ESIMENE NÄITLEJA
Siis võib meie tükk viimaks alata
Lühike paus
Ja tüki nimi on
üsna lühike paus
Näitemäng

MEES
Näitemäng

ESIMENE NÄITLEJA
Ära sega niimoodi vahele

MEES
Aga ma ei saa pealkirjast aru

ESIMENE NÄITLEJA
Küll sa pikapeale aru saad

MEES
Aga kas sa ei võiks parem öelda
mida pealkiri tähendab

ESIMENE NÄITLEJA
See ei ole nii lihtne

MEES
Nojah
                    Jon Fosse, „Näitemäng“  (tõlkinud Sigrid Tooming)

Lugedes Jon Fosse „Näitemängu“ kõrvale tema varasemaid näidendeid „Talv“ ja „Ma olen tuul“, on uus tekst teatud mõttes käegakatsutavam. Kui eelnevad tekstid, kaasa arvatud Fosse proosa, on maksimaalselt õhulised ja avatud, jättes enamiku argisest infost ridade vahele, annab „Näitemäng“ isegi mõned faktid. Kas ja kuivõrd neid uskuda, on igaühe oma südametunnistuse asi, aga vähemalt on millestki kinni hakata.

On sadamakai ja oodatav laev, kaks laevapiletite ja kohvritega abielupaari, kes kail ootavad, ning neljaliikmeline näitetrupp, kellest üks puudub. Ega sedagi infot palju ole, ent mingi eesmärgi või pigem ootuse annab tühjale lavale siiski. Kahel paaril reisijail on enam-vähem selge taust ja siht, eriti Theatrumi laval, kus näitlejate mängu tõttu on üsna palju sõnatult aimata.

Seesugune tähendustest tiine vaikuse mäng sobib siinsesse talve ülihästi, sest ligast pimedust vältides ollakse sageli oma mõtetega toas peidus ja oodatakse – jõule, uut aastat, lund, puhkust, millegi algust, millegi lõppu. Pausis, nii lühikeses, pikas kui ka keskmises, sisalduvad korraga olemasolev, läinud ja tulev, argipäev ja lootus, reaalne ja abs­traktne. Fosse avatud tekstidesse mahub lugematult palju: on lugusid, milles on lärmakust ja vaikust, rõõmu ja traagikat, liikuvat ja liikumatut. Ei autor ega lavastaja Lembit Peterson anna lõplikke vastuseid ega sea tõlgendusele piiranguid. „Näitemängus“ on sadama tuulist vabadust ja kõditavat ootusärevust, millest algavad kõikvõimalikud reisid.

Jon Fosse: „Püüan sõna anda vaikivale kõnele. Ja kui ma draamateksti kirjutasin, kasutasin vaikivat kõnet, vaikimist hoopis teisiti kui proosas ja luules. Võisin lihtsalt kirjutada sõna „paus“, ja oligi vaikiv kõne olemas. Ja minu näidendites on sõna „paus“ kahtlemata kõige tähtsam ja sagedasem – pikk paus, lühike paus või lihtsalt paus. Neis pausides võib olla väga palju või väga vähe. Näiteks et midagi ei saa öelda, midagi ei taheta öelda või midagi on targem öelda ütlemata jättes. Siiski olen üsna kindel, et see, mis pauside kaudu kõige enam kõneleb, on vaikus.“¹

Kuna näidendil on tõlgendusvõimalusi ja fookusi lugematul hulgal, võib igaüks ise valida sobivaima. Näiteks: keskealine abielupaar (Anneli Tuulik ja Helvin Kaljula) on eelseisvat reisi kaua oodanud ja planeerinud. Ilmselt on see jäänud seni mitmete argiste takistuste taha ning neile on praegune reis suure kaaluga, võiks öelda isegi „nüüd või mitte kunagi“. Nad on koos läbi käinud suurema osa elust, õppinud tegema kompromisse ja leppima tagasilöökidega, kogenud argielu väikseid võite ja pettumusi. Nad tajuvad teineteist kehaga ega pea teise kohalolu ega arvamust silmavaatamisega kinnitama. Nad tunnevad teineteise maneere, kuid need ei tekita enam suuri tundeid.

Ometi on soov koos reisile minna selge, nagu on koos elatud elu. Naises on ärevust, nii võimaliku reisi kui ka selle ärajäämise võimaluse pärast, ta on pinges, üheaegselt sihikindel ja ebalev. Ta tahab uskuda, et nii pika ja hoolika planeerimise järel ei saa ettevõtmine ebaõnnestuda, kuigi elu on näidanud vastupidist. Mees on rahulikum, leplikum, optimistlikum, kuid ka nõrgem. Ta ei kaalu nii paljusid stsenaariume kui abikaasa, kuid tajub ootamatutes sündmustes siiski ohtu. Mees ja Naine on tandem, veidi ebatasane, kuid üksmeelne. Ja reis on nende viimane suur ettevõtmine enne vanadust.

Noorpaar (Maria Teresa Kalmet ja Jonathan Peterson) võib olla eelmiste noorpõlve peegeldus. Nad on kail teineteisega, teineteise pärast, koosolemise nimel, reis on teisejärguline. Noortel armunutel on kõik alles ees, eelseisvas elus on veel kõik võimalik, lõputult on rõõmsat lootust ja vähe tumemeelset hirmu. Nende käed ja silmad on pidevalt koos, kaitseks kõige välise ja ähvardava eest, ning nende vastuseis mängule ja sellest väljaastumine on vaieldamatult üksmeelne. Nendeni vaikuse ärev süngus veel ei ulatu.

Kes on Näitlejad (Marius Peterson, Tarmo Song ja Maria Peterson)? Seda ei tea keegi, ja samas teavad kõik. Kirjandusest kajavad nendega pidevalt kaasa Samuel Becketti näidendi „Godot’d oodates“ mõistatuslikud Lucky ja Pozzo, kes liigendavad ootajate aega ning külvavad sellesse segadust või tähendust. Esimene Näitleja (Marius Peterson) kui initsiaator ja (tõese/väära) info valdaja suunab tähelepanu, jagab juhtnööre ja arutleb. Koos teiste Näitlejate ja vastu­meelsete ootajatega jõutakse näitemängule mitu korda üsna lähedale, ent seejuures ei mängita seda kordagi päris lõpuni. Ent, kes teab? Ainult Esimene Näitleja teab (väidetavalt), mis on näitemängu päriselt kirjutatud.

„Esimene näitleja – Marius Peterson näikse teadvat üksjagu rohkem kui ülejäänud kuus tegelast, tema seirab publikutki teistmoodi läbinägeva pilguga. [—] Kui noored ja hiljem ka Mees katkestavad laevale mineku (l)ootuse, astuvad kai pealt maha, jäävad kohvritele istuma, seljaga saali poole, kus nemad siis on? Meie ju näeme neid ikka. Aga sel juhul: kus viibime meie?“²

Fosse ja Petersoni „Näitemäng“ tekitab tahtmatult ja vastuvaidlematult seose Becketti „Godot’ga“, kuna mõlemad on mõnusad intellektuaalsed ja filosoofilised mõttemängud eksistentsist, inimene olemisest ja igavikust. „Näitemäng“ lisab sellele teatraalse topelttasandi, sundides vaatajad kahtlema, kus täpselt jookseb mänguplatsi piir ja kas neid pole mitte märkamatult mängu kaasatud. Võimalusi on mitmeid ja selles võlu peitubki. Samamoodi jätab nii tekst, vaikus kui ka lavakujundus lahtiseks selle, mis täpselt on laev ja kuhu see sõidab. Kuigi väike (meelevaldselt välja loetud?) vihje võib peituda avamänguna kuuldud pikas meremühas – kajakateta. Mine tea, äkki näitemängu polnud kirjutatudki.