Kujur Neeme Külma ülesastumine Tütar galeriis on osutunud laastavaks reidiks. Ukseklaas on puruks ning tuttav ekspositsioonisein, hoole ja armastusega laastuplaadist ehitatud, on relakaga rohmakalt keskelt pooleks räsitud. Nagu oleks otsitud varjatud ehitusvigu või olnud maja lammutamisega lausa tuli takus.

Vähe sellest, lahti lõigutud seinapaneel on köitega poodud õhku kiikuma nagu lindprii Metsikus Läänes. Rüüstamise jälgi on veel. Kenast kõvakaanelisest raamatust on paar korda augurauaga läbi löödud, kuskilt on tuuri pandud korralik tükk asfalti, parkimisjooned peal, ning seegi seinale vaatamiseks välja riputatud, imekaunis metallraamis, muide. Ilmselt sealtsamast galerii kõrvalt Noblessneri sadamast, miks mitte hiljuti põhja läinud õppelaeva Juku pardalt, on pihta pandud hea jupp hiigelmõõdus ankruketti, see on lohaka käega rippuma visatud üle lae all ristlevate venditorude ning nii jäetudki, luues pigem üldmuljet galerii laoruumist kui esinduspoolest.

Siiski on kujur endast maha jätnud ka paar objekti, millel leidub ilmsemaid artefakti tunnuseid. Näiteks kõrgub siin kena valge postament, mis ise on suletud kaitsvasse klaasvitriini, ning mille peal asetseb teine, väiksem klaastahukast vitriin, mis jumal paraku – ei sisalda midagi. Aga inimene vähemalt üritas. Tänamatum ja kriitilisem pilk märkab kindlasti ka seda, et turvaklaasi taha varjunud valge postamendikuupki on ühest servast pikalt lahti kärisenud nagu liiga moekas lõhikuga kleit, haava servadki narmendamas nagu rebitud kangas. Ning haigutavast praost paistab midagi, mis vajab vanemlikku selgitust. Ikka selleks, et mitte lasta võimust võtta tundel, et kogemata kombel on tõepoolest eksitud galerii köögipoolele, kus vegeteerivad ambivalentses hämarolekus esemed, mis pole veel näituseks saanud või on selle piduliku hetke oma elukaarel juba seljataha jätnud ning triivivad kaduviku teel.

Kogenud vaatajat aga ei peta. Tema juba aimab, et seda ebamäärast vahepealsuse tunnet sugereeritakse meelega, et teda tassitaksegi sihilikult tähenduste mädasohu, näitelava ja eesriide taha, kus küsimused mõttekusest ei päde. See on sussaninlik kuriteoliik, kunstiline ketserlus, mille toimepanemises on Neeme Külmal ette näidata muljetavaldav criminal record, kena paksuke toimik, kuriteoregister sine qua non, kui jutuks on tema kunstnikukreedo. Korduvaks, retsidiivseks mustriks tema senisel patuteel, nii loeme, on rünnakud galerii institutsiooni vastu, tegelikult ka kaasaegse kunsti institutsiooni vastu, ning enamgi veel, terve art world’i etableerunud asutustevõrgu vastu, mis tahes-tahtmata, kogu oma liberaalsuse kiuste kätkeb endas ka teatud võimufunktsioone, näiteks õigust rääkida teistest üle ja kunsti nimel. Külmale pole kunagi meeldinud tõsiasi, et kunstniku pääs avalikule näitusepinnale teebki temast kunstniku, rituaalse maagia abiga muidugi. Sellest siis tema viha galeriiuste vastu, mis kindlate lahtiolekuaegade kiuste püsivad lukus nende jaoks, kes ei tunnista galerii pühitsevat väge. Ka ei mahu talle hinge, et kuulumine mõne prominentse muuseumi püsikogusse sünnitab ja sildistab kunstniku tähelepanuväärse rahvusliku varana, ei miski muu. Kas mitte sellest vastalisusest ja trotsist ei sündinud 2006. aastal Kumu avamiseks „Betooni valatud lehm“, ränkraske kivikuubik, mis neelatigi selle pealkirja all Kumu püsiekspositsiooni, et veel kord põlistada usku kunstiasutuse õigus institutsionaalseks maagiaks, õigus tõmmata torukübarast välja üks kunstiteos teise järel? Ilmselt küll. Kas peakski meelde tuletama Väiksele Printsile joonistatud lammast, mida vaataja kunagi ei näe, sest see on peidus spetsiaalses hingamis­aukudega kastis? Või meenutada pigem üht Pärnu munitsipaalpoliitikut, kes mõned aastad tagasi nõudis linnavalitsuse kõnepuldis EKRE valijate nimel kunstnike käest lehma­pilti, kui teose pealkirjas seda ometi nimeliselt lubatakse?

Neeme Külma näitusi julgen soovitada vaid neile, kes on raamatuga sõbraks saanud. Teised kaalugu tõsiselt ühiskülastust karjakute ja lüpsjate väärika tööjärje juurde. Sest Külma paturegister ei piirdu vaid „tarbija petmise“ ja institutsioonikriitikaga, tema hingel lasub ka ikonoklasmi süü. Ta pole kunagi soovinud midagi kujutada, anduda kunsti mimeetilisele traditsioonile, tunnistada piltide väge manada esile hardusmomente ja usulist ülendumist. Teda tõukab tagant veendumus, et pilt ei asenda jumalat, nii nagu galerii ei asenda kirikut, ehkki palve­rännakuid ja koguduste perioodilisi ühislaulmisi tuleb siiani ette mõlemas. Ta on pildirüüstaja, kalvinist ja purist, kelle kunstilised ettevõtmised on esmajoones usupuhastusliku ambitsiooniga. Kunst on vaja puhastada literatuurist, millegi kunstivälise kujutamisest ning tegelikult ka asutustest, kes kunsti nimel aina sõna võtavad. Sellest siis Tütar galerii praegune varisemisohtlik seis; raadaja on oma töö teinud, kohe järgneb alepõletus. Martin Lutheri ja vennastekoguduste vääriliselt leiab Külm, et usk on eelkõige hinge ja südame omavaheline asi, prelaadid hoidku oma viiruk, sakrament ja hosiannad endale, mõistagi ka uhkeldavad pühakojad kõigi oma kirevate pildipanoptikumidega. Jumala sõna on piiblis kirjas, sellest peab tõsiusklikule hingehoiuks piisama.

Ent Neeme Külma hinge hukatus ei tunne piire. Kalvinistide pettumuseks napib tema isikus ka materjali „nõnda-on-kirjutatud“ prohvetlikuks fundamentalismiks. Ei saa temast meie sajandi Savonarolat, sest tema meesi ronib ise tuleriidale, heidab sinna ka raamatute raamatu. Kõnealune näitus on autodafee; Külm rooskab ka enda varasemaid ettevõtmisi. 2012. aastal valmis tal ühe teise projekti raames nn must raamat, kaanest kaaneni süsimusti lehekülgi pakil üllitis, tervenisti trükimusta uputatud antiraamat. Ei lugejasõbralikkust, ei vaatajasõbralikkust. Ei mingit literatuuri ja sõnasaba, millest kinni hakata. Ja ometi on auguraua vahe tera nüüd tabanud just seda minimalismi kompromissitut kehastust, perforeerinud selle hapra eksistentsi tähendusetuse äärel veelgi küsitavamaks, augustanud tema varjugi, et teha veelgi rohkem ruumi tühjusele. Galeristi vanemlikust selgitusest on nüüd abi. Vana teose rituaalsest hukkamisest tõukub ümbersünd, selle mustavast rümbast on fööniksina tõusnud „Autoportree kahe linnuga“ (2025), üsna äratuntav pildiviide linnumotiividele Tiit Pääsukese ja Karl Nageli maalides. Küljelõhikuga postamendi sees punuvat aga intriigi keraamik Raili Keivi pisike installatsioon. Ning postament ise, nüüd see siis selgub, hulbib ka olematuse äärel – sel polegi keha, see koosneb vaid mitmekümnest kihist kokkumaalerdatud valgest värvilarakast, mis ilmselt läheks tuules lehvima nagu pesu nööril. Kas vajabki kordamist vana tõdemus, et kunsti immaterialiseerumine, selle pääsemine kaubastamise ja kommertsi ringkäigust, on Neeme Külmale püha nagu Jeruusalemma vabastamine ristisõdijale? Ega vist.