Hasso Krull, Igavene taastulek. Toimetanud Jaanus Sooväli. Kirke Kangro kaanefoto. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 39-40. 90 lk.

i

Nietzschet tuleb võtta tõsiselt. See tähendab: teda tuleb võtta mõtlejana. Iga tõeline mõtleja on teatavaks valgenemiseks või selgimiseks. Indoeuroopa mõtlemises laiemalt ning metafüüsikas kitsamalt tähendab selgus olemasolu taandamist Ühele. Nii on see Anaximandrosest alates ja sama kehtib Nietzsche puhul. Nietzsche võib jätta kuulipilduri mulje, aga tema eesmärk on tulistatavast alati aru saada, see selgeks teha, ühele alusele panna. Heidegger on öelnud, et arusaamine saab liikuda üksnes selgelt hämarale, mitte kunagi vastupidi. Nii tuleks mõelda ka Nietzschest.

See seab lugejale väga kõrged nõudmised. Suurest mõtlejast saab päriselt aru saada üksnes samalt kõrguselt. See on põhjus, miks Nietzsche raamatud on mõeldud pigem eikellelegi kui kõigile. Oma lugejale seab Nietzsche üleinimliku standardi: „Ma ei imesta, kui mu Zarathustrast aru ei saada: raamat, mis on nii kauge, nii ilus, et selle linnulaulu kuulmiseks peab soontes voolama jumala­veri“ (KSA XIII, 19 [7]¹).

Ükski Nietzsche mõte, kõige vähem tema raskeim mõte – ühesama taastulemine –, ei kujuta endast midagi juhuslikult pähetorganut ega umbmäärast. Tegemist on valguse allikaga, mis, korra süttinud, valgustab läbi kõik muu. Tegemist on kirgastumise hetkega, millele eelnenu jääb üheks maailmaks, järgnenust saab täiesti muu.

Suur on mõte, mis annab mõtte. Saksa keeles on see kursiivis mõte Sinn: nagu elu mõte jms, kuid päriselt eesti keelde tõlkimatu – ometi sõltub sellest kõik. Ühelt poolt väljendab Sinn seda, mis milleski on arusaadav, selle tähendust. Olulisemalt aga väljendab see sõna taotlust, millest saab välja lugeda, mis meelt ollakse, aru n-ö sissepanemist (uuemas keeles point’i). Elu mõte ei ütle seega mitte seda, milline võiks olla elu väljanuputatav tähendus, vaid seda, mida elu meilt tahab, mis tal meeles või meiega mõttes on. Siin tekib silmside teise tähtsa saksa sõna Wille’ga. Tahe kehtestab mõtte. Eesti keeles jääb see kõik küll alati lonkama, aga see on teine teema.

ii

Et kõik siin ilmas tuleb taas (või taas­kordub), on Nietzschel selline mõtet-andev mõte (täpsemalt aste, millelt tõusta veel suurema mõtteni). Kui seda tõlgitsetakse pelga sedastusena – selline on maailm –, tehakse Nietzsche paremal juhul väheoriginaalseks. Juba vanadel kreeklastel käis aeg ringi, samuti budistidel – selles mõttes pole midagi uut. Ka Nietzsche enda jaoks: nt juba 1878. aastal ilmunud raamatu „Inimlik, liigagi inimlik“ aforismis nr 106 kirjutab ta maailmarattast, mille käik oleks kõike­teadjale peensusteni ennustatav. Teiseks välistas Nietzsche mehhanistliku aja lõputu sirgjoonelisuse hüpoteesi puhtteaduslikult: sel juhul oleks kõik juba seisma jäänud, maailmas ei saaks olla rehkendataval kujul ei seda käigushoidvat jõudu ega jõukeskusi (KSA XIII, 14 [188]). „Energia jäävuse seadus nõuab igavest taas­kordumist“ (KSA XII, 5 [54]).

Et aastal 1881 Nietzschet välgulöögina tabanud ühesama igavese taaskordumise mõtte mõte ei saa olla nii triviaalne, sellest annab mõtleja rõhutatult märku mõlemal korral, mil ta räägib sellest „Zarathustras“ (1883–1885). Tähele tuleb panna, et mõttest ei saa aru ei kääbus ega Zarathustra loomad kotkas ja madu, kellega ta seda arutab. Nood arvavad, et mõte piirdubki ringkäigu sedastamisega. Kääbuse sõimab Zarathustra läbi, loomade leierdamisele lööb käega. Ükski neist pole ülesande kõrgusel.

Mõtte näol on tegemist mõistatu­sega. Nagu sellistel puhkudel ikka, pole miski nii lihtne, kui paistab, kuid lahendus on siiski kuidagi nähtaval. Kääbuse („raskuse vaimu“) on Zarathustra tassinud mäkke värava ette, mis lahutab kaheks lõputa teeraja. Väravale on kirjutatud „Silmapilk“ (Augenblick). Tegemist pole kohaga füüsilises ajas, nüüdiga nüüd-hetkede lõputus jadas, kus alati kohtuvad minevik ja tulevik. Silmapilk on kogu loos otsustav, mõistatuse mõte, Nietzsche valgussähvatus. Silmapilgus seisab Zarathustra (inimene). Kõik kordub jälle inimesele, aga millena, on tolle teha.

Silmapilk avab inimesele valiku: kas maailmas ja elus igavesti korduvat eitada või jaatada. Zarathustra – Nietzsche – jaatab, kogu hingest, ka kannatuses ja valus, taastuleva tülgastavas madaluses. Karjusel, kelle kurku on roninud must madu, käsib Zarathustra sama värava ees seistes maol pea otsast hammustada. Ring tuleb katkestada, oma võimu alla võtta. See on see kõige raskem otsus: jaatada elu kõiges, mida see toob, eksistentsi küttena.

Oma märkmetes tahab Nietzsche sageli, et oleks kannatusi ja valu (nt KSA XII, 10 [118]), sest need on elusamad kui mugav ja hea. Nende bioloogia on suurema amplituudiga, võimeline kõrgemale tõstma.

Taaskordumise mõte on triviaalsele tõlgendusele täpselt vastupidine: aega pole raisata. Iga silmapilk on kallis, see ei kordu enam kunagi. Amor fati, saatusearmastus, oleks kõige igavam asi maailmas, kui see tähendaks lihtsalt kõige embamist sellisena, nagu see konveierilt tuleb. Sellest tuleb tahta midagi teha, võimalikult kõrget. Olema-saamisele tuleb peale lüüa olemasolu pitser (KSA XII 2 [148]). Seda teeb see, kel on tahe võimule. See on Nietzsche teine suur – suurim – mõte.

iii

Saksa filosoofial on algusest peale olnud probleem ajaga (ja Jumalaga). Midagi absoluutset (nt Jumal), mida saksa idealismis konstruitakse alati mingit laadi mõtet andva tahtena, ei saa alluda (füüsikalise) aja diktaadile. Näiteks, kui Jumal ohverdas Poja ja lunastas inimkonna, siis milleks kogu see edasine ootamine? Inimeste kui etturite ühekaupa proovilepanek oleks väiklane, pealegi teab Jumal juba nagunii kõike. Ajamõõtmel pole selles kõiges päriselt kohta. Hegeli absoluutse Vaimu enese-teadma-saamise protsess on samuti tehniliselt ebavajalik: midagi absoluutset ei saa ju alustada mitte­absoluutsena. Schelling lisab aegruumi probleemile teise, ruumilise poole: kuidas sai Ühest enam kui üks. Tekib hää-kurja ruum, mingi ulatus, milles inimese (ja füüsika) aeg saaks liikuda – mingi Werden ehk olema-saamine.

Kõik need ja järgnevad katsed Platoni igavesele taevavõlvile naelutatud ideid veidigi liikuma saada ebaõnnestuvad eos. Kuni tuleb Nietzsche. 1881. aastal Sils Marias kangastub talle lõpuks midagi, millest ta oli tegelikult algusest peale aru saanud (igal suurel mõtlejal on tema suur mõte alati, ütleb Heidegger). Kõik tuleb ümber pöörata: kõigepealt platonism, koos sellega suhe Werden/Sein, inimese koht maailmas (rääkimata moraalist). Mõtte liikumise suunda tuleb võtta tõsiselt. Mõtte kehtestab tahe, mille aegruumiks on silmapilk, mänguruumiks maailm. Zarathustra kogu jõud kulub silmapilgu pööramisele maailmaks: kõigeks, mis olemas on ja üldse olemas olla saab. Eksistents tuleb taaskäivitada, mootoriks uus inimene, üleinimene, kelle tahe tahab iseennast, ainult iseennast, lõputult, ühegi piirita. Sest tegelikult, ütleb Nietzsche, tahab sama kogu olemasolev, selline on elu seatus. Nii ja ainult nii saab inimene selleks, kes ta on. Lihtsalt tuleb eemaldada vahemehed, nende valelikud, valepidi, elu madaldavad perspektiivid – tappa Jumal.

iiii

Silmapilgus avaneb tõeline igavik, tõeline ajalugu – kuid ainult suurtele. Nietzsche suurim interpreet – ja tema õlgadel seisja – on Heidegger. „See on igavese taastuleku õpetuse juures raskeim ja pärisomane – et silmapilgus on igavik, et silmapilk pole põgus „nüüd“, pole möödavilksatav hetk kõrvalseisja jaoks, vaid tegemist on tuleviku ja mineviku kokkupõrkega. .. Silmapilk .. määrab, kuidas kõik taaskordub. Kuid kõige raskem on suurim, mida tuleb mõista; see jääb väikestele suletuks. Ainult et ka väikesed on olemas ja olemasolevana pöörduvad nad üha tagasi, neid ei saa kõrvale heita, nad kuuluvad sellesse, mis on vastik ja must. Kui tahetakse mõelda kogu olemasolevat, tuleb jah öelda sellelegi poolele. See paneb „Zarathustras“ jubedusest värisema“².

Silmapilk ilmapööritajana haakub kõige ilmsemalt muidugi kristlusega: „Ristiusu näol on tegemist platonismiga rahva jaoks“ („Teispool hääd ja kurja“, eessõna, KSA V). Modernsel ajastul pole mõeldav suurem pööre kui teispoolsuse ärakaotamine ehk Jumala surm. Nüüd, Jumalata, pole inimesel mingit lunastust peale iseenda, oma hinge vabaduse, selle jah- ja ei-sõna. Siin on ka võti nihilismi, selle XIX sajandi kõige kummastavama külalise täielikuks mõistmiseks: Jumalast on jäänud tühi koht, kuid see nihil on näiline. See koht on alati kuulunud inimesele, kuid usk pettis ta ära, tegi nõrgaks. Tänane („Zarathustra“ viimne) inimene pole võimeline seda kohta hõlvama, vaja on uut tüüpi inimest, üleinimest. Selleks saamist pole võimalik õpetada ja nii pole ka Zara­thustra rangelt võttes õpetaja. „See siin – on üksnes minu tee, – kus on teie oma?“ küsib Zarathustra (KSA IV, lk 245).

„Rõõmsa teaduse“ III raamatu lõpus on Nietzschel otsekui tööintervjuu (veel nimetu) Zarathustraga: „Millesse sa usud? – Sellesse: et kõikide asjade kaal tuleb uuesti määrata. Mida ütleb su südametunnistus? – Sa pead saama selleks, kes sa oled. Mis on su suurimaks ohuks? – Haletsus.“ („Rõõmus teadus“, nr 269–271, KSA III)

Zarathustra on allamineja. Allamineja suurus sõltub kõrgusest, millelt ta alustab. Zarathustrast kõrgemalt ei saa inimene alustada, aga siin pole jälgegi kõrkusest. „Rõõmsas teaduses“ on Nietzschel selle kohta üks ta ilusamaid kujundeid: jumaliku päikese säras sõuab ka kõige vaesem kalamees kuldse aeruga (eespool, nr 337). Kuid sama sõna Untergang tähendab saksa keeles ka hävingut ja otsasaamist. Ning loojumist – aga kõik, mis alla läheb, tuleb taas üles. See on ka põhjus, miks Nietzsche hindab õhtut ja ööd: need toovad taas hommiku ja uue keskpäeva. Siin võib soovi korral näha kordustsükli hämarat, dionüüslikku poolt, mis on järgneva, apollonliku faasi tingijaks.

Soovi korral võib siia sisse lugeda ka kaugema, saatusliku ühendusniidi Nietzsche meelemõistuse kaoga; Heidegger näiteks lükkab oma loengutes väga resoluutselt tagasi arvamuse, et Nietzsche mõtlemise käik – või ka tema „hullumeelsus“ – võis olla kuidagi bioloogiliselt tingitud. Vastupidi: see, kuhu Nietzsche vaimne tervis välja jõudis, kujutas endast hoopis tema mõtlemise vajalist apoteoosi, kaugel väljaspool tavalise inimese mõistmise ulatust.

v

Hasso Krulli Nietzsche-käsitus on fundamentaalselt demokraatlik. Zarathustra raamat on kõigile – jumalaverd on igas tõlgendajas ja lugejas. Nietzsche ütleb kusagil, et „Zarathustrast“ saab heal juhul aru kuus lugejat. Kui seda võtta sõna-sõnalt, siis pole kogu sellel jutul siin muidugi erilist mõtet. Vaevalt kuulub siin meist keegi kuue hulka. Siiski tundub mulle, et Krulli käsituses läheb kaotsi Nietzsche mõtte mõtte elus läte.

Kui Zarathustra midagi õpetab, siis pole see, et ühesama igaveses taastulemises jääb igaüks iseendaks, peab end realiseerima, ja on sellisena midagi väärt. Ta ei õpeta ka rangelt võttes mingit laadi „eetilise maksimalismina“ (Krull, lk 14, 22) seda, et igaühel tuleb oma elu, oma täius ise, autentselt luua. See, mida Nietzsche silmas peab, ei saaks kaugemal olla Kanti-päraselt mõistetud autonoomsest indiviidist. Inimene pole Nietzschel mitte midagi muud kui vahend, kusjuures seni praktiliselt kasutuskõlbmatu (parim, mida tema ajastu inimesed – ülejäänud, miinus kuus – teha saaksid, on võimalikult kiiresti ära surra, ütleb ta kusagil oma märkmetes). Inimene on vahend ja materjal, et võimalikult kõrge tahe vormiks temast tulevate põlvede ja sajandite vältel, vajadusel orjana, midagi suuremat – üleinimese jalgealuse. Inimesel kui sellisel pole mingit väärtust.

Amor fati näol pole tegemist eetilise fatalismiga, vaid armastusega, mis haarab saatusest kinni, et selle najal tõusta – või langeda. Krull näeb siin ka Nietzsche „radikaalset antihumanismi“ (lk 17), kuid lugu on täpselt vastupidine: tegemist on radikaalse humanismiga. Iga inimene, kel lastakse vegeteerida, raiskab kohta, aega, teisi – elu, mida saaks paremini, suuremalt, kõrgemal tasemel rakendada.

Kui Krull ütleb „iseendast kaugeneda igaveses taastulekus ju ei saa“ (lk 20), siis on see õige seni, kuni seda lugeda täiesti anormatiivselt: kui ollakse nt kristlane, kantiaan, liberaalse ühiskonnakorra kasulik liige, siis ollakse osa maost, mille jälk pea tuleb otsast hammustada. Mulle tundub, et Krull tegelikult nii ei mõtle. Pigem vastupidi, sellele osutavad mh korduvad viited „eetikale“ (lk 22 jm) ja silmapilgu n-ö demokraatlik, kõigile ühtmoodi avatud tõlgendus. Nietzschele omistatav versioon kategoorilisest imperatiivist ehk „elada iga momenti nõnda, et oleksime valmis seda läbi elama lõputu arv kordi“ (lk 43) kujutab endast kaugeimat võimalikku positsiooni Zara­thustra silmapilgust.

Suurem osa Krulli raamatust on sekundaarne. Ma ei usu, et Nietzschel olnuks elusast peast suurt midagi öelda mütoloogist Mircea Eliadele (Nietzsche ei sallinud mütoloogiat ja pidas budismi kahjulikult toimelt samaväärseks risti­usuga). Artur Alliksaar on liig tantsisk­lev, et tema kohta midagi kindlat öelda. Kindlasti oli ta Nietzschet lugenud, aga kas tema luulest veikleb vastu „vita-mao kollane kõht“, tundub mulle kahtlane. Alliksaare hetked, nagu Krulli omad, on ülimalt individuaalsed, Heidegger ütleks läbielamuslikud: sellistes silmapilkudes midagi ei taheta/otsustata, aega ei valitseta. Nietzsche lükkaks printsipiaalselt tagasi read: „Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu“ – kas Sinn või mitte midagi.

Kõige huvitavam kaasus Krullil on kahtlemata Gilles Deleuze. Nietzsche luges prantsuse keeles palju. Ta oli lugenud ka Spinozat ja temalgi oli kandvaks teljeks teatud laadi vitalism. Deleuze käsitab igavest taaskordumist paljulubavalt kui „selektiivset mõtet“ (Krull, lk 64), kuid kui saada kordusest aru kui „mõisteta erinevusest“ ja erinevuse taha postuleerida „põhjatu olemine“ (lk 61), siis oleme taas metafüüsika tähesäras, kus Nietzsche plato­nismi ümberpööramisest ei paista midagi järele jäävat. Igal juhul on Deleuze siin pigem lähemal Heideggerile kui Nietzschele.

Mis toobki meid ringiga Heideggeri juurde. Krull mõistab Heideggeri Nietzsche interpreteerijana järsult hukka (teda ennast kordagi osundamata) kui viimasest „vähema venna“ tegija (lk 71). Deleuze, ütleb Krull, lisab aga Nietzschele kihte, teeb temast midagi rohkemat, tema filosoofiast süsteemi (lk 71). Kuid Nietzsche vihkas süsteeme. Olulisem on siin ehk see, et nõustumine pole mõtlemise kriteerium, pigem vastupidi. Nõustudes allutatakse, tehakse osaks ja omaks, pretendeeritakse millelegi. Heidegger kritiseerib Nietzschet, kuid kohtleb teda (parema sõna puudumisel) sõnumitoojana, kellel oli ühena väga vähestest ligipääs samale lättele, mis esimesena avanes Anaximandrosele. Midagi ilusamat ja sügavamat on raske Nietzsche kohta öelda: „Tahe võimule kujutab endast sellise olemasoleva olemasolu, mis saab-asu ajalooliselt, ning seetõttu sai (mõttele) sellest tulla ainult üks mõtleja, kusjuures selle (mõtte) sai välja kannatada ja selle all kannatada üksnes keegi, kes (ise) mõõdutult kannatas“³.