Inimesed eralduvad üksteisest, kõigil on omad lõputud kohustused ja sahmerdamised ees. Ühiskondlik atomiseerumine on kestnud juba pikemat aega, ent just viimasel ajal tundub mulle, et see on hakanud iseäranis jõhkralt inimestevahelisi suhteid mõjutama. Või siis olen ise selle suhtes kuidagi tundlikumaks muutunud. Päris suhtlust on vähe. Ma ei sea kahtluse alla indiviidi võimekust maailma mõjutada, ent mingist kogukonnatundest, ka ajutisest, on küll puudus. Inimesed elavad eri ajarežiimides, igaüks tegutseb omaenda privaatses mullis (parimal juhul on ühiseid plaane teha raske, halvemal juhul väljendub see täielikus võõrandumises). Isegi sõprade või tuttavatega väljaminek on sageli lihtsalt paus, katkestus lõputus ringluses. Paljudel on lihtsalt järgmise nädalani vastupidamine muutunud eesmärgiks iseeneses. Sõpradelt võib küll aeg-ajalt küsida „kuidas läheb?“, ent seegi kipub sageli olema vaid veendumaks, et üleüldiselt kõik sujub – et süsteem toimib tõrgeteta. Mõnikord tullakse selle kuidas-läheb-jutuga ka valel hetkel välja või küsitakse seda lihtsalt viisakusest – enne n-ö päris teemade juurde asumist. Näiteks siis, kui on vaja sind milleski veenda. Kõigil on musttuhat tööd kaelas, mistõttu peab ka puhkamine olema tõhus, optimum. Niisama hängimiseks ja kultuurseks suhtluseks ei näi kellelgi enam aega olevat, minul endal seal­hulgas ka mitte. Või siis mulle tundub nii.

Päriselt kaoks see atomiseerumine vististi ainult mingi kataklüsmi tulemusel, aga me peaksime vähemalt püüdma seda natukene mahendada. Näiteks üksteisele kirjade kirjutamisega saaks ajarežiimid ühtlustada ning uuesti mingile ühisele lainele saada – rõhutan, et ma ei pea siinkohal silmas töömeile või vanamoodsaid armastuskirju. Ega ka kirju, mille eesmärgiks on teise käest midagi saada. Lihtsalt pikemaid introspektiivseid kirjavahetusi sõpradega. Ühe kirjavahetuse asemel võib neid ka rohkem olla. Tähtis on, et neist ei saaks institutsiooni. Kirja kirjutamine aitab autoril oma sisemaailma lahti pakkida, mõtteid (järje)korrastada ning luua teksti adressaadiga korraks muust maailmast eristuv mentaalne ruum (selleks on muidugi oluline, et kirjadele vastataks). See on teadlik solipsismist väljamurdmine. On tore ette kujutada, mismoodi teine kirjale reageerib, mida ta sealt oma vastuse tarvis üles korjab – tihti midagi hoopis muud kui see, mida autor oluliseks pidas. Seda huvitavam on neid tekste hiljem üle lugedes jälgida, mismoodi mõte ühisloominguna ajas muutus ja teisenes. Sest loomulikult on iga kirjavahetus ka omamoodi mälu. Teisele kirjutatud tekst sünnib alati siin ja praegu, kuid ärasaadetuna saab sellest paratamatult ka iseenda tõestus. Kirja kirjutamine nõuab oskusi, aga on treenitav eneseväljenduse vorm. Isegi kui selleks ei ole alati aega. Tavapärane kiri pole õnneks ka liiga kollektiivne, indiviidi hääl ei lähe kaduma, kuigi võib küll vastavalt adressaadile muutuda. Mingis mõttes jätkab kirja kirjutaja vana traditsiooni, on osa konstellatsioonist, kuhu kuuluvad näiteks Seneca, Sei Shōnagon või Machiavelli. Miks mitte kirjutada mõnele oma sõbrale kiri? Ja alustada võiks ehk mõne muu fraasiga kui „kuidas läheb?“.