Elu maailmas koosneb väikestest kõnekatest kildudest. Mõni aeg tagasi kirjutas USA veebiväljaanne Daily Beast, et USA presidendil Donald Trumpil pole und ja ta täidab oma öötunde sotsiaalmeedia postitustega. Väljaande poolt tehtud analüüs osutab, et ainuüksi selle aasta aprillis tegi Trump oma Truth Sociali platvormil kokku 565 postitust, mis on keskmiselt 18 postitust päevas, neist kolmandik öösel. Aprillis oli väljaande väitel ainult viis ööd, mil president midagi ei postitanud. Kokku oli postitusi sel kuul kaks korda rohkem, kui Trumpi esimesel ametiajal 2018. aasta aprillis. Trumpi öised väljaütlemised on väljaande kinnitusel ulatunud tühistest ja piinlikest kuni jumalateotuslike ja apokalüptilisteni, nende hulgas AI loodud visuaal, kus Trump on kujutanud end Jeesus Kristusena. Selle postituse tegi Trump veidi enne kella kolme öösel.1 Väljaande arvates tekitab 79aastase presidendi käitumine mitmeid küsimusi, aga jäägu need selle väljaande küsida.
Donald Trumpi valimisvõidu 2024. aasta presidendivalimistel võttis telekanali Fox News saatejuht Bret Baier vaimustunult kokku sõnadega: „See, mis toimub, on suurim poliitiline fööniksina tuhast tõusmise lugu, mida me eales näinud oleme.“2 Baier pidas silmas ilmselt kõiki neid kohtuprotsesse ja süüdistusi, millega president valimiste ajal maadles. Ent see oli tuhast tõusmise lugu ka Trumpi MAGA-poliitikale, mis jäi pooleli seoses Joe Bideni valimisvõiduga 2020. aastal. Nagu osutavad küsitlused, on MAGA-poliitika vabariiklastest valijate hulgas jätkuvalt populaarne. Vähemasti arvudes. Uuringud näitavad, et Trumpi poliitikat toetab 60–80% vabariiklastest ja 35–45% kõigist USA valijaist. Trumpi enda toetusega pole lood siiski kuigi head: see on langenud 34%-lt 37%ni. Vabariiklaste seas ilmneb ka aina rohkem erimeelsusi, mis on seotud Trumpi tollipoliitika, Ukraina toetamata jätmise ja mitme sisepoliitilise ettevõtmisega. Näiteks on paksu verd tekitanud 1,8 miljardi dollari suuruse Anti-Weaponization Fundi loomine eesmärgiga maksta hüvitist inimestele, kelle vastu on USA õiguskaitseorganid algatanud uurimise poliitilistel motiividel. Trumpi on süüdistatud, et ta on loonud selle fondi iseendale ja oma toetajatele hüvitiste maksmiseks. Nii võib fond teoreetiliselt maksta kahjuraha ka inimestele, kes osalesid 2021. aasta 6. jaanuaril Kapitooliumi ründamises ja said selle eest karistada.
Trumpi senist valitsemisaega kokku võttes märgib CNNi vanemreporter Stephen Collinson, et Trump on teinud USAst ühe maailma peamise ebastabiilsuse allika. „Trump on nõrgendanud Ameerika ülimuslikkuse traditsioonilisi alustalasid, sealhulgas vabakaubandust, liite ja Washingtonile kasulikku rahvusvahelist korda. [—] Kriitikud peavad seda enesesabotaažiaktiks, mis neutraliseerib USA globaalsed eelised just ajal, mil suurvõimuks pürgiv Hiina on pannud Ameerika ülemvõimu proovile,“ tõdeb Collinson.3 Kuid see on CNNi arvamus ja CNN on teatavasti kanal, mida Trump ei armasta.
Kes kus istub?
Trumpi hiljutine visiit Hiina peegeldas maailmas toimunud muutusi ja kinnitab nende arvamust, kelle hinnangul on Hiina USA-lt liidrirolli üle võtmas. Seda toetab pilt uudiskanaleist, kus Xi Jinping oma rahulikkusega Trumpi üle domineerib. Mõned uudiskanalid tabasid ära ka selle, et Trump oli pandud istuma veidi madalamasse ja pehmemasse tugitooli, mis jättis ta Xi Jinpingist allapoole. Sama kõnekas oli ka Xi Jinpingi kohtumine Putiniga, kelle visiidiga seoses märgati, et ametlikule kohtumisele järgnenud banketil mängiti Tšaikovski „Luikede järve“. Sotsiaalmeedias hakati seda tõlgendama kui Xi Jinpingi peent vihjet Putinile, et oleks aeg võimult lahkuda. Nõukogude Liidu telekanalid vallutas „Luikede järv“ mäletatavasti siis, kui mõni riigijuht oli ära surnud või oli infovoo tasalülitamiseks muu ootamatu põhjus, näiteks 1991. aasta augustiputš.
Need kaks visiiti Pekingisse näitasid, kelle lävepakku siis ikkagi kulutatakse ja kelle käes on kaardid tegelikult. Mõnevõrra ootamatud olid Trumpi liigagi Hiina-sõbralikud väljaütlemised, et ta pole kindel, kas plaanitud suuremahuline relvamüük Taiwanile ikka toimub ja et Taiwan ei peaks kiirustama oma iseseisvuse deklareerimisega. Viimases pole tegelikult midagi uut, sest ka USA järgib nn ühe Hiina poliitikat, küsimus on halvas ajastuses. Relvamüügist loobumine sisaldab aga juba reaalset ohtu Taiwanile ja paneb kahtluse alla USA senise poliitika Taiwani julgeoleku tagajana. Siit joonistub välja pilt, mis on väga sarnane Trumpi hoiakuga Ukraina suhtes: diilide tegemisel eelistatakse tugevamat ja nõrgem hüljatakse.
Selle kõige taustal on USA jätkuvalt maailma suurim majanduslik ja sõjaline jõud. USA nominaalne SKT on Hiina omast kolmandiku võrra suurem, kaitsekulud kolm korda suuremad, tuumalõhkepäid on USA-l mitmeid kordi rohkem ja rahamaailma valitseb dollar (mitte jüaan), kuid ometi kasvab Hiina mõju kogu maailmas. Hiina pitsitab maailma muldmetallide, odavama elektroonika, odavamate päiksepaneelide, odavamate akudega – millega tahes. Ilma Hiina tarneteta ei saa sisuliselt läbi enam ükski maailma tööstusharu. Hiina ehitab üles alternatiivseid kaubandus- ja finantssüsteeme, laiendab oma mõju Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, investeerib sadamatesse ja infrastruktuuri. Oma mõju laiendamiseks kasutab Hiina majanduslike meetmete ja diplomaatia kõrval ka nn pehmet jõudu, propageerides ja levitades Hiina kultuuri.
USA on aga oma pehme jõu haaret vähendanud, lahkunud või lahkumas mitmetest rahvusvahelistest organisatsioonidest, nagu WHO, ÜRO Inimõiguste Nõukogu, UNESCO jt, ning peatanud või kärpinud hulganisti abiprogramme, mis on seotud näljahäda, pagulaskriiside ja epideemiatega. Lisaks, nagu kirjutab Reuters, on USA sulgenud suurema osa oma diplomaatilistest suhtluskanaleist, pingestanud suhteid oma liitlastega ja pannud nad keerulisse olukorda. Sisuliselt koosneb USA diplomaatia praegu Trumpi väimehest Jared Kushnerist ja Trumpi sõbrast Steve Witkoffist, kellel on ühena vähestest vahetu ligipääs Trumpile. Seevastu USA saatkonnad on infosulus ja neil puudub võimalus USA seisukohti oma asukohariigi valitsusega jagada. USA 195st saadikukohast üle maailma on seejuures täitmata 109.4
Iraani konflikt kui Thykididese lõks
Trumpi ja Xi Jinpingiga kohtumisel nimetas viimane oma avakõnes USA ja Hiina rivaalitsemist Thukydidese lõksuks, küsides retooriliselt, kas Hiina ja USA suudaksid luua suurriikide suhetele uue mudeli?5 Thukydidese lõksuna kirjeldatakse olukorda, kus ühe suurvõimu tõustes ja teise langedes alustab langev jõud enda tõestamiseks või ohu vältimiseks sõda. Kuid tõusvale idale ja loojuvale läänele on Xi Jinping osutanud ka varem. Platvormil Truth Social ütles Trump, et Xi oli väga elegantselt viidanud USA-le kui ehk alla käivale riigile, kuid Trumpi arvates käinud see Joe Bideni valitsemisaja kohta, mil Ameerika kannatanud tõepoolest mõõtmatut kahju.6
Thykididese lõksust kõneldes pidas Xi Jinping silmas ilmselt siiski USA kasvavat agressiivsust ja püüdu ennast sõjaliselt tõestada. Kui Venezuela aktsioon oli kiire ja valutu, siis Iraani konfliktist on kujunenud Trumpile tõsine peavalu ja USA mõjuvõimu proovikivi. Nagu on selgeks saanud, ei soovi USA konflikti eskaleerida ja sõjategevust uuesti alustada, kuid ei suuda sundida Iraani ka oma nõudmisi täitma. Nii näitab lõpututesse läbirääkimistesse takerdunud konflikt kätte ka maailma superriigi nõrgad kohad. Esiteks ei ole ressurss lõputuiks õhurünnakuiks kaugeltki piisav ja laod saavad kiiresti tühjaks ning teiseks pole USA sisepoliitiliselt valmis mastaapseks maismaasõjaks, mis võimaldaks Iraani režiimi kukutada. Ehk teisisõnu: demokraatlike protsesside tsüklilisus konverteerib pikale veniva sõja paratamatult valimiskaotuseks. Autokraatlikes riikides, nagu Iraan ja Hiina, seda probleemi ei ole ja see teeb nad sõjapidamise suhtes palju vastupidavamaks. Trumpi otsustega venitamise ja Iraani edasisest ründamisest loobumise põhjusena on välja toodud ka 2026. aasta juunis ja juulis toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos. Trump ei tahtvat neid sõjakusega häirida ja on otsustanud varjata tegevusetust läbirääkimiste kamuflaažiga.
Võib-olla kindel, et ka Xi Jinping on hoidnud Iraani konfliktil silma peal ja teeb sellest oma järeldused. Nii polegi põhjust üleliia nuputada, miks Trumpi kohtumisel Hiina liidriga hakati ootamatult arutlema, kes millisel toolil istub ja kes ikkagi kelle üle domineerib. Siit leiab ehk ka vastuse, miks on USA Iraani kõrval võtnud samaaegselt ette ka Kuuba. On selge, et Iraanist hoopis väiksem riik pole nii kõva pähkel. See juhib tähelepanu Iraanilt kõrvale ja lööb Trumpi võitjaoreooli ehk uuesti särama, sest USA vahevalimisteni selle aasta lõpul pole enam palju aega.
Nii võib vähemasti esialgu tõdeda, et poliitilises mõttes on Iraan selle sõja võitnud ja tõestanud end piirkonna domineeriva jõuna, USA maine globaalse supertegijana on aga saanud tõsiselt kannatada. On ilmne, et USA eesmärk on sõjast kiiresti väljuda, kui selleks leitakse vähegi sobiv valem, mis mundriau väga ei määri. Välistatud pole ka uued õhurünnakud, kuid selgeks on saanud, et Iraani režiimi need ei heiduta ja seeläbi see ei lange.
Põhja-Korea, uus tegija pildil
Vene-Ukraina sõda on andnud võimaluse tõusta suurde pilti ka Põhja-Koreal. Eri hinnangutel on Põhja-Korea saatnud Venemaale kuni 15 000 sõdurit ja kavatseb saata veel kuni 30 000. Seni on Põhja-Korea teeninud sõjaliste tarnete ja elavjõuga kuni 14 miljardit USA dollarit. Põhja-Korea on Venemaad varustanud põhiliselt 152 mm suurtüki mürskude ja suurtükisüsteemidega, ballistiliste rakettide ja raketiheitjatega. Surma on Ukraina rindel saanud hinnanguliselt kuni 6000 Põhja-Korea sõdurit.7
Ka Põhja-Korea jälgib hoolega Iraanis toimuvat. Iraani juhtkonna hävitamise taustal on Põhja-Korea muutnud oma tuumapoliitikat ja sellega seoses ka põhiseadust. Viimasesse tehtud muudatus näeb ette, et kui riigi tuumajõudude juhtimis- ja kontrollisüsteem satub vaenulike jõudude rünnakute tõttu ohtu, tuleb tuumarünnak käivitada automaatselt ja viivitamatult. Kuna Põhja-Korea tuumaarsenali juhtimine allub selle liidrile Kim Jong-unile, tähendab see, et tema tapmise või teovõimetuks muutmise korral tuleb silmapilk käivitada tuumarünnak. Ennekõike näeb Põhja-Korea vaenlasena Lõuna-Koread, kuid ka USAd8.
Võimalik, et Põhja-Korea on siin võtnud eeskuju Venemaast ja selle maailmalõpusüsteemist Периметр, läänes tuntud ka kui Dead Hand (Surnud käsi), mis kuskil sügavale maa alla peidetuna peab tagama, et Venemaa juhtkonna hukkumise korral tabab ründavaid riike automaatne tuumalöök.9 See süsteem töötati väidetavalt välja möödunud sajandi 1980ndatel Nõukogude Liidus. Seda olla moderniseeritud, kuid usaldusväärset kinnitust selle süsteemi olemasolu kohta pole. Ka on teadmata selle asukoht. Kõige tõenäolisemaks on peetud maa-aluseid sõjalisi komplekse Uurali mägedes.
Trump on oma hoiakut Venemaa ja Põhja-Korea suhtes kujundades viidanud ennekõike just nendega kaasnevale tuumaohule. Kui veel 2017. aastal nimetas Trump Kim Jong-uni väikeseks raketimeheks (Little Rocket Man) ja ähvardas teda tule ja raevuga, siis varsti kõneles juba sellest, et Kim Jong-un kirjutab talle kauneid kirju ja et nad on teineteisesse armunud.10 Ka praegusel ametiajal on Trump vihjanud, et on valmis Põhja-Korea liidriga uuesti kohtuma – järsust vastasseisust on tehtud pööre positiivse hõlvamise suunas.
Trumpi sõbralik suhtumine on nende riikide liidreid ka justkui kõrvust tõstnud ja sellega võimendanud nende rolli globaalses poliitikas. Tõsi, vähemasti Venemaa kaardid on jäänud järjest kehvemaks ja Ukraina omad läinud aina paremaks ning seda näitab ka USA loobumine nendevahelise rahuprotsessi vahendamisest. See tähendab ka seda, et Donbassi loovutamise küsimus on võimalike uute läbirääkimiste päevakorrast maas. Ja uusi läbirääkimisi juhib tõenäoliselt juba Euroopa.
1 Josh Fiallo, Disturbing Truth About Trump’s Sleepless Posting Exposed. – Daily Beast 3. V 2026.
2 „What is going to be, [is] the biggest political „Phoenix from the ashes“ story that we have ever seen.“ – Fox News 5. XI 2024. Vt „Like a phoenix rising from the ashes“: A Trump comeback realized. – Youtube 6. XI 2024.
3 Stephen Collinson, How the Iran war could weaken Trump in his strongman showdown with Xi. – CNN 12. V 2026.
4 Andrew R. C. Marshall, Humeyra Pamuk, John Shiffman, Gram Slattery, John Irish, Tim Kelly, Andrea Shalal, Inside the unraveling of U.S. diplomacy under Trump. – Reuters 21. V 2026.
5 Kate Lamb, What is the Thucydides Trap and why did Xi Jinping mention it in his meeting with Donald Trump? – The Guardian 15. V 2026.
6 Donald Trump, When President Xi very elegantly referred to the United States as perhaps being … – Truth Social 14. V 2026.
7 Kollen Post, Russia paid North Korea up to $13.8B for help fighting Ukraine, South Korean intelligence says. – The Kyiv Independent 11. V 2026.
8 Julian Ryall, North Korea ‘will fire nuclear weapon’ if Kim is killed. – The Telegraph 8. V 2026.
9 Russia’s Dead Hand: The Automatic Nuclear Retaliation System. – Defcon Level 12. III 2026.
10 Lucia Binding, Trump on Kim Jong Un: ‘We fell in love after beautiful letters’. – Sky News 30. X 2018.
