Üksainus sõna ja kõrvus kõlab Terminaatori laul, eks ole? Sama nipsti lingib juulikuu „Klaaspärlimänguga“, kus tänavu oli 11 kontserti, Navitrolla kohapeal sündinud maru vahvad maalid ja etniliste keelpillide näitus Rein Laaneoru kogust.

Kordus palju klaaspärlimängulikult toredat: äärmiselt mitmekesine programm tippesinejatega; murdu kuulajaid, otsekui paastuks linn ülejäänud aasta muusikata, et seda siis kõrgsuves ahnelt kugistada; koguduserahva ja korraldustoimkonna väsimatu sõbralikkus, mis kinnitab, et Tartus pole teist nii õdusat ja avatud kontserdipaika kui Jaani kirik.

Ent kordus ka miinuseid: tormijooks uste avamisel, kui tahad vaatega istekohta; ikka vääramatult maskuliinne repertuaar; kavaraamatu kohati tarbetu fookusega või vähene informatiivsus, sh vokaalmuusika tekstitõlgete puudumine. Põgus meenutusring laseb osasaanuil mõttes noogutada, kui arvamus kokku langeb, või imestada, kui päris irdu kisub.

Seeria avas traditsiooniliselt Klaaspärlimäng Sinfonietta, kõigepealt Mozartiga. Ansamblimõõtu orkestrike sai alguse pelust kiiresti üle, lustides Martin Kuuskmanni soleerimisel fagotikontserti esitades juba täie mõnuga. Teise poole täitnud Vähi birbynė-kontsert kõlas ka neli aastat tagasi, siis Eesti esiettekandena, nii et muist kuulajaid oskas selle uskumatult kauni tooniga leedu rahvapilli ilu juba oodata. Paeluvat muljet paisutas toona ja nüüd taas leedu esibirbinisti, Vytautas Kiminiuse ütlemata kaasahaarav esitus. Tema kirglikkus kinkis esimese särava pärli.

Hoopis kaugema salapärapärlina tõi Gurdjieff Ensemble kaasa XX sajandi armeenia vaimse õpetaja, müstiku ja helilooja Georgi Gurdžijevi teoseid, mis põhinevad tema reisidel koget rituaalsel ja folkloorsel heliilmal. Armeenia ja Lähis-Ida traditsioonilise instrumentaariumi kõlapalett oli maagiliselt põnev, aga kurb, et vokaalnumbrite sisu jäi sõnade trükkimata jätmise tõttu mõistmatuks.

Veel orientaalsemat meeleolu sai kuulda Martin Kuuskmanni ja Peeter Vähi duoõhtul, mis tõukus veerand sajandi eest salvestet CD „Mantra tee“ lugudest. Kaua segas sama muusika taasesitamist tiibeti munkade Euroopasse kutsumise keerukus, mis lahendati nüüd fonogrammi abil. Eksootilisest taustast johtuva nõidusliku tämbriga pillidele, mida igatsenuks kuulda enamgi, lisandusid improvisatsioonilise moega fagoti- ja süntesaatoripartiid ning Johannes Vähi visuaal.

Pühapäevahommikust jumalateenistust asendas tavalisest muusikarohkem kontsertliturgia, mille viisid läbi koguduse õpetajad, solistid ja Pärt Uusbergi teoseid esitanud segakoor Cantate Domino. Kuna Kaisa Kuslapuu eestvedamisel alustati tegevust alles mullu sügisel, oli lühikese ajaga saavutet tulemus seda imetlusväärsem. Paraku valmistas kogetu suure pettumuse, kuna peaaegu hetkekski ei lakanud laste valjuhäälne mänguhoog ja jooksmine. Lärmi vaigistada püüdvad šš-id sekundeerisid eriti irooniliselt koori vaikusepiiril lauludele ja sundisid lõpuks enneaegu lahkuma – kaotsiläinud pärl.

Alati on „Klaasipärlimängu“ sarjas ka soolokavu, seekord lausa neli. Neist esimese täitis Elisabeth Plank Austriast elegantse teemaga „Marie Antoinette ja harf“. Muusika- ja teatrilembist kuninganna olla harfi armastanud nii kirgliselt, et vallandas suisa harfimaania. Tänu sellele on olemas helde hulk selle perioodi repertuaari, millest läbilõiget, sh ühe Marie Antoinette’i enda pala, Plank südamlikult ja maitsekalt ka pakkus. Lüüriliste ja tantsuliste, õrnade ja säravate miniatuuride sekka sattus ka Beethoveni kaasaegse naishelilooja Anne-Marie Krumpholtzi aaria. Õhtut pean nädala delikaatseimaks pärliks.

Jõuliseks kontrastiks osutus Havrõl Sõdorõki soolokontsert „Kellad“. 16aastase Sõdorõki esimesest kavapoolest aimdus koolipärasust isegi teoste järjestuse tõttu (polüfoonia, suurvorm, virtuoospala), aga väga võlus ta silmapilkne sisseelamisvõime. Õhtu teine pool Heino Elleri, Mõkola Lõssenko, Henri Dutilleux’ ja pianisti enda klaveri­loomest mõjus ühtsemana. Bachi fantaasia oli nii detailideni läbi tunnetatud, otsekui alanuks igast järgmisest noodist teose tähtsaim meloodialiin. Ka Beethoveni kuulus sonaat „Hüvastijätt“ ja Chopini skertso näitasid eakohast tulisust. Nagu tellitult paisutasid dramaatikat samal hetkel puhkenud äike ja ka kõige tormakamast fortissimo’st üle kohisenud padusadu.

Suure põnevusega ootasin noormehe enda kompositsioone. Neis peegeldus põhjalik klaverirepertuaari tundmine ja uljas tehnika demonstratsioon. Palett kirevaid mänguvõtteid ja aeg-ajalt poulencilikud harmooniapöörded kõnelesid romantismi vaimus energiast – olekski kohatu eeldada nii vara isikupärast käekirja. Tema ülesastumisest kujunes noorusliku siiruse ja pühendumise pärl.

Tanel-Eiko Novikovi soolokava „Leegitsev meditatsioon“ oli vägev oksüümoronlik seiklus, mis muutis hilisõhtu eelduspäraselt hella mõtlusmeeleolu ehtsaiks hõõguvaiks tulesädemeiks. Teosed eristusid pilliti, veel enam aga iseloomult, küündides nostalgilisest lüürikast vulkaanilise plahvatusjõuni ja teatraalsest häpeningist korduste sugestiivse maagiani. Värvilisele ja fantaasiaavarale löökpillimaailmale lisandus südameid vallutav interpreet, kelle hoolega valit vaheldusrikast kava saatsid põhjalikud kommentaarid, ning tulemuseks oli kihevil ja vaimustusest huilgav keskööpublik. Eriti õhetavi põsi lustisid eluküpsemad prouad, suutmata elamust talletavat telefoni käest panna. Üdini sütitava elurõõmu pärl põhjustas ilmselt nii mõnegi unetu tunni, mida vaevalt keegi kahetses.

Asetaksin siia ritta ka keskpäeva muusikapooltunnil üles astunud organist Ulla Kriguli. Pealegi oli ta stiilipuhtas Bachi kavas tore üllatusmoment: esimest korda kõlasid Eesti publikule kaks chaconne’i, mille autorsuses jõuti lõpliku veendumuseni alles mullu. See pisike lõunakontsert pole küll võrreldav õhtuste täisprogrammidega, aga talletus oma väärika rahuga mällu kui pühaliku lihtsuse pärl.

Kena traditsioonina esitleb „Klaaspärlimäng“ igal aastal mõnd uudisteost. Seekord oli kavas Märt-Matis Lille „Valge joon Võro- ja Setomaa kohal“, mis mõeldud austusavaldusena helilooja isa, Jaan Kaplinski 85. sünniaastapäeva puhul. Kõrvuti Kaplinski võro- ja setokeelsete algtekstidega (kaalukaimana kogumikust „Mõtsa ja tagasi“) on Lill kasutanud muidki võro keelde tõlgit materjale, näiteks paari seadet „Kalevalast“, pärit ta „Suidsusannasümfooniast“.

Kava oli ehitet kontrastse dialoogina: kordamööda astusid üles seto leelokoor Siidisõsarõ ja kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Nii vaheldus autentne rahva­laul oma ehedas ürgjõus modernse rafineeritusega. Ühe tasahilju kujuneva ja selgelt eripärase heliilma järjepidev katkimurdmine sootuks teise maneeri poolt mõjus esiti kergelt ärritavalt ja vajas harjumist. Leelotajate sarm paistis peaaegu käegakatsutav, samuti oli väga nauditav Lille polüfooniline kirjaviis, kus häälerühmade iseseisva liikumise summeerimisel ladestusid üksteise peale läbipaistvad, pehmelt kõlahõljuvad kihid. Kahjuks läks suur osa festivali uudis- või etnopärli sisust taas kaotsi teksti kavalehelt puudumise tõttu, sest murdelisus ja polümeloodiline faktuur ei võimaldanud pelgalt kõrvaga tähtsaid mõttekäike tabada.

Seekordsel ainsal suurvormikontserdil kandsid kammerkoor Moran Singers Iisraelist ja Hortus Musicuse orkester Andres Mustoneni juhatusel peateosena ette böömi barokkhelilooja Jan Dismas Zelenka „Missa votiva“ ehk tänumissa. Ühtviisi vaimustavad esitus ja muusika panid hinge kinni pidades kuulama, seda enam et tegu on Eesti publikule avastusega. Esimese täieliku eestikeelse piiblitõlke ilmumisega samal aastal (1739) valminud mahukas teos on pilgeni täis energiat, pompoosset polüfooniat ja tundeküllaseid aariaid. Pulbitsev temperament, mida õhkus koorist ja mis nakatas ka orkestri, oli teesklematu ja kaasakiskuv.

Ka kontserdi paar a cappella laulu, seejuures võrdselt vanamuusika ja modernne helikeel, vaid kinnitasid veendumust koori erakordsest tasemest. Maitsekalt tasakaalus tehniline võimekus ja emotsionaalne laetus tegid õhtust festivali ühe vaieldamatu kuldpärli.

Teise sama unustamatu kalliskivina kinnistus mällu lõppkontserdil üles astunud Euroopa Liidu Barokkorkester Alfredo Bernardini juhatusel. Ajastupillide sulnis kõlavärv, mängijate perfektne stiilitunnetus ning juveelidena armastet teosed panid kaunile pärlipeole imetabase punkti. Või koma, sest juba on vähem kui aasta järgmiseni!