Kärmelt langeb hämarus siin maailma piiril, Reini kaldal. Üks torssis poiss on visanud oma sandaalid jõkke ning vaatab neid allavoolu hulpimas. Poissi otsima saadetud leegionär sumab vette, toob sandaalid ja asetab need aupaklikus kauguses poisi ette. See poiss on keiser Germanicuse poeg, Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus, keda tillukeste sõdurisandaalide ehk caligae järgi Caligulaks hüütakse. Poiss vihkab seda nime.

Poiss ei tea veel, et temast saab keiser, keda ajalugu mäletab kui kõige jõledamat inimlooma, kes kunagi Roomat on valitsenud. Ja leegionär ei tea veel, et ta teenib osava sõdurina oda pilum’i järgi nime Pilatus ning et temast saab ühe kauge provintsi prefekt ning et kohalike preestrite ja nõidade omavahelise kisklemise tõttu läheb ta ajalukku mehena, kes lasi ristile lüüa Inimese Poja.

Ajalugu ja jutustus. Kas selline kohtumine Reini kaldal kunagi ka aset leidis? Ilmselt mitte. Kindlasti mitte. Kirjaniku mõttemäng, tagantjärele pilk. Tõtt on selles sama palju kui enam-vähem kõiges, mida Caligula kohta teame. Gaius Caesar – tema on iselugu. Ajaloo on jutustanud patriitsid, kellel oli põhjust Caligulat karta, ja Suetonius on need anekdoodid 80 aastat pärast Caligula surma raamatus „Tseesarite elust“ („De Vitae Caesarum“) kirja pannud. Pleebsile oli Caligula isegi ehk sümpaatne: korraldas mänge, kasutas igat võimalust, et avalikult ennasttäis patriitse alandada, alandas käibemaksu ja oli üldse ekstra­vagantne mees, ratsutas hobusel üle Napoli lahe.

Keegi ei sünni kõlvatuks, paranoiliseks türanniks. Lisaks mõnele geneetilisele soodumusele on vajalik keskkonna ja kasvatuse mõju. Pole kindel, kas keiser Tiberius lasi Gaiuse isa Germanicuse mürgitada, kuna pelgas oma populaarse nõo mõju armees ja riigis, nagu kirjutab Tacitus. Aga kindel on, et mürgitamises süüdistatud Gnaeus Piso tappis ennast mõni päev enne kohtuprotsessi ning noor Gaius jäi koos ema Agrippina, kolme õe ja kahe vennaga palee ja keiser Tiberiuse vastu.

Tiberius lasi Gaiuse tuua Capri saarele, kus keiser senati vandenõusid peljates redutas. Ja kus tegelikult juhtus kõik seesama kõlvatus ja julmus, milles hiljem on süüdistatud Caligulat. Igas nurgas sobinguid nägev, maniakaalselt kahtlustav Tiberius hävitas Gaiuse perekonna. Agrippinat peksti, kuni ta kaotas nägemise, ja nälgis surnuks. Gaiuse mõlemad vennad tapeti. Poiss jäi jälle üksi, sedapuhku koos kolme õega maailma kõige võimsama mehe vastu. Ent ka Tiberius pidi surema ja 24aastasest noorest mehest, legendaarse Germanicuse pojast, saab mõni aasta pärast Jeesuse surma esimene mees riigis, princeps. Teda mäletab ja tema isa austab armee, ning see on küll midagi, mis alles üsna noores, mõni põlvkond vanas Rooma keisririigis määrab sinu saatuse. Häda on ehk ainult selles, et uus keiser tuleb suguvõsast, mitte lahinguväljalt. Gaius Caesar, Caligula saab valitseda sama kaua, kui selle teksti ilmumise ajaks on kestnud sõda Ukrainas, kolm aastat ja kümme kuud, enne kui ta tapetakse.

Keiser ei võinud usaldada kedagi, ei orje ega patriitse, teenijaid ega õukonda. Kes lipitses kõige enam, oli tõenäoliselt mõne salanõu osaline ja vääriski ärakoristamist. Inimese elu ei maksnud toonases õukonnas müntigi, mille peale tseesari nägu oli pressitud. Mõnevõrra võis usaldada orje, sest nemad ei saanud pretendeerida troonile, ja samavõrra tuli olla umbusklik oma sugulaste suhtes, kuna neil oli säärane võimalus olemas. Tiberiusega Capril veedetud aastad kujundasid Caligulast samamoodi neurootilise ja julma inimese, kellel polnud illusioone ei oma staatuse ega elu püsivuse osas.

Seneca, Gaiuse kaasaegne, on mõnevõrra asjalikum kui Suetonius, kirjeldab Gaiust kui koletist, kuid teeb seda filosoofilises võtmes ja usutavalt. Stoik Seneca ei saa lubada endale anekdootide ümberjutustamist, see ei ole tema vääriline. Seneca kirjeldab ka Gaiuse õe Julia Drusilla surma, mille järel Gaius oma lohutamatus leinas haihtus paleest. Jällegi miski, mis valitsejale ei sobi. Valitseja jääb kannatuses meelekindlaks ja korraldab kohased matused. Sellega algab Camus’ näidend: leina märgiks oma juuksed ja habeme pikaks kasvatanud Caligula pöördub paleesse tagasi.

Filosoofi näidend. Lavastaja Hendrik Toompere sen ütleb kavalehel õigusega, et filosoofide, sealhulgas Camus’ tekst, sageli esitab ideid, mitte ei näita neid tegevuse kaudu. Eriti esimese vaatuse tekst on kistud, tegelased annavad repliikides lihtsalt taustainfot. Sellest peab aru saama ning näitlejad tulevad ülesandega etteantut arvestades toime nii, et kõrva ei piina. Tegelikult isegi suure­päraselt: kui tahad teada saada, siis saad, aga kui juba tead või ei huvita, siis lased kõrvust mööda. Camus’ näidend ja ka Eesti Draamateatri lavastus kordab neidsamu klišeesid, mille paari aastatuhande jooksul on savist tõeks vorminud lugematud ajaloolased ning need, kes on end ajaloolasena näidata tahtnud. Ja tõsi on ka, et Camus ei ole näidendisse soovinudki panna ajaloolisi tõdesid, vaid kirjutab lahti oma filosoofiat.

Nii Senecal kui ka Camus’l on Caligula puhul tegu filosoofilise vahendiga, mille abil esitada omi ideid. Senecal pole küll tervikteksti Caligula kohta, see oleks talle maksnud elu, kuid siin-seal ta Caligulat mainib ja kirjeldab. Tema Caligula on emotsioonide ohver, nõrk inimene, kes ei suuda ennast kontrollida ning pakub oma isikuga ainest stoitsistliku filosoofia väljavalgustamiseks. Caligula on kõik see, mida üks stoik ei ole. Seneca Caligula on ratsionaalses maailmas irratsionaalne, Camus’ Caligula seevastu irratsionaalses maailmas ratsionaalne.

Camus näeb keisrit kui inimest, kes taipab, et tema vabadus on täielik, ainult surm on kindel – kusagil universumis pole kirjas universaalseid reegleid ega käitumisnorme. Caligula sobib Camus’le seetõttu, et keisri võimuses on viia see vabadus absoluuti. Caligula käitub tähenduse, mõtteta elus ja maailmas loogiliselt, otsides vabaduse jäneseuru põhja. Caligula on õigustatult nihilistlik, tema ümber on öördajate jõuk, kes iga tema kapriisiga kaasa jooksevad. Caligula on vaba, nemad aheldatud eelkõige oma loomuse tõttu. On huvitav jälgida, mismoodi Tõnis Niinemets mängib, liikudes Seneca-Camus’, ajuvabaduse ja halastamatu mõistuslikkuse teljel. Kord on ta loogiline ja selgepilguline, siis andub täielikult emotsioonile. Niinemetsa rolli sisemine dünaamika on oluline aga näidendi tegeliku peategelase Scipio tõttu, kellele Niinemetsa mängu üks või teine laad heidab üht või teist laadi valgust.

Scipio ja Juudamaa prefekt. Camus ei taha ju näidata ajaloolist keisrit, isegi mitte Caligulat kui ideed, vaid Scipiot, kunstnikku, mässajat, kes jääb sotsiaalsete normide ja olude ees kindlaks sellele­samale vabadusele, mida kogeb Caligula. Caligula võib olla keiser ja jumal, vägev mees, aga oma türannias on ta süsteemi osa. Camus tahab, et Scipio tapaks Caligula, sest see on näidendi ideelise koe seisukohalt oluline, mingit Scipiot pole kunagi teadaolevalt elanud. Karmo Nigula roll on võimas. Algul vaatad, et mis see Nigula teeb, nigu ei teegi midagi, veidi plass, aga nõnda kuidas Niinemets oma Caligula lahti rullib, avaneb ka Nigula rolli filosoofiline või metafüüsiline kongeniaalsus. Ainult kunstnik, kes elu kogu mõttetuses püüab seda siiski mõtestada, anda tähendusi, on tõeliselt suveräänne, ainult tema võib tappa Caligula.

Just Nigula rolli puhul meenus mulle kunagine uljas mõttemäng Caligula ja Pontius Pilatuse kohtumisest. Otse potist võetud krellide värvidega ajalugu ümber maalides: kui Pontius Pilatus oleks Germanicuse surma järel kihutanud üles väeosad ja läinud üle oma Rubico, milline keiser ta olnud oleks? Sõdur või poliitik? Või kui Tiberius oleks pagendanud alles paarikümneaastase Caligula Juudamaa prefektiks, lootes, et seal poisile ühel või teisel kombel ots peale tehakse, kas prefekt Caligula oleks tolle nõia, tolle mässaja Jehoshua ristile mõistnud?

Millegipärast ma ikka kahtlen selles, kahtlen ka Camus’ näidendi kontekstis ja Nigula rollile mõeldes. Scipio on laetud kuju ning kas teadlikult või mitte kasutab Nigula oma ainest säästlikult, pigem laseb aimata, kui ütleb valjult välja. Tema sisu on alltekstis, poosis, vaikimises, pilgus, tema Scipio pole vastandus, vaid alternatiiv: ühe kaudu on patt maailma tulnud, ühe läbi saab kõigile õigeksmõistmine elus, nagu kirjutab Paulus roomlastele. Sama meelekindlusega, millega lavastuses Scipio seisab Caligula ees, seisab mu kujutluses Jehoshua ühel päikest vinetaval varahommikul Kaisarea palees prefekt Caligula ees.

Mässu tühisus. Scipio eristub teistest vandenõulastest, sest nii saab luua kolmnurga Scipio-Caligula-Chaerea, mis aitab Camus’ mõtet kinnistada. Cassius Chaerea, keda mängib Gert Raudsep, oligi ihukaardiväe, pretoriaanide tribuun ning vandenõu aju. Aga kõik läheb pikemas perspektiivis lörri. Vandenõulased tapavad Caligula. Olgu. Nad panevad võimule naiivse, kergesti manipuleeritava, ohutu, kuid seejuures targa Claudiuse. Too aga osutub ettearvamatuks, hirmu korral halastamatuks meheks.

Claudius võtab oma neljandaks naiseks Caligula õe Julia Agrippina, kes sünnitab neile poja Nero. Jah, selle Nero. Siis Agrippina ilmselt mürgitab Claudiuse, et Nero troonile panna. Üks pere, samad võtted. Chaerea aga hukatakse üsna kohe pärast atentaati, sest kes kord vandenõulane, see alati vandenõulane, ja võib sepitseda ka uue keisri vastu. Camus joonib Chaerea tegelasega justkui alla: süsteemi ei saa muuta süsteemi vahenditega, sest mis muud atentaat on kui lihtsalt Caligula meetodite jätkamine moraalseks jutustatud viisil.

Ka Raudsepa rollis on see ajalooline traagika ja filosoofiline ambivalents olemas: kord ta kõhkleb, siis on enesekindel. Ta kord justkui põlgab õukonda, siis taipab, et saab nad veenda endaga koos tegutsema. Oma portfelli ja ülikonnaga mõjub Raudsep nostalgiliselt, justkui kannustakski teda soov Brutuse kombel tappa türann ja taastada vabariik, nagu mõned XIX sajandi romantilisevõitu ajaloolased seda uskuda on tahtnud. Ent ei Camus’ ega Raudsepa Chaerea pole idealist, ta ainult püüdleb ideaali poole, mingisugusegi ideaali poole, et pääseda Caligula näilisest nihilismist. Sic semper tyrannis on sellele mehele võõras keel. Raudsep mängib Chaeread, kes pole vapper türannitapja, vaid elu mõttetuse, tühjuse ees surmani hirmunud mees, kes haarab ükskõik millest, kas või ideaalist, et absurdist pääseda. Tema ongi Caligula metafüüsilise mässu sihtmärk, teda panebki Caligula proovile.

Camus’ näidendi esimestes visandites 1930. aastate teisel poolel on Caligula tapmine tõesti poliitiline tegu. Näidendi viimases versioonis – vahepeal on kukkunud kokku kujutlus koostööaltist Hitlerist, alanud on maailmasõda ja Camus on kirjutanud „Sisyphose müüdi“ – on Caligula surm muutunud metafüüsiliseks teoks. Raudsep laseb paista nii üht kui ka teist Chaeread ja on sellisena mitme­plaaniline kuju. Peale jääb aga metafüüsika, mitte poliitika. Scipio on humanist, Chaerea kõhklev mõrvar, Caligula mõttetuse absoluutsus. Kunstnik on tõeline mässaja, tõeline vandenõulane. Chaerea küll astub vastu absurdile, kuid teeb seda hirmunult nagu portfelli vastu rinda suruv intellektuaal 1940. aasta juunis ühes Tallinna kohvikus. Raudsepa Chaerea on mässaja, sest mäss on lühike, mäss on vastus hetkeolukorrale, Nigula Scipio aga revolutsionäär, sest revolutsioon lähtub ideest.

Eesti Draamateatri lavastus pole aktuaalne mitte seetõttu, et Trump või Putin kuidagi eriliselt Caligulat meenutaks. Vastupidi: patriitsid on need, kes emma-kumma riigis rikastuvad ja pleebsil on külm. Pigem meenutab maailm aina enam Pontius Pilatuse aegset Juudamaad. Päevad täis ebakindlust. Midagi ei juhtu, ja juhtub, ja tundub, et mingid suured ajaloolised protsessid on käima läinud, mille vastu mina ega sina kuidagi ei saa, ja mis kirjutatakse mõistetavaks alles eelolevate sajandite evangeeliumides.

Kas atentaat Putinile muudaks midagi? Sama vähe kui atentaat Caligulale. Kui kunstnik ründab kehtivat korda, seab kahtluse alla moraalinorme, süüdistavad teda elavad: see ei sobi, nii ei tohi, jää oma liistude juurde. Kui kunstnik on tagasihoidlikult vait, süüdistavad teda järeltulevad põlved: ta nägi, mis toimub, ja vaikis, ei hakanud vastu. Foucault süüdistas Camus’d ennastki, et tolle filosoofia on lihtsalt humanisme mou, „lõtv humanism“. Ainus tõeline vastuhakuvorm saabki seega olla kunst. Ka üks sahtlipõhja kirjutatud luuletus ütleb, et sa oled üle, oled vägevam kui aeg, millesse elama oled sattunud.