„Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama.“ Kuid milliseks mullaks sa saad? Ja mis saab sellest mullast edasi? Kas ja mis sellest mullast võrsub? Kas sellest saab risu inimkogemuse igikasvavas prügimaardlas, kõnts täitmata unistuste fekaalipaagis, unustusse vajunud anonüümne läppunud ja lehkav elust lahkunud tomp kesk ihuliste olendite lihuniku lõikelauda? Kas lagunemisel on üldse potentsiaali olla midagi enamat kui häving? Kas lagunemine saab olla positiivne – ettevalmistus kui selline?

Astra Irene Susi „Un_stus“ vastab sellele „Jah, jah ja veel kord jah!“. Sest ometigi lagunemine, kõdunemine, lõpuks huumus, on mulla uus hingus. See on lagunemine, mis loob struktuuri, see on viljakuse lubadus: „Huumus tähendab, et midagi on lastud minna. Et miski on surnud … ja sellega on lepitud. Alles siis saab alata midagi uut.“¹ Sellest kõntsast ja mullast tärkab niisiis uus elu, esiti süütu ja puhas, justkui veel ihuta ja mäluta, ent kohe haaratud maailmakõiksusse, mis seda vormib. Vormib sellele keha ja vaimu, painutab ja piitsutab selle olemist ja olemust. Inimene on nagu seeme, mis pannakse mulda ning mis võrsub või kängub vastavalt sellele, kui suur on selle seemne potentsiaal ja eluisu ning millised on seda ümbritsevad tingimused. Kas sademeid ja päikest on piisavalt, kas põlvkond põlvkonna järel mullaks saanud inimkogemus toidab ja väestab uut põlvkonda või mürgitab selle, nii et see on juba eos riknenud.

„Un_stus“ tõlgib just selle, esiti ehk tõlkimatuna näiva, küsimustest tulvil tundeilma keelde, millel pole (veel) nime. Pole nime, sest see pole ei see ega teine. Lavastus küll seob pärimuskultuuri, ooperi, nüüdisaegse helikunsti ja etenduskunsti elemendid rituaalseks teatrielamuseks, ent lõpuks on see midagi enamat kui elamus. See on otsekui inimkogemuse kontsentraat. Just sellest Susi unistab²: eri kunstivaldkondi ühendav miski. Aga ometi mitte ka wagnerlik gesamtkunstwerk. See on meedium, mis lähtub ideest, idee, mis lähtub elust ja ei millestki muust. Sest „Un_stus“ on tõesti tundlik ja sugestiivne siserännak, ekslemine ja uitamine elu ning kunsti eri kihistuste ja piiride vahel, olles niimoodi sama hektiline kui elu ise, sama sõge ja sama sulnis kui elu ise.

See rännak algab Südalinna teatri ees tänaval, kus kükloop-kentaur-loode-ürginimene – veel pelk eikeegi – astub kapjadel neljakäpukil maailma ja olemisse. Aistib lõhnu, helisid, valgust ja värve. Kogeb maailma justkui esimest korda ning annab end esiti ettevaatlikult selle kütkesse. Kogeb seda ihuliselt, esimese isiku perspektiivist, koordinaatteljestiku nullpunktist, millelt ehitab üles oma maailmataju. Sest selle kõige keskel on ju lõpuks ainult keha, mille kaudu kõik ilmsiks tuleb. Keha, mis on võrsunud sellest mullast ning saab kord ka ise selleks mullaks. Ent siis juba koos elu jooksul kogunenud ootuste ja lootuste, kogemuste ja mälestuste, täide läinud, täitmata ja unustatud unistustega. Just nimelt kõik see, mis on talletunud meie kehasse, saanud osaks sellest kehalisest pärandist ning millest saab lõpuks huumus kui ettevalmistus millekski uueks. Olgu siis uueks eluks või olemasoleva elu uueks alguseks.

Samal ajal küsib Susi, kuhu ikkagi jäävad need unustatud unistused. Kas need „jäävad meid saatma vaiksete helidena ja tantsimata tantsudena“? Ometigi on nii unistamine kui ka unustamine ohtlik. Unustame end ja unustame teisi, unustame kogetud valu ja kogetud rõõmu. Kuid mis saab siis, kui unustame unistada? Kui me isegi ei söanda unistada, sest kõnts meie ümber vaid kuhjub ning muld meie jalge all rikneb. Kui püüame meeleheites veel viimast päästa, ent ei anna endale aru, et kord känguma ja kõdunema hakanut ei saa enam üle värvida. Kord kõdunema hakanul tuleb lasta lõpuni laguneda, et see saaks ette valmistada midagi uut. See ongi lagunemise positiivne osa.³ Ka meie endi seesmine kokkuvarisemine on enese uuendamise ja intellektuaalse arengu võti. See pole tingimata haigus või hälbimine, vaid soov kasvada ja uuesti tärgata, et saada seeläbi terviklikumaks. Kui ka vanad mõttemustrid kokku kukuvad, kui senised struktuurid ja süsteemid purunevad, kui elu pudeneb sõrmede vahelt ning kõik on justkui kärbunud, võib sellest saada lugematute kogemuste võrra rikkam ja viljakam huumus. Kõntsa jäädakse kinni siis, kui tahetakse murenevaid vanikuid üle värvida, mitte lasta neil laguneda huumuseks, mis annab elu millelegi uuele.

„Un_stus“ näitab, et lagunemine tõesti ongi viljakuse eeldus. Veel ja veel seda „sooja komposti, milles palju lusti“, nagu kõlab tüki ühes ekstaatilisemas stseenis, kus kõik need kentsakad elus_olendid eufooriliselt ümber lava keskel keerleva topistega karusselli karglevad. Sest lavastuse dramaturgiline tervik pole mitte ainult eri kunstivormide, vaid ka elu_vormide sümbioos. Seal käivad käsikäes Maarja Nuudi kongeniaalne helikunst (iseäranis täiesti sõnatuks võttev kontemplatiivne Kare Kauksi ja Mahavoki „Mägede hääle“ seade), sopran Annabel Soode lõikav ja peenetundeline tämber, performance’i-kunstnik Mikk Lahesalu keha k-e-h-a-l-i-s-u-s kui elukogemuse a ja o ning, ilmselgelt, selle kõik tervikuks seadnud ürgandeka Astra Irene Susi detailitundlik ja elulisusest nõretav interpretatsioon.

Kogu lavastus toimub ja toimib ühtaegu justkui mingis kohas ja mittekohas (mitte ainult seepärast, et tegevus on eri ruumidesse laiali jaotatud ning publik võib seal omavoliliselt ringi jalutada). See on kohas kui inimeses ja tema kogemuses, mittekohas kui ebamaises müütilises dimensioonis, milles pole veel aja ja ruumi kategooriat, subjekti ja objekti eristust. On vaid ettevalmistus. Nuut toob lavastuse alguses Kalle Tikka loodud instrumendil kuuldavale otsekui ürghelid, millest hakatakse alles maailma looma. Seda maailma, millest võiks saada „paik, kuhu tulen taas“. Seda maailma, millest võiks saada see paik, kust „saan ma jõudu, et elada“.

Kuid selleks et ulatuda maast taevani, võrsuda taime kombel mullast, on vaja esmalt olla seal maas, mullas. Selleks et nõnda edasi hea oleks minna, on vaja esmalt minema hakata. Ja kui see minemine on esiti ka lagunemine, siis tuleb minna sedagi teed ning lasta laguneval minna. Isegi siis, kui alles jääb vaid huumus. Huumus, millelt uus üles ehitada. See uus, mis kasvab välja vanast, aga ei ole enam see vana, on uus vana, on vana uus. See on huumusest toituv (elu)ring – alati sama, aga alati ka teine. Susi näitab, et elus on nii palju enamat kui iseenda ja teiste inimeste elukogemuses ja sitas sonkimine ning selle käes vaevlemine, sellesse kinnijäämine. „Un_stus“ ütleb: „Söandagem laguneda!“ Söandagem kukkuda kokku, mureneda, murduda, killuneda, katkeda, variseda, puruneda, kärbuda ja laguneda. Aga tehkem seda teadlikult, tehkem seda lustiga, tehkem seda leplikkusega. Tehkem seda nii, et sellest tekkinud huumusest saaks võrsuda midagi uut ja palju elujõulisemat. Olles kogemuse võrra rikkam, olles elutargem ja tundes nii veel suuremat elu_isu.