Priit Aimla ei olnud lihtsalt eesti humorist, kirjanik ja poliitik: ta oli maamärk, teerajaja, hea inimene, hea isa, pooleldi vastu tahtmist ka ühe ajastu hääl ja nägu.
Aimla õpetas meile, et lõviosa loomadest moodustavad ahvid, et mõne inimese palk võib olla teisel pinnuks silmas ja et humoristist võib saada kohusetundlik kodanik ja parlamendiliige. Et selleks, et olla hea isa, ei pea olema kehv kunstnik.
Lapselaps Laura Võigemast on Aimla koomiku- ja kirjanikukarjääri algust kirjeldanud nii: „Vanaisa läks tööle Tallinna Ekskursiooni- ja Reisibüroo Tartu filiaali juhatajaks, hakkas büroo jaoks reklaami kirjutama ning kirjutas kogemata pooleteisttunnise kuuldemängu ja seejärel läkski hoopis Rametosse (raadio meelelahutussaadete toimetusse) tööle. Kuuldemängu pealkiri oli „Südasuvi talve südames“ ja selle kandsid ette Panso ja Järvet. Nii lendas ta turismivaldkonnast otse raadiosse.“
Isegi kui nüüdsed lavakoomikud väidavad, et lavahuumor on pärit USAst ja meil siin puudus oma kogemus, lõid Priit Aimla ja tema kamraadid „Meelejahutajas“ (alates 1973) uue eesti lavahuumorikultuuri, mis makaabril moel hiilis mööda nõukogude jõleaja võimaluste piire.
See polnud lihtsalt jada esinemisi maakonnapublikule, vaid alati ka eetrikõlbulik programm, millele Aimla kirwjutas toonastest huumorikirjanikest enim materjali (tema esimene raamat „Naliaad“ (1973) on siiani paljudele eeskujuks). Mäletame ta tekste tolle aja kõige ässemate näitlejate ettekandes, aga hiljem ka tema enda võluvas, jahedavõitu muigega esituses. Aastal 1987 hinnati teda Oskar Lutsu huumoripreemiaga, 1990 sai temast esimene Meie Mats.
Aimla ei peljanud alla kirjutada „Neljakümne kirjale“ ja uue aja tulles sai temast poolkogemata poliitik: Eesti esimese protestipartei Kuningriiklaste (toetaja)liige, kes riigikogu õiguskomisjonis vaimustus tööst seaduseloomega ning valiti Keskerakonna ridades ka järgmisse parlamendi koosseisu. 1999 liitus Aimla Mõõdukatega (nüüdne Sotsiaaldemokraatlik Erakond).
Paljud meist mäletavad „Üle linna Vinski“ ja „Onu Tik-Taki seikluste“ laule, „Päkapikula“ imelist sarja, koostööd teise oma aja kabareegeeniuse Jüri Aarmaga („Ärge jätke mind üksi, kui …“). Aimla on soe ja kodune kummitus me peas ja hinges!
Kui takkajärele Priit Aimla humoreske üle kuulata, märkame tihti, et ta jääb justkui teksti keskel mõtisklema – kas keele või üldse tolle me elu üle. Ta ei pelga võimalust, et kohe esimese asjana ei tule naer, vaid pigem mõte, mõttest tärkab nali, veider äraolemine ja arusaamine.
Eesti lavahuumori isa, eesti koomika kaval kuradikene, eesti parlamentaarne südamlik vanapagan, kes andis me seadusandluse sünnile salamahti suuniseid.
Mida me saanuks talt veel tahta? Tõsi: siiamaani võitleks ta tolle vastu, et loomad loomaaias elavad lausa loomalikes tingimustes, ja nõuaks ka meile, inimloomadele, olemiseks üdini inimlikku jurajumblit.
Ole inimene või vähemasti saa inimeseks – see oleks minimaalne priitaimlalik eesmärk meile kõigile.
Jürgen Rooste
ja Eesti Kirjanike Liit
