XXXIII Haapsalu vanamuusikafestival võttis oma truud püsikülalised hästi vastu. Kõik kontserdid olid hästi läbimõeldud kavaga, kanti ette pühendumuse ja professionaalsusega, kes emotsionaalsemalt, kes enesesse süvenenumalt. Tervikuna mõjus programm rõhutatult optimistlikult: Händeli võitjate poole lugu rääkiv „Joosua“ tähistas veidi ennatlikult sõdade lõppu, järgmised kontserdid andsid tavalisest rohkem voli armastuse ülistusele ja kibedusele, religioossele õndsusele, aga ka meelelahutusele. Üldjoontes paistab, et festivali korraldajad teavad, kellele nad oma pidu korraldavad, sest saalid on alati kas peaaegu või täiesti täis.

Neljandat korda peeti festivaliga paralleelselt vanamuusika noorte- ja lastelaagrit ning festivali viimasel päeval esitati õpitut. Kelle südant ei pehmitaks lastest oreli- ja klavessiini­virtuoosid? Ent tegelikult meeldiks meilegi kui festivalil vahedega umbes 25 aastat käinud osalejatele saada kontsertide kõrval pisut haridus- ja loenguprogrammi. 2020. aasta festivalil korraldati igal õhtul festivaliklubi, mis mõjus hilise aja tõttu liigintensiivsena, kuid sellest ajast oleme igatsenud aruteluprogrammi naasmist festivali kavasse.

Võidukas „Joosua“. Haapsalu vanamuusikafestivalil on traditsiooniliselt ette kantud mõni vaimulik suurvorm. On tõeline privileeg nautida suurteoseid, mis ei kuulu standardsesse jõulu- ja lihavõtteaegsesse barokkrepertuaari. Händeli oratooriumide varasalv on suur (umbes 25), lisaks muid vaimulikke suurteoseid, nii et isegi Händeliga piirdudes oleks valikuvõimalusi palju. Festivali ajaloos on mõistetavatel põhjustel mõningaid Bachi ja Händeli vaimulikke suurteoseid esitatud korduvalt. Ka Händeli oratoorium „Joosua“ kõlas juba teist korda. Hea muusika esitamine ei vaja põhjendusi, kuid sel aastal oleks soovinud, et militaarne lugu Iisraeli rahva veristest võitlustest ja vallutustest oleks festivalikülalisele paremini kontekstualiseeritud, seda enam et Händeli kaasajal toimisid vanast testamendist võetud lood allegooria ja kommentaarina päevapoliitika kohta. Piiblilood olid nii tuttavad, et libretistidel polnud neid vaja üle seletada. Tänavuses kavaraamatus on küll mainitud, et teose valik väljendab sõdade lõppemise lootust, ent sümptomaatiliselt mainitakse vaid sõjaolukorda Ukrainas, vaikides Iisraelis, Gazas, Liibanonis või Iraanis toimuvast, hoolimata sellest, et elevant on ruumis „Joosua“ verest tilkuva libreto näol, kui nimitegelane laulab oma kaunis aarias „Tõtta Iisrael … külva surma ja koletut sõda“.

Seepärast tundsime festivaliprogrammis eriliselt puudust loengust avakontserdi ainese kohta. Enamasti paistab, et Haapsalu festivali korraldatakse dialoogis iga eelmisega – nii et miks mitte neid mõtteid publikuga arutada? Festivaliformaat sobiks hästi publiku kasvatamiseks-harimiseks, kui ainult eriala tipud lahkelt teadmisi jagaksid.

Selle aasta festivalil oli väga silmapaistval kohal soome viiuldaja Aira Maria Lehtipuu, kes esines laitmatult lausa kolmes koosseisus („Joosua“ ja „Love sounds th’ Alarm“ solist ja kontsertmeister ning Stradella kava). „Joosua“ solistidest vaimustas Tuuri Dede isikupärase interpretatsiooniga vapra sõjamehe ja armastaja Otnieli rollis. Nii „Joosuas“ kui ka eraldi soolokavaga astusid üles inglise tenor Guy Cutting ja bariton Alvar Tiisler.

Floridante äsja Hollandi laia kättesaadavust taotleva plaadimärgi Brilliant Classics alt ilmunud plaat kannab üldist pealkirja „Baroque Arias“. Kogu plaadi materjali (sic!) sisaldanud kontsert oli pealkirjastatud „„Love sounds th’ Alarm“ – kaunimad aariad meeshäälele“. Plaadistatud kava silmitsedes tekkis esmalt küsimus, kuidas on vaimulikud ja ilmalikud aariad paigutatud läbisegi justkui ilma igasuguse loogikata. Ent muusikaliselt kava tõesti toimis! Esile oli tõstetud Bachi religioossete aariate tantsulisus ja pastoraalsus, mida rõhutas continuo barokk-kitarr koos Bachi oboe da caccia’ga. Nii oligi galalikus kavas Händeli pastoraalse ooperi „Acis ja Galatea“ aariate vahele paigutatud Matteuse passiooni kuulus pietistliku tekstiga aaria, kus tenor lubab Jeesuse enda sisse matta. Guy Cutting on tunnustatud barokktenor, kes laulis mõlemal kontserdil vaimustava kerguse ja innuga, peaaegu sama võluvalt esines Alvar Tiisler.

Rännakud barokiaegses Euroopas. Festivali ajaloos on John Dowlandi lauto­laule ette kantud lugematu arv kordi. Eestist pärit Suurbritannia interpreedi Kristiina Watti kava oli üles ehitatud lautovirtuoosi seiklusrikkale reisile Inglismaalt Itaaliasse ja tagasi. Kõlasid tuntud hitid ning hõrke palu Dowlandi kaasaegsetelt reisi sihtkohast ja vahepeatustelt. Watt on mitmekülgne muusik, kes mõjub tänapäevases pigem kitsalt spetsialiseerunud maailmas haruldaselt, saates lautol ja teorbil omaenda laulu. Watti laulustiil on „loomulik“, s.t kammerlik, meenutades vanamuusikaliikumise alguspäevi, kui püüti interpretatsioonis vastanduda ooperlikkusele ja romantismi esteetikale.

Sarnaselt Watti kontserdiga oli üles ehitatud soomlaste Pirkanmaa Baroque Alessandro Stradella kava, kus kuulajale anti võimalus nautida kõlanud muusikat koos autori rändleva elulooga. Stradella instrumentaalmuusika kõrval kanti ette helilooja kirjad ja muud teated, nt mõrva­juhtum ja pärandinimekiri. Stradella vokaalmuusikat on esitatud ja plaadistatud, nt üht tema oratooriumi kantakse augustis ette Drottningholmi ajaloolises teatris, kuid instrumentaalmuusika on jäänud võrdlemisi kõrvaliseks. Pirkanmaa Baroque tegi Aira Maria Lehtipuu juhtimisel ja soleerimisel kõik endast oleneva, et panna elama sinfonia’te muusika, millele lisasid särtsu eriti fantaasiarikkad continuo-saated, ning tutvustada ja jagada sel viisil oma arhiivileide. Labürintliku teekonnana oli üles ehitatud festivalipublikule varasemast tuttava viola da gamba virtuoosi André Lislevandi ja Jadran Duncumbi (teorb) duokontsert.

Leegitsev renessanss. Haapsalu festivali kavas on alati olnud koht vokaalmuusikal ja renessansspolüfoonial. Teist korda esines festivalil Hollandi ansambel Cappella Pratensis, kes kandis ette Jacob Obrechti ühe pikima renessansiaegse missa „Maria zart“. Teos põhineb religioossel laulukesel, millel arvati olevat imevõime kuulajaid tervendada. Esitus oli oodatult kõrgel tasemel ja liigutav. Cappella Pratensis rõhutab oma interpretatsiooni uurimuspõhisust, samal ajal on ansambli esitus rüütatud rituaalsusega. Võimsal noodipuldil on kalligraafiline noodistus ja kaheksa lauljat puudutavad üksteist (nagu teevad Gruusia, Sardiinia või Seto traditsioonilist polüfooniat esitavad mehed ja naised) ning vahetavad kokkulepitud koreograafias kohti noodipuldi eri külgedel.

Diskursiivse programmi üldise nappuse keskel oligi suur rõõm kuulata pärast kontserti Cappella Pratensise juhi Tim Braithwaite’i lühiloengut, kus ta selgitas koori tegevust. Näiteks: väga vana väljanägemisega kõrge noodipult nimega Stanley the Stand, mis imiteerib keskaegseid, valmis koori eritellimusena 1993. aastal. Kuna koor on väga rahvusvaheline, on otsustatud, et ei järgita standarditud itaalia hääldusega ladina keelt, vaid prantslased laulavad oma aktsendiga, inglased XVI sajandi inglisepärase hääldusega, flaamid oma hääldusega ja ikkagi sulavad nad aastatega üha enam kokku. Väike selgitus võimendas kontserdirõõmu, sest andis osale kuulajaist sõnavara äsja kuuldu mõtestamiseks.

Festivali lõppkontsert jõudis rõõmsalt ja ootamatult välja Viini klassikuteni, tolleaegse tarbemuusika ja Mozarti surematu hiti „Eine kleine Nachtmusik“ uue seadeni. Concerto Copenhageni kava oli vaimukalt üles ehitatud uurimus tolleaegsest peo- ja kohvikumuusikast, mida mõistagi esitati ajastupillidel. Peale Mozarti ja Joseph Haydni muusika kõlas õnneks tänaseks nende varju jäänud kaasaegsete Michael Haydni ning tšehhi heliloojate Georg Druschetzky ja Josef Myslivečeki looming.

Järgmise aasta Haapsalu vanamuusikapidu korraldatakse koostöös festivaliga „Sastamala Gregoriana“, mis tähistas sel aastal oma kolmekümnendat aastapäeva. Haapsalu toomkirikutäis ootab pikisilmi.