Mõnikord unistan, et Eestis oleks olemas kultuurierakond. Neid võiks olla koguni mitu ja poleks vahet, kas nad jäävad telgedel paremale või vasakule, on liberaalsed või konservatiivsed. Kultuurierakonna põhitunnus on põhikirjaline ja programmiline lubadus teha kõik ja rohkemgi põhiseaduse sissejuhatuses tõotatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamiseks. Sõnas ja teos. Killukestena seda tõotust erakondade programmides ka leidub, aga nii üldsõnalisena, et täitmist kontrollida ei saa. On imekspandav, et muidu igal alal valijaskonna meeleolusid uurivad ning nende järgi oma poliitilisi sõnumeid kujundavad erakonnad seda kõige põhilisemat ei ole üles noppinud, sest nõudlust ju on, kokku umbes 200 000 häält inimestelt (mis sest, et vähemuselt), kes keeletut ja kultuuritut elu Eestis ette ei kujuta ning kelle ostukorvis liigitub rahvuslik vaimuelu elutähtsate ja vältimatute vajaduste hulka. Kultuurierakonna ja kultuuripoliitiku ainuvõimalik ja vankumatu sõnum neile peab olema sama, mida tavatsetakse korrutada Ukraina sõja asjus: toetame nii palju kui vaja ja nii kaua kui vaja.

Sellele mõtterajale astumine võib igale erakonnale tunduda raske ja milleks üldse, kui senini on saanud läbi pelga ülddeklaratsiooniga, et kultuur on tähtis ja väärtustame. Hakka siis nüüd seletama, mida tähendab säilimine, kas säilimiseks on vaja ka säilitajat (ja kes see on) ning kas säilitatav peab tingimata elus olema või on tõotus täidetud ka juhul, kui surnu on arvele võetud ja ladustatud hoidlas, mis sama ajakindel kui need, kus hoitakse tuumaelektrijaamade jäätmeid. Siiski, ükski erakond ei julge praegu öelda, et konserveerimisest ning balsameerimisest piisab – ja kui nii, ei pääse ka järgmisest küsimusest, mis on piisav mitte voolikute küljes, vaid terve ja toimetulevana elushoidmiseks.

Mõõtmiste ja näidikute virvarris taandub piisavuse asjus kõik rahale, mille osas erakonnad ja poliitikud on end pikka aega uinutanud Euroopa riikide statistilise võrdluspildiga – paistab ju Eesti seal oma kahe protsendiga SKTst eesrindlik välja. Hiljaaegu tegi olukorrast aga igati asjaliku ülevaate rahandusministeeriumi analüütik Madis Aben*, osutades muuseas sellelegi, et „EL-is on Eesti ja Ungari ainukesed riigid, kus kultuuri- ja spordiüritustele ei rakendata standardmäärast madalamat käibemaksumäära. See tähendab, et riigile laekub nendelt üritustelt käibemaksuna tagasi rohkem raha kui maksuerisusega riikides. Teisisõnu on Eesti ja Ungari (bruto)kulutused kultuurile ja spordile selles võrdluses mõnevõrra ülehinnatud.“

Kas võrdluses hea on ka piisav? Eesti rahvuskultuuri elujõu säilimiseks piisava kulu väljaarvutamisel pole üldse tähtis, kas ja kuidas saavad hakkama teised rahvad. Hoopis tähtsam on riigisisene võrdluspilt muude tegevusaladega. Kõlab justkui õiglaselt, et ei ole maksuerisusi tegevusalati, nagu käibemaksu osas eespool viidatud. Aga kas tulundus- ja mittetulundussektori käibe ühetaoline tähtsustamine ja maksustamine ikka on põhjendatud, kui tegevus erineb olemuslikult? Selle absurdini ilmestamiseks võib võtta mõõdupuuks majanduslikku efektiivsust näitava tööjõumaksude ja maksustatava käibe suht­arvu (mida väiksem, seda efektiivsem), mis näiteks Eesti Energial on tänavu 0,74%, rahvusooper Estonial 90% ja sihtasutusel Kultuurileht koguni 158%. Libe järeldus oleks, et üks tegutseb sada või enam korda tõhusamalt kui teine ja kolmas, järelikult tuleb viimastesse igast sajast alles jätta üks töötaja.

Häda pole ainult käibemaksus, vaid üldisemalt kaua kummardatud nn lihtsas maksusüsteemis, mille osas on lõpuks hakanud kuhjuma majandus­ekspertide konsensus, et töö­jõu üle- ning vara alamaksustamine ja progressiivse maksustamise puudumine on majandus­arengu peamine takistus. Kultuuritegevust kui inim­tegevust (tööd), mida masinad ja tehisaru nähtavas tulevikus tegema ei hakka, pitsitab see valusamalt kui mõndagi muud.

Kui kultuuriministeerium enam-vähem rahulolevalt teatab, et kultuurieelarve on tänavu 365 miljonit eurot – oi kui palju –, siis kui palju sellest tegelikult kultuurile tegevuseks jääb? Mitu protsenti tõde selles väites on, ei suuda ma sendipealt öelda, aga üks on selge: mida rohkem finantseeritakse eelarvest tööd, seda suurema osa maksuamet sealt ka kohe kinni peab. Paar näidet. Rahvusooperi Estonia tegevustoetus 2025. aastal oli kultuuriministri käskkirja järgi 10,77 miljonit eurot, maksudena andis Estonia teatmik.ee andmeil riigile tagasi 6,03 miljonit, millest tööjõumaksud moodustasid 5,65 miljonit ehk peaaegu 94%. Sihtasutus Kultuurileht sai samal aastal tegevustoetust 3,5 miljonit, millest tööjõumaksudena peeti kinni 1,5 miljonit. Keda ja mida siis õigupoolest toetati?

See maksuraha ei kulunud kultuurile, sest sotsiaalmaksud liikusid hoopis tervise-, pensioni- ja töötukassasse, tulumaks osalt riigi, osalt omavalitsuste eelarvesse. Kas ja kui palju viimased sellest kultuurile kulutasid, pole teada ja ega füüsilise isiku tulumaksul ju sihtotstarbe silti küljes ole. Jah, kultuurivalla palgasaajad on nende maksude kaudu solidaarsed ja ehk saavad kunagi ka vajalikke teenuseid ja pensioni, aga näiteks ka selles plaanis on olukord ebavõrdne, et hoolekandetöötajate või arstide sotsiaalmaks jääb nende süsteemi sisse, kultuuritöötajate oma aga mitte.

Seega, tegelikust kultuurikulust rääkides on aus maksusiirded maha arvata ja hea õnne korral jääb riigi deklareeritud kultuurikulust alles umbes pool, teine pool on aga raamatupidamislik trikk ja näivuse loomine. Taustameenutuseks, et riigi kultuurikulu on suht­arvuna riigieelarvest olnud niikuinii pikaajalises languses, aga üllatuslikul kombel jaksavad asjaosalised pärast viimast ja lõplikku appikarjet aasta hiljem ikka ja jälle korra uuesti karjatada. Küllap see annabki otsustajatele muretu vabaduse ja kindluse uskuda, et näljuta surijat palju tahad, igal kevadel ja sügisel kraaksatab ta korra veel.

Ametiühingud viisid aprillis kultuuriministeeriumi igakevadise palga­taotluse ning sedapuhku saadi isegi vastus, sealjuures somes ja reibas: „Kinnitasime, et arengukavas „Kultuur 2030“ seatud eesmärk – viia valdkonna keskmine palk 90%-ni Eesti keskmisest – on jätkuvalt oluline ja vajalik siht. Tegemist ei ole pelgalt numbrilise eesmärgiga, vaid küsimusega kultuuritöötajate töö väärtustamisest ja valdkonna jätkusuutlikkusest laiemalt. Ministri jaoks on selle eesmärgi suunas liikumine selge prioriteet.“ Oluline prioriteet ja siht küll, aga tegelikult sellest pidevalt hoopis kaugenetakse ja isegi kui lähenetaks, ei lahendaks mõne tuhande inimese pisut parem palk kultuuriasutuste kui tööandjate eksistentsi põhiprobleeme.

Mida ütleks kultuurierakond? Et kultuur pole mingi majanduse tükike, vaid korrastatud riikluse ja sedakaudu majandusvabaduse eeltingimus. Et kultuurielu käsitlemisel kuluna ja takistusena majandusõnne teel ning valesid asju mõõtes saab jõuda ja ongi jõutud ainult ebaõiglase maksustamise ning eluohtlike valejäreldusteni. Et nüüd võetakse valge leht ja õiged andmed ette ning neist lähtuvalt sõnastatakse ühiskonnale kultuuripoliitika, mis oma nime väärib, see tähendab, lõpetatakse juba 34 aastat valitsev põhiseadusvastane olukord. Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes juristid lahkelt selgitavad: „Ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta. Kuna demokraatlik riik ongi rahvas, siis on kõik Eesti kodanikud pärast PS muutmist lausa põhiseaduslikult seotud eesti keele kestmise ja arengu tagamisega.“ Sealhulgas parteilased.

* Madis Aben, Kultuuri rahastamise võrreldavusest. – ERR 6. III 2026.