Printsess ja trubaduurid: Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga 1957–1979. I–II. Koostanud Kanni Labi ja Tiina Saluvere. Kujundanud Kalle Müller. EKM Teaduskirjastus, 2025. 1171 lk.

Kirjavahetuste avaldamine tekitab alati kõiksugu mõtteid, sest kirjad on olemuselt ikkagi üpris isiklik nähtus. Kui aga üksteisele kirjutavad tuntud kirjanikud või kirjandustegelased, on nad ilmselt läbi mänginud sellegi, et kunagi loevad nende kirju mitmesugused huvilised, ja kirjutavadki omamoodi kiriromaani. Kirjavahetus on niikuinii ja paratamatult enesest mingi pildi konstrueerimine. Kust aga läheb isikliku piir, kui kirjakirjutajaid ja adressaate on kumbagi kaks?

Kõige selle üle võib mõtiskleda, kui avada kirjandusmuuseumi väljaandena ilmunud kaheköiteline „Printsess ja trubaduurid. Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga 1957–1979“, mis sisaldab 559 kirja 22 aasta pikkusest ajavahemikust.¹ Kirjad pandi ühelt poolt posti Stockholmis – Under ja Adson elasid selle eeslinnas Mälar­höjdenis; teisel pool, üle ookeani ootasid postituvi kõigepealt Northfieldis Minnesota osariigis ja seejärel Normani linnas Oklahomas Ivar Ivask ja tema lätlannast abikaasa Astrid (sündinud Astrīde Helēna Hartmane). Kirjavahetuse algatas Ivaskite külaskäik 31. augustil 1957 Mälarimäele ning seejärel Ameerikast saadetud tänukiri. Kohtuti hiljemgi Ivaskite Euroopa-visiitide ajal. Köited suleb Ivaskite sünnipäevaõnnitlus Underile märtsikuus 1979. Vahepeal on kirjutajate ring ahenenud: Underi viimane kiri on dateeritud 1972, edasi kirjutavad vaid Ivaskid ning nemadki enamasti postkaarte, ka lugejaid jääb vähemaks – 1977. aastal suri Adson.

Under ja Adson põgenesid Rootsi 1944. aasta septembris ning 1957. aastal olid nad mõlemad rahvapensionärid. Ivaskid, kes tutvusid noorte sõjapõgenikena Saksamaal Marburgi ülikoolis, olid staažikale kirjanike­paarile esimest läkitust saates õppejõud St. Olafi kolledžis. 1953. aastal kaitses Ivar Ivask Minnesota ülikoolis doktorikraadi. Õppejõutöö kõrval tegelesid mõlemad tõlkimise ja kirjanduskriitikaga, Välis-Eesti ja Välis-Läti kirjandusajakirjadega. Oklahoma ülikoolis sai professor Ivar Ivaskist maailmakirjanduse ajakirja Books Abroad (a-st 1977 World Literature Today) peatoimetaja (alates 1967 kuni surmani 1991. aastal) ning Ivaskite eestvedamisel kujunes Oklahomast rahvusvahelise kirjanduselu keskus, kus hakati välja andma Neustadti kirjandusauhinda, Ameerika Nobelit.

Kirjanikepaariks kasvasid kirjavahetuse jooksul ka Ivaskid. 1966. aastal jõudis Rootsi tore foto (lk 1050): pildil on Astrid Ivask oma esikkoguga „Ezera kristības“ („Järve ristimine“) ja Ivar Ivask oma teise luulekoguga „Päev astub kukesammul“ (esikkogu oli ilmunud kaks aastat varem). Foto tagakülg ütleb: „Lgp. luuletajapaarile Mälarikaljul – Põhja­põllu kaksikute õnnelikud vanemad“. Mõlemad Ivaskid olid sündinud Riias, ka Ivar Ivaski ema oli lätlanna ning ta kasvas kolmkeelsena (lisaks eesti ja läti keelele ka saksa keel, milles alustas luuletamist), aga luulekeeleks kujunes tema jaoks isa keel, ja seda – nagu kirjavahetus kinnitab – just Underi mõjul.

Raamat, mis jääb

Kirjavahetust võib lugeda eestluse säilitamise loona Välis-Eestis, kirjanduse kaudu ja selle kaheldamatu põimumisena maailmakultuuri(ga). Vundamendiks on kõigi nelja ühine huvi selle imelise maailma vastu, mida ju polegi tegelikult olemas – paralleelilm, mis sünnib, hargneb ja põimub kirjandustekstides ja on sellisena uskumatult oluline. Aga kirju võib lugeda ka väga isiklikus plaanis, sügava sõpruse kasvamise, ent ka jahenemise, leppimise, lõpuks inimese väsimise loona. Telje moodustab just Ivar Ivaski ja Marie Underi omavaheline suhtlus. Ehkki Ivask on esiti õpilase positsioonis, on Sirje Kiin järelsõnas välja toonud, kuidas Underit provotseeris kirjavahetus nii tõlkima kui ka looma –tulemuseks oli originaalloomingut, kuid suuremas mahus just tõlkeluulet sisaldav hiliskogu „Ääremail“ (1963).

Nii monumentaalse raamatu puhul on tegijaid olnud mitu, alates kirjade sisestajast Joel Iljast. Raamatud juhatab sisse peatoimetaja Marin Laagi ning ühe koostaja ja toimetaja Kanni Labi eessõna, kogumiku lõpetab Kiini järelsõna. Nimeregistri on koostanud Labi koos Brita Meltsi ja Janika Kronbergiga. Kui tahta kirjades avaneva maailma haardest aimu saada, võib kõigepealt avada just selle. Kirjades on arvukalt tsitaate paljudest keeltest, need on tõlkinud Jürgen Alliksaar. Kommenteerimise asemel on piirdutud tsitaatide tõlgetega, aga laiendatud nimeregister annab kätte põhiandmed kirjades nimetatud isikute kohta ning ees- ja järelsõna loovad kirjavahetusele niigi rikkaliku konteksti. Võib ju küsida, kas selline lähenemine on piisav, ent ühtpidi on lisainfot tänapäeval nii kerge veebist kalastada ning teistpidi, mis võib-olla siinkohal olulisem – kirjutajad ei olnud omavahel varem tuttavad, et võinuks vahetada elliptilisi sõnumeid. Ka kasvavas soojuses lahutas neid teatav ealine, ajaline, ruumiline distants, mis eeldas selgust, nii on paljutki selgitatud ja järgitud küsimuse-vastuse loogikat.

Köiteid rikastab illustreeriv materjal: kirjakatkendid, postkaardiseljad, joonistused, fotod. Ilu ei ole vähe­oluline, Kalle Mülleri kujundus valiti möödunud aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka. Olin omamoodi liigutatud, kui kaksikraamat postiga koju tuli ning paki lahti harutasin – vaatamata kaalukusele habraspitsilist esma­muljet pakkuvad köited olid lavendlikarva paelaga kokku seotud. Ja ehkki kipun ju lugemiseks eelistama paperback’e, on hea meel, et selliste üle aja kestvate raamatute puhul jäädakse kõvade kaante juurde. Huviline sirvib kirjavahetusi üle korduvalt ning käesolev tundub nii oluline allikmaterjal luule, ajastu, epistolaaria ja veel paljude muude asjade üle mõtisklemisel. Üks liigutav hetk oli veel: teos on pühendatud Rutt Hinrikusemälestusele. Tema kirjandusuurimused, sealhulgas Underiga tegelenud osa, on kindlasti üks põhjus, miks ise omal ajal sellele teele asusin.        

Raamat teenis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominatsiooni vabaauhinna kategoorias. Teose kaalukusest, samuti mitmest veelgi konteksti lisavast allikast on juba andnud ülevaate Jaan Unduski põhjalik artikkel sellesuvises Keeles ja Kirjanduses.² Nii Undusk kui ka Kiin on käsitlenud kirjavahetust ühtlasi suhteromaanina, kus üksteisemõistmine vaheldub pingetega, arvamuste lahknemistega ja on oma esimeses pooles vaimselt äärmiselt rikastav. Kirjavahetus paneb kahtlemata mõtlema ühele asjale – kui sarnane ikkagi on inimese vajadus sellise suhtluse järele läbi sajandite. Muutuvad vormid ja vormelid, publiku suurus, praegu on kirjade asemel some, ent lugeda võib kirjavahetust ka täiesti tänapäevasena.      

Pealkirja kohta küsiksin küll: kui kauaks jääb üks naine printsessiks? Siuru kirjandusrühmituse ajal hästi töötanud hüüdnimi iseloomustas naljaga pooleks toonast mitmepäist austajaskonda ning eks kandjagi võttis sellest maksimumi, mida kinnitavad kas või fotod. Aga printsessidestki saavad mingil hetkel kuningannad, nad võtavad oma õlule kuningriigist vähemalt pool või kui valitsevad seda ise, siis terviku. Trubaduur muidugi on armastuslaulik ning Sänna vallakoolis käinud murde­luuletaja Adson kandis seda hüüdnime auga. Ivaskit saab sellesse rolli kirjavahetuse jooksul kindlasti asetada –piiritu austuse sisse kohati murduva tujukusega, mis omakorda ju räägib tunnete sügavusest. Kirjades ei puudu sügava isiklikkuse ja vastastikuse austuse kõrval midagi flirdilaadset ning armukadedustki. Kui just tahta õukonna­metafoore edasi arendada, siis eks olnud Under me luule kuninganna.³ Kirjades on aga tema kohta ja ka tema enda poolt olnud rohkesti kasutusel Marunder, omamoodi maru nimi.

Leitmotiiv – naine ja surm

Kirjavahetuse rikkalikus lõimes jääb silma mitu läbivat autorinime. Oma Underi-monograafias on Sirje Kiin tsiteerinud ka Ivaski päevikut, kus viimane loeb üles „oma elu kontinuiteedi“: Rilke, Valéry, Milch, Hofmannsthal, Radauskas, Guillén, Leavis, Doderer, Under (19. III 1968).⁴ Nimed käivad läbi ka kirjavahetusest, neist Rainer Maria Rilket ja Henrikas Radauskast oli Under juba eestindanud. Undusk kirjutab põhjalikumalt viinlasest Heimito Dodererist – viimase loomingu väärtuses kirjasõbrad ühele meelele ei jõudnudki. Kirjavahetus algab aga läti kirjaniku Aleksandrs Čaksiga, kelle luulet Under peagi Ivaski reaaluste abil ajakirjale Mana tõlkis. Nimeregistris tekivad suured mainimispesad ka Nõukogude Liitu suletud kirjaniku Boriss Pasternaki juurde, kelle läände smugeldatud ja Itaalias ilmunud romaani „Doktor Živago“ Adson ja Under üheskoos tõlkisid, üks proosa- ja teine luuleosa. Ent kohe kirjavahetuse algupoolel kerkib esile veel üks karismaatiline austerlane, Oskar Kokoschka, kunstnik ja kirjanik, maailmakuulus ekspressionist, kelle nimi põimub läbi intensiivse kirjavahetuse aastakümne ja jääbki omavaheliseks leitmotiiviks – tõeline Kokoschka-crush.

Mõni aasta tagasi Bilbaos Guggenheimi muuseumis Kokoschka loomingu suurel ülevaatenäitusel⁵ mõtlesin: kas kuraatorid ikka teadsid, et ta oli oluline meie suurele luuletajale ja vastupidi, isegi kui sellest näitusel märki ei olnud. Ivaskite sõprus Kokoschkaga sai alguse tema viibimise tõttu Minneapolises – Ivask tundis kunstnikku juba varem, Ameerikas tutvus aga süvenes ning see oli asi, mida jagati kirjasõpradega. Kirjadega koos rändasid üle suure mere raamatud, Kiingi mainib Ivaski saadetiste olulisust stockholmlaste jaoks. Underi ja Adsoni raamatukogu ei ole tervikuna säilinud, kuid Kokoschkaga seotud trükiste arv illustreerib seda, missugune võis olla osaltki Ivaski läkituste maht.⁶ Kui Eesti raamatu- ja muuseumikogudes on Kokoschka jälgi vähe – mõned kunstikataloogid, üksikud reprod ja näidend, kirjavahetus helilooja Ernst Krenekiga, otsingust tuleb välja ka tema seos illustratsioonide ja libretodega –, siis Underi ja Adsoni kogus on neid seevastu rohkelt. Sealt võib leida Kokoschka autobiograafia, käsitluse Edvard Munchi ekspressionismist (1953), abikaasa Oldale pühendatud omaeluloolise lühiproosakogumiku „Spur im Treibsand“ („Jälg vesiliivas“, 1956)⁷, kunstikataloogi 1958. aastast, reprode mappe, Mozarti „Võluflöödile“ tehtud kavandid (1955), aga ka näidendi „Orpheus ja Eurydike“ (1921), millest sai Kreneki käe all ooper, ning lisaks paar Kokoschkat käsitlevat teost. Mõneski raamatus on Ivaskite pühendusi, näiteks „Kokoschkat austavale Adsoni perekonnale kahelt Kokoschka sõbralt!“. Under väljendab Ivaskile 1958. aastal oma vaimustust nii „K.“ kunsti kui ka kirjaloomingu üle: „Ta kirjutab ju nii tihedalt, värskelt ja vaimukalt, iga lause on laetud; on väga täisvereline ja meeleline inimene, seega on ju ka osaliselt seletatav ta suur värvide-armastus. Jälle üks kokkupuutepunkt temaga: ka mina olen värvihull (vähemalt olnud), aga – imelik küll! – ka must-valge harrastaja“ (lk 41) ja „Elangi viimasel ajal täiesti K. tähe all“ (lk 79).

Samuti jagas Ivask Kokoschkale Underi loomingut Ants Orase ja Hermann Stocki tõlkes. Vastastikusest või õieti kolmepoolsest vaimustusest, aga ka siirast liigutusest üksteise loomingu üle kasvas välja koostöö: Kokoschka tegi Underi „Kogutud luuletuste“ palgelehele sulejoonistuse.⁸ „Üks päev oli siiski mitmekordselt õnnistet: Kokoschkalt saabus joonistus!! See korvab kõik!!“ kirjutab Under (lk 104). Ivask on Underile joonistust ka tõlgendanud: naine kui loov alge, mees sellesse elu voolu lõikav, tihti surmav mõttekirg. (Siinkohal mõtlesin: kirjavahetuse lugeja tahaks ju teada, et see taies⁹ on täiesti olemas, hoiul Underi ja Tuglase muuseumi kogus ning üpris tihti ka seal seinal rippunud.)

Ise jõudsin Kokoschka juurde teistpidi: lugesin rootsi kirjaniku Torgny Lindgreni imelisest isikunovellide kogust „Värvi-Piltide vees“¹⁰ XX sajandi alguse saatuslikust naisest Alma Mahlerist ning hiljem jäi seetõttu näppu tema autobiograafia „Mein Leben“ („Minu elu“). Mahler kirjutab elulooraamatus enda ja Kokoschka hävituslikust suhtest, millest tõukudes lõi kunstnik Franken­steini, elusuuruses tontliku Alma-nuku.¹¹ Kokoschkagi on kirjutanud raamatu „Mein Leben“, kus ta kirjeldab lugu oma vaatepunktist. Mõlemad raamatud kuuluvad Underi-Adsoni raamatukokku ning naispoole vaatepunkt koos isiklike kirjade avaldamisega on põhjustanud kirjavahetajates kohmetust, vt näiteks Ivaski „with mixed feelings“ (segaste tunnetega) antud kommentaari: „kes saab Alma taolist tormi keelata?“ (lk 271). Esimese ilmasõja trauma ja naislooja vaatepunkti fooni tõttu võiks siin ju tõmmata paralleeli Siuru boheemluse ja tolleaegse Viini eluolu vahele, aga selline võrdlus kirjades jutuks ei tule – need kired jäid poolsajandi taha.

Raudse eesriide tagant

Kirjasõbrad mõlemal kontinendil on pagulased, kes hoolimata ealistest erinevustest kannavad ühtmoodi südames kodumaad, kuhu ei pääse. Ivaskid maandavad igatsust suvitustega sarnaseis paigus, näiteks Soomes. 1960. aastal vaatlevad nad Euroopa-suve lõpetades ja Helsingist laevaga Kopenhaagenisse sõites augustiöös Eesti majakate valgusvihke ja jagavad seda muljet ka Underi-Adsoniga: „Nägime öösel Osmussaare majakat, siis vilkuvaid Hiiumaa majakaid Tahkunast Ristnani (tüürimees kinnitas seda) – sügav, vapustav elamus mulle“ (lk 552). Ivaskid jõudsid siiski kirjavahetuse raamidesse mahtunud perioodil Eestit külastada ja sellest Stockholmi kirjutada. Viibides 1974. aasta sügisel soome turismigrupiga Tallinnas, leidsid nad võimaluse ära käia ka Nõmme-Rahumäel Underi-Adsoni endises kodus, kus Lennart Meri oli Astrid Ivaskile pihku pistnud uksekrambi –tervitusena kodunt (lk 1119–1121), mis jõudis kirjanikepaarini aasta hiljem jõulu­kuul. Tundub kuidagi üdini lennart­merilik žest. Just sel ajal ehitati maja ümber Tuglase majamuuseumiks (sealgi jõudsid Ivaskid viibida, nende luuleõhtu toimus septembris 1988).¹² 1975. aasta jaanuaris kirjutatud, väheseid pikki kirju sellest perioodist ütleb Eesti kohta nii: „[r]ahvuslik vaim on väga tugev, eriti nooremate seas. Samal ajal on vaimuinimeste ahastus ja masendus, hirmuatmosfäär deprimeerivalt hallis, lagunevas Tallinnas raskesti talutav“ (lk 1117), ja kirjeldab lühikese kontrastina visiiti Rahumäele –koht on imeilus, aed Juhan Liivi raidkujuga. Mõni aasta varem oli sellest kujust ja aiast Underile ja Adsonile oma hüvasti­jätukirjas kirjutanud ka Friedebert Tuglas.