näidata, puudel pole ülemust ega loomadel käskijat“ (lk 23). Mets varjab inimest nii sõja kui tema enda siseheitluste eest hoolimata riigikorrast või põgeniku kuuluvusest. See on kui omamoodi infoallikas, mis, nagu raadiogi, vahendab välismaailmas toimuvat sellele, kes oskab keelt – metsa keelt. Kui metsa voorib ebatavaliselt palju inimesi, on midagi lahti, sest „mets on looma, mitte inimese elupaik“ (lk 23). Aga „kõik ei ole metsaeluks loodud, nagu kõik ei ole sõdurid“ (lk 33). Nii hakkab keskkond andma kuju ka inimese hingeseisundile: meeleheide ei saa nähtavaks psühholoogilise seletuse, vaid meelte ja ihu kaudu, mis on „häirivas väändes, nagu üksik puu rabas või välja peal, selline, mida tuuled ja vilets pinnas olid aastaring ringi haaval pigistanud ja painutanud, nii et ta enam sirgu kasvada ei suutnud“ (lk 36). Mets ei küsi küll inimese meelsusest või tegudest, ometi ei ole see erapooletu vahemees. „Mets otsustab, kes jääb, kes läheb“ (lk 23) ja võib tulla aeg, mil „mets jääb tummaks ja vaatab mujale“ (lk 39).
Avaloos „Auk“ saab maastik veelgi sümboolsema mõõtme. Muuseas, tegemist ei ole selle „Auguga“, mis tõi autorile 2017. aastal Tuglase novelliauhinna, vaid hoopis teistlaadi jutustusega. See on omamoodi sõjaajaloo minimudel, mis toimib hästi ka kogumiku avamänguna. „Augus“ ei ole keskkond tugev iseseisev jõud, vaid kasvab ajapikku mitmetasandiliseks metafooriks. Novell erineb pisut Luugi tavapärasest loomingust. See on kui gooti realism eesti moodi: süžee on realistlik ja äratuntav, esiti ei paista midagi üleloomulikku ka selles, et heinamaa serval hakatakse täheldatama mingit kummalist pinnasemuutust. Õhk teksti kohal on muidugi algusest peale raske ja pinget täis nagu pikse-eelne taevas ning lugeja teab müristamist oodata, aga ilmselt mitte niisugust allegoorilist pööret. Heinamaa serva tekkinud kummaline märg laik aina laieneb ja külast hakkavad inimesed kaduma, kaovad terved pered ühes loomadega, talud jäävad tühjaks. Novelli sündmustik laieneb nagu salapärane auk ise, hõlmates mitte ainult ajastut, vaid ka selle järelelu. Auk neelab inimesi ja keegi ei tea, kes on järgmine, nähtusest ei räägita, hirm ja eitus sulevad külaelanike suud. Auk, mis on esmalt kui „mädaplekk maakeral“, käriseb suureks nagu „ühishaud“. Maailm rebeneb nii otseses kui ülekantud tähenduses. Auk ei tähista siin ainult üht ajaloolist sündmust või ajajärku, vaid midagi, mille pöördumatud tagajärjed kestavad ka pärast seda, kui sündmus ise on möödas: „Adele tundis kiusatust minna augu äärele ja sinna hüüda. Mida hüüda? Keda auk oli neelanud, need olid kadunud“ (lk 9).
Keha kui sõjatanner
Nii nagu sõda ja okupatsioon ei ole „Lühikeses sõjaajaloos“ eeskätt ajaloolis-poliitilised tähised, pole ka keha pelgalt bioloogiline suurus. Sõda ei peeta mitte niivõrd rindel, vaid inimese meeltes ja kehas. Sõjakogemus väljendub aistingute ja kujundite kaudu: see tulvab külmast mullapinnast inimese sisse, saastab joogivee, ripub verepiisana heinakõrrel, hõljub õietolmuna õhus, ilmutab end verise päikeseloojanguna. Hirm ja segadus võtavad sageli kuju keha ja keskkonna vastastikuses toimes. Novellis „Muld“ rullib ja pigistab varateismeline tütarlaps sõrmede vahel õunapuulehti, maapinna külmus mööda keha üles liikumas, kui tal tuleb koduõuel võõraste meestega silmitsi seista. Tema „alles poisilikult kandilised puusad“ kannavad haavatavust ja mitme maailma vahel olemise ebakindlust – nii lapse- ja täiskasvanuea vahel olemise haprust kui ka sõja turvalisele koduõuele tungimise vapustust.
Luuk oskab kehalisuse tööle panna ka siis, kui minategelasel ei olegi enam keha. Novellis „Luud“ on jutustaja sõja ohvriks langenud noor naine, kel pole enam võimalik maailma füüsiliselt puudutada, sellesse jälgi jätta. „[m]ul ei ole enam jälgi,“ tõdeb ta novelli esiklauses. Naine ei saa enam rääkida, sest tema „kõril on kirsajälg“. Luuk ei kirjelda vägivalda, traagika imbub aeglaselt läbi minategelase katkendlike mälestuskildude, läbi lõhnade, aistingute, maitsete ja puudutuste: „Ma tean, et keegi ei tunnista, sest kui nemad murdsid minu sisse, nägin mina nende sisse. Seal valitseb pimedus, nii pilkane ja tihke, et sellest saaks tükke murda. Sinna muusika ei kosta“ (lk 42). Naisele saavad hääle anda veel vaid teised ja temast järele jäänud esemed. Kui kunagi leitakse tema peened punased kingad, tema õnn ja õnnetus, ei ütle need, mis juhtus. Nad võimaldavad küsida, kes nendega kõndis, kuhu ta läks, miks need maha jäid. Kingad on nüüd naise jälgedeks.
Tekst kui ventileeritud ruum
Lilli Luugi lopsakas ja kujundiküllane keel ilmneb ka „Lühikeses sõjaajaloos“, ometi mõjub novellikogu nagu hästi ventileeritud ruum. Keelelist küllust, mis näiteks „Kolhoosi missis“ kippus kohati väsitama, on siin annustatud nii, et stiil pääseb eriti hästi esile, sest kujundite ümber on piisavalt ruumi. Nagu Luugile omane, usaldab ta siingi lugejat ega seleta stseene liiga palju lahti. Ükski novell ei alga algusest: need ilmuvad otsekui vaikusest või tühjusest ning hakkavad järk-järgult kuju võtma. Selline võte meenutab traumaatilise kogemuse kujunemist, mille jaoks ei pruugi samuti algul sõnu ega selget mõistmist olla – kogemus hakkab alles tasapisi kehast ja keskkonnast välja kasvama.
Tekstide aistingulisust annab edasi teatav katkendlikkus: pikemad, kirjeldavad laused on tasakaalus lühikeste, peaaegu hingeldavate stseenidega, täpsed detailid teadlike õhku jätmistega. Novellis „Ulg“ on naise kallal jõhkralt vägivallatsetud: „Metsas on su mees, murdja hundikarjas, küll sa juba tead, lita! Soend! Liba! Hatt!“ (lk 63). Luuk ei selgita ülemäära, kes on siin suurim murdja. Lugejal on piisavalt vihjeid, et pilt kokku panna, aga loo keskmes on eelkõige inimene keset vägivalda, tema vaim ja keha. Jutustusest „Poiste suvi“ õhkub aga poiste, sõprade ja vendade sõjaelevust, lõõmavat uudishimu ja teotahet, mis sumbub lahinguvälja reaalsuses nagu hapnikuta jäänud leek: „Nooruses on kogu aeg kiire, aga kuhu?“ (lk 47). Autor ei anna moraalseid hinnanguid ega vali poolt, ta näitab, kuidas need poisid, sõbrad ja vennad sõjakeerisesse kaovad, tehes valikuid, mille tagamaid nad ei mõista. Niisugune kompositsioon ventileeribki teksti: keel on küll lopsakas, kuid lugejal on kogu aeg piisavalt õhku. Täpsed detailid toimivad vihjelistes ja meelelistes episoodides nagu rajal püsimist hoidev kompass.
Luugi keelekujundid on küll alati tõelised maiuspalad, ent ei jää pelgalt keelelist ilu kandma, vaid töötavad ka tähendusliku vahendajana. Kujundite kaudu hakkavad loodus, kehad ja esemed üksteiselt tähendusi laenama, lugejale mõttevälja kujundama. Need hakkavad rääkima seal, kus tegelased ise enam ei saa, ei suuda või ei oska: tühjaks jäänud taluhoovis perenaisest nöörile jäänud pleekinud pesu, „need heledad riidetükid liiguvad lehvides ja tõmmeldes valgete laikudena [—] nagu viga saanud linnud“ („Auk“, lk 9-10) mõjub kui rebend, inimese ootamatu puudumine sealt, kus ta varem nii selgelt oli olnud. „Pilgud olid surnud, tühjad, külmemad veel kui laukad. Ometi olid need olnud kõige soojemad inimesed, keda tüdruk teadis. [—] tema hoiab veel hetke puu ümbert kinni, ei taha lageda peale tagasi vaadata, aga ikka peab. Tuul liigutab valget rätikut madalas heinas, nagu lehvitaks keegi sealt talle järele“ („Muld“, lk 78-79). Nii kannab hukkunud naise tuules lehviv rätik viimast märki inimestevahelisest kontaktist, kohalolu, mis tegelikult märgib juba puudumist.
Lilli Luugi poeetiline, nihestatud realism on leidlik toimunu vahendamise moodus. Ta ei anna minevikule hinnanguid, ei tähtsusta seda üle, ei püüa jõuliselt selgitada ega ära lahendada. Luugi novellid jätavad lugejale märke ja vihjeid, millest tuleb pilt ise kokku panna –pilt, mis võib lugejate kehas ja meeltes vormuda pisut erinevaks. Kuid tema tekstidega on lõpuks samamoodi nagu metsaga novellis „Metsavaht“: see annab maailmas toimuvast märku ja avab oma tähendusvälja sellele, kes märke lugeda oskab.
