Gustav Klimti kunstnikuks kujunemise tee aitab seletada, miks just temast sai nende muutuste keskne tegija. Ta oli sündinud kullagraveerija pojana ning kavatsedes esialgu isa jälgedesse asuda: ei hakanud kunsti õppima mitte kunstiakadeemias, vaid tarbekunsti koolis. Esialgu oli Klimti dekoratiivmaalide eeskujuks külluslik neobarokne meeleline akademism, näiteks sel ajal väga kuulsa „maalijavürsti” Hans Makarti looming. Esimestel iseseisva loomingu aastatel maalis Klimt mitmes impeeriumi mitmete linnade teatris lagedele, seintele ja eesriietele ning ilmselt aitas see süvendada toretseva dekoratiivsuse ja julge üldistamise armastust, mis sai tema isikupärase stiili lähtekohaks XIX sajandi viimastel aastatel. Selles stiilis katab kalliskividena sädelev või kullana särav ornamentika peaaegu kogu pildi pinna, kuid sellest ulatuvad välja üksikud inimeste kehaosad, tavaliselt näod. Tulemuseks on pinge dekoreeritud tasapinna ja kolmemõõtmelise ihulikkuse illusiooni vahel, abstraktse ja konkreetselt kujutava, estetismi ja naturalismi, rafineeritud kõrgkultuuri ja instinktide maailma vahel. Pinge on ka piltide aines, näiteks põimub uusromantikutele, ka Klimtile armsais või irriteerivais saatuslikes naistegelastes (Salome, Judith) erootika ja mõrv ning vaoshoitud, kuid aimatav kirg peegeldub ka mitmete portreteeritud kaunitaride nägudel. Pingetes väänlevad inimkehad mitmel allegoorilise sisuga maalil.

Klimti loomingul oli mitmeid rikkaid tellijaid või ostjaid ja entusiastlikke imetlejaid, aga ka vihaseid vastaseid. Viimaseid ärritas eelkõige Klimti piltide tihti harjumatult avameelne erootilisus, aga ka inimfiguuride moonutamine või lihtsalt nende erinemine akadeemilisest ilustandardist. Mõnede teoste vastuvõtt oli konfliktne ja põhjustas skandaale. Näiteks Klimti allegooriline kompositsioon „Filosoofia” sai 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel (mida võib pidada art nouveau’ või juugendstiili, aga näiteks sellega sugulasliku rahvusromantilise Soome paviljoni triumfiks) kuldmedali, aga Viini ülikool, kuhu see oli seinamaalina kavandatud, ei tahtnud seda aktsepteerida. Ägedaid vaidlusi põhjustas ka nn Beethoveni friis, 73-ruutmeetrine seinamaal, mille Klimt 1902. aastal maalis oma aatekaaslase J. M. Olbrichi kavandatud setsessioonihoonesse. Ülikooli seinamaalid olid nii irriteerivad, et isegi veel II maailmasõja lõpupäevade kaoses leiti aega ja põhjust need purustada. Belgia suurtöösturi Adolf Stockleti villasse Brüsselis maalitud friisile sai osaks parem vastuvõtt ja saatus. Selle loomise üheks inspiratsiooniallikaks olid mosaiigid Ravenna kirikutest.

Sõja eelõhtuks oli Klimti kuulsus haripunktis ning tema loomingut imetles suur osa publikust ja ka riigivõim. Sõja ajal, 1917. aastal, sai Gustav Klimtist keiserliku kunstiakadeemia auliige.

Gustav Klimt suri äkilise haiguse tagajärjel 6. veebruaril 1918. aastal. Samal aastal lõppes I maailmasõda, lagunes Austria-Ungari impeerium ja selle varemetel sündis Austria vabariik. Mitte ainult Austria, vaid kogu läänemaailma jaoks oli juba sõja algusega lõppenud „ilus aeg”, mille ilme üheks andekamaks ja iseloomulikumaks kujundajaks oli olnud Gustav Klimt. Järgnenud rahutud, tihti traagilised aastakümned on esile tõstnud enamasti teistsugust kunsti, kuid õigusega on märgitud Klimti panust ka modernistliku kunsti arengusse eelkõige sellega, et tema looming näitas ja kinnitas illusionistlikust kujutamisest sõltumatu maalikunsti võimalust. Postmodernistlikud ümberhindamised ja eriti äsja möödunud sajandivahetuse meeleolud on teinud võimalikuks Klimtis näha mitte ainult juubeliaasta kangelast, aga ka kunstnikku, kelle looming on põnev ja omandab uusi tähendusi. Klimti teosed mõjuvad luksusobjektidena ja on sellistena ekstreemseks vastandiks suurele osale XX sajandi teise poole ja tänapäeva kunstile. Klimtist on saanud Austria suveniiritööstuse tuntumaid kaubamärke. Siiski ei tarvitse seetõttu näha Klimti loomingus ainult kadunud maailma nostalgiat või koguni vastutustundetut ilutsemist. Tema loomingu sisepinged meenutavad ihuliku õnne põgusust ja eksistentsi traagikat ka tänapäeval.

Austria saatkonna korraldatud Gustav Klimti teoste reproduktsioonide näitusel Tallinnas on ka üks kõrvaline mõju. Näitus suunab meenutama Walter Benjamini ennustust, et tehniliselt täiuslik reprodutseerimine kõrvaldab või lausa kaotab originaalsete teoste kultuse. See näitus tõestab, et visuaalne kogemus reproduktsioonidest võibki olla täiusliku lähedane. Ometi pole tänapäevases maailmas originaalide kultus vähenenud, pigem vastupidi. Ilmselt pole selle põhjused ainult visuaalsed. Igatahes on turistide trügimine kuulsaimate originaalide ees jätkunud ja nende hinnad tõusnud. Ka Klimti originaalide hinnad on kõige kõrgemate hulgas.