Täna, 29. mail esietendub rahvusooperis Estonia Tõnis Kaumanni uus ooper „Charon“, mille libreto autor on Andrus Kivirähk. Vana-Kreeka allilmas aset leidva loo keskmes on antiikmütoloogiast tuntud paadimees Charon – tegelane, kes on sajandeid vaikselt surnute hingi üle Styxi jõe sõidutanud, ent jäänud ise suurte müütide äärealale. Kaumanni ja Kiviräha ooperis tõuseb see kõrvaltegelane aga esiplaanile: Charon armub surnute hulgas olevasse Niobesse ning otsustab teha midagi, mis allilma rangete seaduste järgi on täiesti mõeldamatu.

Lavastaja Üllar Saaremäe on nimetanud „Charonit“ omamoodi uue müüdi sünniks ning, tõepoolest, kuigi tegevus toimub antiikmaailmast tuttavas Hadese kuningriigis, puudutavad ooperi teemad väga otseselt ka tänapäeva inimest: armastust, lojaalsust, vabaduseiha, süsteemile vastu hakkamist ja inimese soovi murda välja rollist, kuhu ta on määratud. Kivirähalik huumor ja grotesk põimuvad siin suurte tunnete ja üsna eksistentsiaalsete küsimustega.

Vestlesime Tõnis Kaumanniga „Charoni“ sünnist, tänapäeva ooperist, publikust, helilooja vastutusest lauljate ees ning sellest, miks tema meelest ei peaks muusika jääma ainult intellektuaalseks konstruktsiooniks.

Kust tekkis ooperi „Charon“ algne idee? Kas see tuli sinult, Kivirähalt või kelleltki kolmandalt?

Algimpulss ei tulnud ei minult ega Kivirähalt, vaid hoopis siit majast – Estoniast. Kuidas või kellel see mõte täpselt tekkis või kui palju oli see seotud näiteks „Naksitrallide“ eduga, ei oska ma kommenteerida. Igatahes tehti mulle ettepanek kirjutada uus ooper. Hakkasime koos Arvo Volmeriga arutama, milline see võiks olla. Arvo pakkus alguses välja ühe raamatu, mis puudutas samuti antiikmütoloogiat, aga kui Kivirähk meiega liitus, siis tema ütles kohe väga selgelt, et kellegi teise lugu ta mugandama ei hakka. Nii kirjutas ta täiesti oma loo.

Andrus viskas selle juures veel nalja, et paljudest müütidest ja muistenditest on säilinud ainult fragmendid. See, et Charon oli antiikmütoloogias kõrval­tegelane, ei tähenda sugugi, et temast ei võinud omal ajal olla täiesti eraldi lugu. Võib-olla ei ole see lihtsalt säilinud.

Protsess oli siis selline, et kõigepealt valmis libreto ja alles seejärel hakkasid sina muusikat kirjutama? Mitte nii, et tekst ja muusika sündisid paralleelselt?

Üldiselt on paralleelselt loomine ülimalt keeruline. Küllap saaks ka nii, aga kui sa loo keskel ei tea, mis lõpus juhtub, siis on see piltlikult öeldes olukord, kus pime juhib pimedat. Mul oli selles mõttes õnn saada kogu tekst korraga kätte ja hakata alles siis muusikat kirjutama.

Kui libreto autor on Kivirähk, kas siis võib eeldada, et ooperis on ka omajagu huumorit?

Jah, seal on huumorit. Või pigem sellist kivirähalikku kiiksu, eriti lõpupoole. Aga eelkõige on see siiski suur armastuslugu. Üks groteskne tegelane tuli küll minu ettepanekul sisse – tihtipeale võetakse tõsistes lugudes just niimoodi pinget maha –, ja Andrus kasutas selle väga hästi ära. Aga laias plaanis on tegemist ikkagi armastuslooga. Huumorit näeb siis, kui pärast esimest vaatust kohe ära ei lähe.

Kui oluline sulle üldse on, et ooperis oleks huumorit?

Eks see sõltu konkreetsest ooperist. Igas teoses ei pea seda olema. Wagneri „Nibelungi sõrmuses“ ei kujuta nagu hästi ette. Kõige tähtsam on vist see, kas huumor sünnib loomulikult või on see kuidagi vägisi sisse pressitud.

Rääkisime enne Charonist kui varasemast kõrvaltegelasest. Kas sinu arvates on kõrvaltegelastes teinekord rohkem potentsiaali kui klassikalistes kangelastes?

Kas nüüd just rohkem. See sõltub vist sellest, kas kõrvaltegelane hakkab omaette põhiliiniga konkureerima või toetab ta peamist tegevust. Meil on näiteks üks tugev kõrvaltegelane liigkasuvõtja, kes tahab iga hinna eest maa peale tagasi saada, et veel mõnel tüübil nahk üle kõrvade tõmmata. Aga ma usun, et ta ei lõhu põhitegevust, vaid pakub sellele vaheldust.

Esimese vaatuse lõpus on muuseas kaks väga õnnestunud tenorišlaagrit või -aariat. Solistid kannavad need suurepäraselt ette. Ma panin tenoritele lausa südamele, et on nende vastutada, kas vaatuse lõppedes on garderoobis tööd või mitte. See ei ole tegelikult üldse nali. Ma käisin hiljuti Helsingis Aleksandr Raskatovi „Loomade farmi“ vaatamas ja umbes veerand saalist lahkus pärast esimest vaatust. Ooperipublik on juba kord selline, et kaasaegset muusikat ei armastata tingimata väga kirglikult. Tegelikult on see väga hea ooper. Aga kui inimene ei ole sellise helikeelega harjunud ja tema meelest on „päris ooperid“ ainult „Carmen“ ja „La traviata“, siis … Aga kõigile ei saagi kõik meeldida.

Kui tulla tagasi „Charoni“ juurde, siis kas näed Charoni tegelases pigem müütilist kuju või väga tänapäevast inimest – kedagi, kes on lõputult oma rolli kinni jäänud?

Müütiliste kangelaste puhul on põhiline see, mida on ka kirjandusteadlased palju rõhutanud – tegelikult korduvad samad arhetüübid läbi aegade. Teemad, mis puudutavad tänapäeva inimest, on täpselt samad, mis on alati olemas olnud. Inimloomus väga palju ei muutu.

Aga mis minusse endasse puutub ja mida ma olen ka varem öelnud: niipea, kui asi läheb päevapoliitiliseks, olen mina mängust väljas.

Seega sa ei arva, et nüüdisaegne ooper peaks tingimata olema päevapoliitiline? Kas kunstil ei ole kohustust ühiskonnas toimuvat peegeldada?

Ma ei oska öelda, kas on kohustus või ei ole. See, mis ühiskonnas toimub, on ju toimunud tuhandeid aastaid – võib-olla lihtsalt natuke teises vormis. Kunst on muidugi ühiskonda peegeldanud ja teinud seda väga hästi.

Kui tegime koos Maarja Kangroga ooperit „Kaubamaja“ [ooper valmis juba 2006. aastal Eesti muusika päevade tellimusel, kuid jõudis esietenduseni alles 2022. aastal Vanemuises – toim], siis selgus hiljem, et see on üsna prohvetlik lugu. Kui tekst sündis, ei olnud paljud seal puudutatud teemad veel ühiskonnas üldse päevakorral, aga Maarja noppis need oma tundliku närviga juba varakult üles. Nii et loomulikult saab kirjutada ka väga aktuaalsetest teemadest.

Ooper on väga mahukas žanr ja nõuab tohutult tööd. Mis sind selle juurde ikka ja jälle tagasi tõmbab?

See on väga mitmetahuline küsimus. Mulle on ooperi kirjutamine üks unistuste tegevusi, sest see annab nii palju võimalusi. Mul on viimasel ajal olnud õnn kirjutada palju ka orkestrile ja kui sul on käes täisorkester, siis on see umbes sama, nagu läheksid kunstipoodi ja ütleksid: „Palun mulle kõik värvid, mis teil siin on.“

Ooperiteatris on neid värve ja vahendeid veelgi rohkem. See on võimas. Tuleb lihtsalt enda jaoks mingid reeglid paika panna, et neisse vahenditesse ära ei kaoks.

Eks mul ole laulmisega ka juba aastakümnete pikkune suhe olnud – küll mitte ooperi mastaabis, aga mingi pide on olemas.

Kas ooperi kirjutamine on raske?

Mahuliselt küll. See võtab väga palju aega. Ometi on see kvaliteetaeg. Tekst aitab tohutult – see juhib ja inspireerib. Ma veedan tekstiga palju rohkem aega kui kirjanik ise. Kirjanik võib teksti valmis kirjutada paari kuuga, aga mina istun sellega aasta või rohkemgi.

Helilooja muidugi kella ei vaata. Mõnikord ärkan hommikul kell neli ja toksin mõtteid telefoni. Aga samal ajal on jõudeolekut ka vaja. Muidu ei tule uusi ideid. Ma kuulasin vahepeal väga palju podcast’e. Need olid küll huvitavad, aga korraga sain aru, et pean kuulamist vähendama. Aju tuleb aeg-ajalt tühjaks teha, et sinna saaks midagi uut tekkida.

Ja raske on muidugi ka puhttehniline pool. Olen muusikutele öelnud, et kui partituuris on umbes 115 000 nooti, siis statistiliselt on peaaegu võimatu, et seal mitte ühtegi viga ei ole. Tehniliselt on ooperi kirjutamine ikka väga suur töö.

„Charonis“ on väga eriilmelised tegelased: Hades, Hypnos, Niobe ja Charon. Kas teadsid juba komponeerimise käigus, kes neid rolle laulavad? Kas kirjutasid konkreetsele häälele või lähtusid karakterist?

Ooperis kehtib peamiselt Fach-süsteem. See tähendab, et hääleliikidel on omad kategooriad: sopranid, tenorid, baritonid ja nii edasi. Muidugi meeldiks mulle lähtuda sellest, kes konkreetselt laulab. Ma ju tunnen neid inimesi ja tean, keda ma ühes või teises rollis tahaksin näha. Aga lõplikult ei ole see minu otsus.

Selles mõttes on mul „Charoniga“ vedanud – minu soove on arvestatud. Huvitav on aga see, et mõlemaid pearolle dubleerivad üsna eri tüüpi hääled. Seetõttu kirjutasin nii Niobele kui ka Charonile ossia’d [alternatiivsed meloodiad – toim].

Näiteks Charon oli alguses mõeldud lüürilisele baritonile, aga siis tuli mul korraga mõte, et Raiko Raalik, kes on hoopis bass-bariton, võiks samuti seda rolli laulda. Hääleliselt on nad Tamar Nugisega veidi erinevad, seega pidin leidma lahenduse, kuidas partiid nende mõlema jaoks mugavaks teha. Kus­juures küsimus ei ole siin üksikutes nootides, vaid tessituuris. Kui retsitatiivsed lõigud istuvad liiga kaua ebamugavas registris, võib laulja enne olulisi kohti ära väsida.

Seetõttu kirjutasin mitmele lõigule erinevad versioonid – nii soprani- kui ka baritonipartiidesse.

Sinu kohta öeldakse tihti, et su muusikas on teatav teatraalsus isegi siis, kui tegemist ei ole lavamuusikaga. Kas see on teadlik valik?

Mulle on kõige tähtsam sündmus. Ma võin muusikat kuulates saada sellest intellektuaalselt aru, aga sageli puudub minu jaoks sündmus. On kuulajaid, kellele ei ole sellest midagi, aga mina vajan seda. Ja ma püüan sellest lähtuda ka ise kirjutades.

Ooperiga on selles mõttes lihtsam – seal on sündmused juba tekstis olemas. Aga ka instrumentaalmuusikas peab minu arvates olema mingi fookus või sündmus.

Oled kirjutanud väga erinevates žanrides ja väga erinevatele koosseisudele. Kas see tuleb uudishimust või sisemisest rahutusest?

See on praktiline elu. Selleks et midagi kirjutada, peab keegi tahtma seda esitada. Praegu ei ole mul sellist energiat, et lihtsalt sahtlisse kirjutada. Töö käib suuresti tellimuste ja esitajate kaudu. Praegu teeme näiteks koos Indrek Koffiga ERSO lastekontsertide projekti, mis on väga põnev.

Sulle näib olevat vajalik vahetu kontakt publikuga. Kas nüüdismuusikas suhtutakse sinu meelest vahel liiga suure umbusuga teostesse, mis on kuulajale kohe mõjuv või aru­saadav?

Ma ei võta endale õigust öelda, mis kellegi peas toimub. Ma ei tea seda ja võib-olla ei tahagi teada. Aga ise lähtun ma Raimo Kangro kunagisest nõuandest kirjutada seda, mis mulle endale meeldib.

Tõsi, olen paar korda kogenud, et mõni minu lugu kõlab väga tõsisel nüüdismuusika kontserdil ja just selle loo ajal inimesed ohkavad kergendunult. Mulle meeldib kasutada tonaalsust ja meloodikat – nii instrumentaalmuusikas kui ka ooperis.

Tarmo Eespere ütles kunagi väga hästi, et on oopereid, mis lõhuvad häält, ja oopereid, mis toetavad. Mina üritan olla selles teises lahtris.

Olen ise väga palju kaasaegset muusikat laulnud ja olen kolleegidele alati öelnud, et kui helilooja tuleb sinu juurde ja küsib, mis on su kõige madalam ja kõige kõrgem noot, siis pööra selg ja jaluta minema. See tähendab, et helilooja ei saa tegelikult aru, millega ta tegeleb.

Mina tahan, et inimesel oleks mugav minu muusikat mängida või laulda. Alles siis võib areneda ka mingi teine suhe peale puhtalt intellektuaalse.

Kas tänapäeva muusikas kipub intellektuaalne pool emotsionaalse või inimliku mõõtme üle domineerima?

Heliloojaid on nii palju, et siin ei saa üldistada. Aga kui võtta näiteks meie kõige kuulsam helilooja Arvo Pärt … Miks teda nii palju mängitakse? Miks ta inimestele korda läheb? Sest seal on kord. Tal on oma süsteem, oma korrastatus, tonaalsus, meloodika. Minu meelest janunetakse selle järele. Eriti praeguses maailmas.

Mul endal ei ole mingit soovi kellelegi vastanduda. Igale muusikale leidub oma kuulaja ja küllap aeg näitab, mis lõpuks püsima jääb. Selle peale ei ole mõtet liiga palju energiat kulutada, sest kunagi oleme nagunii kõik mulla all.

Kas sul ei olegi siis ambitsiooni elada oma muusika kaudu igavesti?

Ausalt öeldes ei mõtle ma selle peale üldse. Vähemalt mitte teadlikult.

Lõpetuseks: kuidas siis eesti ooperil praegu läheb?

Eesti ooperiteatritel läheb minu meelest küll hästi. Mul on väga hea meel näiteks Estonia uuema lauljate põlvkonna üle. Nende intellektuaalne tase ja võimekus on väga hea ning liigub järjest tõusvas joones.

Ka Vanemuisel läheb hästi. Risto Joost on seal minu meelest teinud väga head tööd ja kvaliteet on oluliselt tõusnud.

Ainus, mis mulle ei meeldi, on Estonia ja Vanemuise pidev vastandamine. Milleks? Mina olen küll väga rõõmus, kui mõlemal teatril hästi läheb.