Käisin lapsena võrkpallitrennis. Võisime olla nii 11-12 aastat vanad, kui ühel tsooniturniiri mängul (piirkondlik alagrupiturniir Eesti meistrivõistluste finaalturniirile saamiseks) otsustas treener karistada iga servieksimust kahekümne kätekõverdusega. Eksinud mängijal tuli väljakult lahkuda, kiiresti oma sooritus ära teha ja siis platsile tagasi tormata. Teised pidid samal ajal viiekesi kuue vastu edasi mängima, kuid tavaliselt oli vastane palli juba järjekordselt maha löönud enne, kui õnnetu eksinu tagasi väljakule jõudis. Poisid üritasid olukorrast kuidagi huumoriga välja tulla, kuigi treeneri selline käitumine oli naerva vastasvõistkonna treeneri ja mängijate ning oma järge ootavate teiste võistkondade ees räigelt alandav.

Jah, see liitis meid küll võistkonnana kokku, aga mitte vastase, vaid oma treeneri vastu. Võib-olla oli ühisrinne vastase vastu see, mida treener sel kombel käitudes taotles, aga juba toona lapsena sain ma aru, et see küll hea spordipsühholoogiline võte ei ole. Mismoodi saanukski meie sooritus paraneda, kui tegutsesime iga natukese aja tagant arvulises vähemuses? Ehk võttis treener sellest siiski mingil määral õppust, igatahes ma ei mäleta, et midagi sellist oleks kordunud. Ta sõimas meid lihtsalt puujumalateks (tema mõistes reageerimis- ja liikumisvõimetuteks mängijateks) edasi. Pole mõtet lisadagi, et me neid mänge ei võitnud. Ja meeles on see ebameeldiva kogemusena siiani.

Ühiskonnas käimas debati valguses on mul raske aru saada kaitsjate retoorikast. Väitel, et tippsport nõuabki erakordset pingutust ja eneseületust ning et need, kes pole eales ise seda teinud, ei suuda seda mõista, ei ole mingit pistmist sellega, kuidas Tõnis Sildaru on käitunud oma tütre ja pojaga. Tippsport nõuab erakordset pingutust, aga kuidas mõnitamine ja alandamine, psühhoterror ja vägivallaga ähvardamine ning samal ajal enda esitamine kannatava ohvrina võiks üleüldse tema laste sooritust parandada? Sest just seda väidavad need Sildaru taha koondunud n-ö tippspordi spetsialistid. Kas treener ei peaks hoopis pakkuma ideaalseks soorituseks parimaid füüsilise ja vaimse treeningu meetodeid ning lapsevanem parimat mõeldavat turvavõrku ning mõistmist? Mida peab aga mõtlema laps, keda sunnitakse vigasena läbi valu võistlema, sest muidu jääb, nagu isa ähvardab, terve pere nälga. Olümpiavõitja kiidab takka, et oleks aga edasi pannud, oleks ühe medali veel saanud. Isa – vaene mees – on ennast laste eest ohverdanud ja loobunud kõigest muust, et neid treenida. Mis õigus oli tal panna vastutus pere toimetuleku eest alaealis(t)e õlule, kel niigi lapsepõlve ja vaba aega õigupoolest ei olnud ning kes treenis(id) 13aastaselt tippsportlase mahus? Sild­aru ei käitunud mitte isa ega treeneri, vaid äreva hüsteerikuna, kes süüdistab oma lapsi selles, et nood teda üleval ei suuda pidada! On selge, et lastetreeneri ja lapsevanemana on ta haledalt läbi kukkunud. Tundub küll, et Kelly Sildaru võitis oma medalid mitte tänu Tõnis Sild­arule, vaid pigem temast hoolimata, ja just seda pidas Kelly ka silmas, kui kirjutas Henryle, et tema medal kuulub vaid talle ja ei kellelegi teisele. Sest tema on teinud trenni, võistelnud ja võitnud, hoolimata vaimsest survest ja ebaõiglaselt kaela langenud vastutusest.

Nüüdseks on nii Kelly kui ka Henry Sildaru täisealised, võivad teha ja teevadki oma otsused ise. Kelly otsustas, et tema ei soovi enam koos isaga treenida, ning Henry on otsustanud jätkata. Ja selleks on tal täielikult õigus, nagu tema õel lahkuda. Kõik vaidlused vara ja vahendite üle ongi sellisel juhul kohtu pädevuses, kui muud lahendust ei leita. Selles mõttes see tõesti ongi peretüli, aga laste väärkohtlemine on ikkagi jäme õigusrikkumine ja seda ei muuda miski. See muuseas ei tähenda, et Tõnis Sildaru ei või olla täiskasvanute treenerina parem kui lastetreenerina – nüüd ta samalaadse psühholoogilise manipuleerimise ja füüsilise vägivallaga enam treenitavast üle sõita ei saa. Lakmuspaberiks saab siin olla ilmselt üksnes Henry Sildaru ise ja tema tahe. Kõik muud jutud isa jätkuva psühholoogilise manipulatsiooni ja rahalise kontrolli üle on vähemalt hetke faktidele otsa vaadates paraku puhas spekulatsioon. Võib-olla tasuks Henryt kuulata, kui ta ütleb, et tahaks praegu lihtsalt edasi treenida ja võistelda. Võib-olla ühel teisel hetkel tahab ta midagi muud.