„Kellele kuuluvad need päevad?“ on Paolo Sorrentino uusimas filmis „Halastus“ keskne küsimus. Selles punktis jääb aga ka lugu seisma. Küsimus on nii poliitiline kui põlvkondlik ja jääb hõljuma metafoori ning kaemuse vahele, ilma et jõuaks lahenduseni.

Filmi lugu keerleb ümber fiktiivse vabariigi presidendi Mariano de Santise (Toni Servillo). Too on hariduselt jurist ja endine kohtunik. Enne poliitikasse sisenemist möödus suurem osa tema tööaastatest Itaalia kohtusüsteemis. Kuigi sellele on siin filmis aeg-ajalt viidatud kui kõrgemale võimule, koheldakse kohtusüsteemi teadlikult sümbolistlikult, olgugi et sellel on Itaalia põhiseaduse järgi autonoomne, sõltumatu staatus. Seaduse võimu ebamäärane roll poliitsüsteemis pole siin mitte niivõrd viga või valetõlgendus, vaid loojutustamise valik, milles peegeldub Sorrentino allegooria eelistamine faktitäpsusele.

De Santise sarnasus praeguse Itaalia presidendi Sergio Mattarellaga on ilmne, aga sellele pole osutatud otse: juurataust, kaine meel, rahulikkus, mõõdetud elegants. Ja ometi ei ole „Halastuses“ konstrueeritud tõetruud portreed, pigem esindab see arhetüüpne tegelane poliitkultuuri, mis tänapäeval enam ei päde. De Santis on poliitik, kes pigistab silma kinni Kristlike Demokraatide järelvirvenduste ees. See sõjajärgses Itaalias kuni 1990. aastateni domineerinud partei rajas oma stabiilsuse süsteemsele edasilükkamisele, lõputule vahendamisele ja konservatiivsele võimujagamisele. See on ka de Santise halvava otsustamisvõimetuse põhjuseks. „Halastuses“ väljendub see pärand stagnatsioonina: de Santis kehastab formaalselt justkui laitmatut poliitikat, ent ei suuda teha ühtki määravat otsust. Filmis näidatakse, et riske välistav poliitkultuur tasalülitab lõpuks progressi ja määrab oleviku igavesse ootejärjekorda. President taandub juriidikasse kõigi selle klauslitega, samal ajal kui maailm tema ümber nihkub ebastabiilsesse, peaaegu vedelasse olekusse.

Sorrentino on varemgi olnud haaratud poliitikute portreteerimisest. Filmi „Il divo“ (2008) Giulio Andreotti on kristliku demokraadi musternäidis, stabiilsuse kaitsja. Ta on häirimatu, kalkuleeriv, kriise lahendav ja võimuga manipuleeriv tegelane, kes sooritab riikliku stabiilsuse nimel moraalselt laialivalguvaid tegusid. Filmis „Loro“ pöörab Silvio Berlusconi, meediateadlik, ambitsioonikas nartsissist, kes on huvitatud vaid oma edust ja avalikust kuvandist, poliitika palaganiks isikukultuse teenistuses. Kui nii Andreotti kui ka Berlusconi ohverdavad isikliku mõjuvõimu nimel moraalsuse, siis de Santis tunneb vaata et kergendust, et tal tuleb lahkuda presidendiametist ja naasta koju, kus on siit ilmast lahkunud naise Aurora värvilised riided, millel on tema lõhn. Sest ainus, milles de Santis saab kindel olla, on armastus Aurora vastu, absoluutne tunne, mis ei vii de Santist aga ümbersünnini, vaid hoopis tarretab ta.

Kui Andreotti toetus nn ellujäämise strateegiale (tuntud ka kui pinge või kabuhirmu strateegia) ja kasutas vägivalda ja hirmu selleks, et tekitada „koletislik, andeksandmatu vastuolu, saata korda kurja hea nimel“, siis de Santis on valmis ohverdama oma turvatunde ja suhted kirikuga progressivõimaluse, isikliku otsustusõiguse ja eutanaasiaseaduse muudatuse nimel.

Tõde erineb nende kolme tegelase puhul drastiliselt. Andreotti näeb seda kui „maailma lõppu“, „Loros“ saab tõest näitemäng, miski, mida voolida ja kontrollida, et tagada vajalik ettekujutus ja võim. „Halastuses“ on tõde aga sügavalt isiklik, moraalne ja piinarikas – sisemine vajadus, mis jälitab de Santist ja nullib teovõime, teenides talle välja hüüdnime Raudbetoon (cemento armato). Tõde toob kaasa hirmu ning moraalse ja hingelise dilemma, mille lahendamine nõuab julgust ja enese sisse vaatamist. Kõik see hakkab mõjutama ka tema eraelu.

Eraelu, mis on „Loros“ pigem etendus, on „Halastuses“ nostalgiline varjupaik, kus de Santis end peidab ja säästab. Seal astub ta ka kindlameelselt vastu oma sisemistele deemonitele.

Sorrentino on selle filmiga loobunud oma tavapärasest rollist küüniliste, tuimaks tehtud, inimvihkajalike meeste kujutajana ning toonud vaataja ette tegelas­kuju, kes on oma vanusest hoolimata õrn, tundlik, aga ka arg ja hirmunud. De Santisele tunneb vaataja paratamatult kaasa, kuna too otsib sügavust ja tähendust ning paneb iseenese kahtluse alla. Vaikse ja kindlameelse mehe olek meenutab aega, mil elu oli märksa rahulikum ja oli aega kaaluda tühjusesse põrnitsedes parimat võimalikku valikut. Kui ei kardetud end ebamugavalt tunda.

„Halastuses“ heidetakse läbivalt pilk koormavale minevikule ja esile tungida püüdvale tulevikule. Sorrentino on siin oma kõige familiaarsemas ja poeetilisemas loomevormis, portreteerides vanu mehi, kes on komplekssed, haprad ja mälust halvatud. Huvitav on muusika­valik. Itaalia räppar Guè Pequeno oli vanamoodne juba 15 aastat tagasi ja tema kasutamine nooruse kõnetajana mõjub pigem nostalgilise peanoogutusena kui adekvaatse olevikuseosena. See sobib aga filmi, kus noored tegelased on vähemalt 45aastased. Ja ometi mõjub „Halastus“ siirana just seetõttu: kohmakas katse, mida võib kiita püüdlikkuse eest. Ja püüd on lõppude lõpuks see, mis loeb.

Kokkupõrge olevikuga saabub tütre Dorotea de Santise (Anna Ferzetti) tõttu, kes seab igavese edasilükkamise poliitilise strateegiana kahtluse alla. Kunagi lubas see meetod presidendil kriise juhtida, kuid tuleviku tarvis see ei kõlba. Küsimusest „Kellele kuuluvad need päevad?“ saab retooriline silmus: päevad kuuluvad noortele, aga ettevalmistused teevad vanad. Tulevik manatakse silme ette, aga seda ei viidagi kunagi täide. De Santis mõistab, aktsepteerib ja tervitab vananemist naeratades, nagu nähes vana koolivenda. Tema elu kätkeb ütlemata sõnu, kadunud armastust, võõraks jäänud lapsi, kahetsust, aga ka vaikust ning lõpuks ka uuesti kätte võideldud vabadust.

Pealkirjaks pandud sõna „grazia“ jääb ambivalentseks. See on seisund, mille järele de Santis igatseb, aga milleni ta minevikukuvandi külge klammerdudes jõuda ei suuda. Halastus nõuab julgust, isegi usku. Ootamise lõpetamist, kontrollist loobumist, valikut. Kui de Santis lõpuks tegutseb, pigem sisetunde kui seaduse ajel, mis on teda alati turvanud, tundub see pigem eluvajaliku enesega leppimise kui vabanemisena. See lunastab ujeda, veidi „argpüksliku“ (nagu ta ise enda kohta ütleb), ent sügavalt inimliku tegelase.

„Halastus“ on kogu põlvkonna poeetiline metafoor. See käib Itaalia, aga võib-olla ka kogu Euroopa kohta. See põlvkond on mälu, bürokraatia ja vormi vangistuses, ühest küljest piirab seda hirm muutuse ees ja teiselt poolt uuenemisvajadus. Vanadest sümboolsetest konstruktsioonidest ei suudeta loobuda, aga otsitakse siiski julgust hakata valikuid tegema.

Tõlkinud Tristan Priimägi