Käisime naisega esmaspäeval kesklinna postkontoris ajakirju ära toomas: Looming, Vikerkaar, Akadeemia, Keel ja Kirjandus. Sama repertuaar juba aasta­kümneid ja käinud ka aastakümneid samasse postkontorisse, mis on aja jooksul liikunud vaid mööda tänavat edasi. Nüüd oli see viimane kord koos kurva hüvastijätuga vallandatavatele töötajatele, sest postkontor pannakse kinni. Kontor on Tartu südames, kus saavad kokku kolm alatasa inimesi täis kaubakeskust ja kuus bussipeatust, kus peatuvad vist kõik Tartu linna bussi­liinid.

Läksime kodu poole, mis on kesklinna piiril, Veski tänaval. Sai omal ajal ostetud, et kõik oleks käe-jala juures, kauplused, teenused jne – moodsas keeles viieteist minuti linn.

Oligi. Aga siis hakkas Eesti riik inimeste eest hoolitsema. Asutused kadusid linnasüdamest üksteise järel linnaserva, alates sotsiaalametist ja lõpetades politseiga.

Samal ajal hakkasid klientide eest hoolitsema ka kauplused. Kunagi oli kesklinn kauplusi täis, väikesed eripoed, riietest raamatuteni. Just nii, nagu Euroopas tänaseni, olgu Londonis või mõnes Põhjamaa väikelinnas. Aga linn tühja kohta ei salli. Kaupluste asemele asusid söögikohad: restoranid, pubid, kohvikud, itaalia, india, isegi eesti toiduga. Kuni kogu Raekoja plats, pool Rüütli tänavat ja veel mõni lähem tänav sai neid täis. Need tulid ja jäid.

Poed liikusid kaubanduskeskustesse sealsamas kesklinnas. Peagi algas uus vool, mida väljendavad sildid „Keskus uueneb“. Mis tähendab, et jälle on üks äri kadunud. Odavamad liikusid linna serva Lõunakeskusse, mida võib juba kaubanduslinnaks nimetada. Kallimad panid lihtsalt Tartus uksed kinni.

Veski tänava ümbrust hüüti kunagi Tartu Ladina kvartaliks. Selle ääres ja ümber on siiani üliõpilaskorporatsioonide majad. Veski tänaval on elanud ridamisi professoreid. Me elasime kunagi Veski tänava otsas Kuperjanovi tänaval hruštšovkas (tallinlastele: see tänav viib raudteejaamast kesklinna poole). Maja all oli toidupood, kõrval postkontor, üle tee veidi edasi kulinaarkauplus. Jne. Viieteist minutiga sai kõik käidud, viieteist minuti kvartal. Selliseid näeb igas suuremas ja ka pisemas Euroopa linnas. Kõik see on läinud. Käigus on vaid viinapood. Mõni üksik söögikoht. Ja ennekõike kaltsukad. Need tulid ja jäid.

Kokkuvõte on lihtne. Ilma autota inimeste 15 minuti linnast ja 15 minuti kvartalist on saanud 3 × 15 minuti linn. Üldistavalt. 15 minutit kesklinna bussipeatustesse, seal 15 minutit ootamist ja siis 15 minutit sõitmist. Ja oledki kohal, enam-vähem igas Tartu punktis.

Aga tagasi postkontori juurde. Sulgemisega koos andis Omniva meile Tartu Postimehe vahendusel teada, et kahe üksteisele lähedal asuva kesklinna postkontori ülalpidamine ei ole nende seisukohast enam mõistlik. Ja et alles jääv kontor on pealegi palju parem kui Kvartali keskuse oma. See nimelt asub Eedeni keskuses. Tallinlastele ja Omnivale: Eeden asub Annelinnas, teisel pool jõge, ja sealt on kesklinna üle kahe kilomeetri.

Ma saan aru, et riigile pole postkontorit Tartu kesklinnas vaja. Tõsi, riigijuhid eesotsas Jürgen Ligiga pole siiani aru saanud, et riik ei ole äriettevõte, kus turg (tegeliku nimega omanik) paneb kõik paigale. Aga ma kardan, et neid otsuseid ei tehta üle linna pea. Ja seda arvestades peab arvama, et ka Tartu linnale pole seda vaja.

Äkki tuleb seda võtta hoopis riigi hoolitsusena inimeste eest!? Et nad ikka rohkem liiguksid ega piirduks näruse 15 minutiga. Meilt on nüüd lähimasse alles jäänud postkontorisse üle kolme kilomeetri. See teeb jalgsi käies edasi-tagasi kokku oma poolteist tundi.

PS. Tõsi, see jalutuskäik ei ole ohutu. Tee peale jäävad kümned jalksid ja tõuksid. Üle-eelmisel kevadel kirjutasin Sirbis loo „Jalksid ja tõuksid linnast välja“. See sai palju vastukaja, aga oli kokkuvõttes sülitamine vastu tuult. Just siinse loo kirjutamise ajal sai lugeda, et Bolt toob rattaid lisaks. Ja need on rohelised. Rrrohelised!