Näituse „Galatea triumf“ avatuuril jäi mul hing kinni ja silmi täitsid pisarad. Kuigi Timo Toots demonstreeris parasjagu tehisintellekti juhitud robotmesilast, mis asus vahast inimaju augustama, ei olnud tegemist paanikahooga. See polnud ka ekstaas. Näitusesaale eraldavatest PVC-kardinatest ning videobokside vaipkattest lenduvate ühendite mõjul tabas mind allergiahoog – immuunsüsteemi häireseisund. Midagi väga kehalist selles justkui immateriaalsete jõudude triumfi kuulutavas keskkonnas. Ebamugavus ei olnud aga ainult füüsiline: dissonants aja, ruumi, oleva ja meenuva vahel nõudis tähelepanu.

Näitusega tähistab Kumu oma XX sünnipäeva, viibates muuseumi eluloole läbi tehnoloogilise kunsti prisma. Niisugune fookus seab ootused üpris kõrgele, sest Kumu minevikust meenub nii suurejoonelisi kui ka süvitsi minevaid tehnoloogiat, teadust ja kunsti siduvaid näitusi, seal on varem üles astunud mitmeid tehnoloogiapõhise (või -kriitilise) kunsti võtmetegelasi Ikedast ja teamLabist Novitskova, Bridle’i, Yoldase ning Rafmanini. „Galatea triumf“ on aga midagi hoopis teistsugust: see vaatab minevikku, aga mitte tingimata äratuntavasse; see räägib tehnoloogiast, aga ei räägi ka; see annab lubaduse defineerida (kunsti, ajastut) ja võtab selle sealsamas kohe (kuidagi nukralt) tagasi. Justkui oleksid mälust esile kerkinud kunagise maailma ähmased varemed poolelt kaadrilt hangunud.

Kuraator Anders Härm on näitust kommenteerides rõhutanud, et see on pika ettevalmistuse tulem. Tehisintellektist rääkides kasutab ta läbivalt isikulist asesõna ning kõneleb sellest kui „arust“. Ta on masinale üle andnud ka vähemalt näitust sissejuhatava teksti loomise tüütu kohustuse. Kinnitades, et näituse lähtekohaks on just tehis­intellekti-alased diskussioonid, on Härm keskendunud hoopiski homo digitalis’e painetele palju abstraktsemates (tahaks öelda „üldmehelikes“) digivõrkudes. Vaidleksin lähenemisega, mis paneb ühte patta trans- ja posthumanismi, vastandub (feministlikule) hoole-eetikale, tõstes vastukaaluks pjedestaalile misogüünse loner’i. Selle kõigega annab kuraator vaatajale kahtlemata ühe võimaliku võtme. Jääb vaid üle leida uks, mille see võti avaks.

Näituse juhatab sisse XVIII sajandi I poolest pärinev Bernard Picarti ofort-repliik Raffaeli „Galatea triumfi“ (1512) alusel. Picarti graafiline leht Eesti Kunstimuuseumi kogust on ilmselt üks tuhandetest omasugustest, võib-olla repliigi repliigi repliigi repliik, kuivõrd esimesed graafilised interpretatsioonid Villa Farnesinasse maalitud freskost tehti juba kunstniku enda mahitusel – et teos leviks. Ongi levinud: paljudesse suurematesse ja väiksematesse muuseumikogudesse, pildipankadesse … ja sealt teadagi, kuhu. Nereiidi triumf on Picartil visandlik, peategelane originaaliga võrreldes kahtlevam, peaaegu kahetsev, tema paati vedavad delfiinid kuhtunud lainevahuks. Teos pole siin eksponeeritud TI-solgi allegooriana. Samuti ei kuule ega näe näitusel rohkem ei Galateast ega – kui sama ruumi peategelasena hõivav Marge Monko „Kuldmees“ välja arvata – ka metamorfoosidest või kujutiste järelelust. Ja ehkki näitusetervikut kannab teatav hääbumise loor, ei saa ka foucault’likult nentida, et „võiks küll kihla vedada, et inimene kaob, kustub just nagu rannaliivale joonistatud nägu“¹.

Kunstnik ja teoreetik Hito Steyerl on loonud oma viimases raamatus ootamatu seose Saudi printsile poole miljardi dollari eest müüdud (arvatava) Leonardo da Vinci maali „Salvator Mundi“ ning TI-prints Sam Altmani universaalset baassissetulekut jutlustava World­coini vahel: Kristus-maailmapäästja hoiab ammusel maalil käes kera, mis võiks sama hästi olla ka Worldcoini silma­skänner. Steyerl rõhutab, et kuigi tehnovisionäärid kuulutavad ammu uut renessanssi, ei tasu unustada, kui pime ja piinarikas oli see aeg neile, kes parasjagu maailma või ühtegi linnriiki ei valitsenud.² Telliti küll hunnitut kunsti ja see levis ka kaugele, kuid samal ajal kasvas ebastabiilsus, teaduse arenguga paralleelselt tõstis pead ebausk, humanismi kõrval peaks mäletama ka kolonialismi, nõiajahte, epideemiaid ja oligarhiat. Kas ei kõla see kõik väga tänapäevaselt?

Praegu võib igaüks end lipitseva juturobotiga vesteldes printsina tunda. Meie organismi kaitsevad vaktsiinid ja meie soove loevad algoritmid, aga võim – nii masinate kui ka elu üle – on maailmas jaotunud tänapäeval sama ebaproportsionaalselt kui 500 aasta eest. Kumu näitusel ei pea tingimata mõtlema ebamugavaid mõtteid ülekuumenevast maailmast, ei pea ka midagi ohverdama. Vabatahtlikult võib ära anda oma hääle ühe teose ees (Maria Arnali „Maria koor“) ning teatav interaktiivsuse moment tabab ka näituselt väljujat, kes võib sattuda keskmisest särtsakamasse mõttevahetusse kohviautomaadiga (Jan Zuiderveldi „Kohvimasin“). Need külastajad, kes otsivad tehisintellekti ajastu kunstist võimalust ise käed külge panna ja algoritmilist ilu luua või masinate loodud piltidelt sõrmi ja varbaid kokku lugeda, peavad pettuma. Minule oli TI-klišeede puudumine näitusel siiski suur kergendus.

Eksponeeritud teostest on vaid mõne puhul kasutatud nn tehisintellekti lähtekohana, veel vähematel juhtudel on see olnud tööriistaks teose loomisel. Kunst on tehislikkuse triumfi manifesteerival näitusel seega veel ülekaalukalt inimlik. Kindlasti ei pakuta siin tulevikuvisioone, pigem on ajaloo ingli pilk naelutatud minevikule: see on udune, võib-olla ka pisarais. Kujutlusvõime kriis on olukord, kus horisont on kadunud, usume, et tulevik saab olla vaid juba olemasoleva, loodu parendus, teatava ideaali taasmeenutus, kiirendus. Galatea ratsud on merevahuks saanud, ta tammub, VR-kiiver peas, inimtühjas metaversumis (Sten Saaritsa „Suur meta-kollaps“).

Kuidas hoida kujutletavat kogukonda, kui ühise infovälja asemel möllab unustuse kõrbes afektide torm? Kas kogunemised päris ruumis päris teoste ümber on seda vajalikumad, mida hapramaks kulub inimesi koondav digitaalne võrk? Hito Steyerl on uurinud masinaid pilte vaatamas ning kirjeldab teatavat lääget ülevust, millega juturobotid – Kant-masinad? – kujutisi interpreteerima kipuvad.³ Milline peaks olema muuseumi roll TI-ajastul? Kas peaks valmistuma massilise tehispubliku sünniks? Kumu näituse teosed – Timo Tootsi mesilaspere välja arvatud – näivad tõukuvat inimese väga üksikust isedusest, pakkudes rõhutatult läänelikku ja integraalset pilti ajastu painetest. Üldistan, aga mulle tundub, et digikõrbes toimetulekuks oleks abiks suhestuvam subjektsus, hoolivam ja hoolitsevam hoiak.

Seega on üks võimalik lahendus ego ületamine. Prantsuse filosoof Jean-François Lyotard kureeris 1985. aastal Pariisi Pompidou keskuses näituse „Les Immatériaux“. Ta toetus aja, mateeria, subjekti ja anamneesi mõtestamisel jaapani mungast mõtlejale Dōgenile, püüdes vaatajale pakkuda näitusel voolavamat ja muutlikumat rolli, kui lubab tavaline saatja-vastuvõtja mudel.⁴ Näitus kui masin on organism, keskkond, mis mind võõrustab: ma olen osa sellest ja see on osa minust, õigemini me oleme ja ei ole üks ja eimiski. Pühin pisarad ja – parafraseerides Lyotardi – mulle meenub järsku, et ma ei mäleta enam midagi.