Kes soovivad alljärgnevale intervjuule samasugust sissejuhatust, võivad teksti galeriide kodulehekülgedelt lugeda: http://www.eaa.ee/hobusepea/eindex.htm ja http://www.eaa.ee/draakon/eindex.htm.
James Thurlow: Kas sa tegeled filosoofia või kunstiga või kombineerid neid?
Raoul Kurvitz: Ma soovin alustada arutelu sügavate paradigmaatiliste muutuste teemal maailmas. Ma maalisin hulga pilte, mis esitlevad üht laialdaselt mõistetavat metafoori. Need on väljas Hobusepea galeriis. Draakoni galeriis on keerukama sisuga joonised lahkamaks olulisemaid selle metafooriga seotud teemasid. Et projekt toimiks, lõin sellele sobiva ja mõistetava epistemoloogilise tausta, mille põhjal oleks võimalik arutelu sisukalt arendada. Selleks valisin kujundliku mõiste „vool”. Et eristada voolu kui epistemoloogilist üldmõistet meie igapäevases kogemuses nähtud ja kogetud vooludest, pakun, et selle võiks jätta inglise keelde tõlkimata. Nii ma tegelen mõlemaga, filosoofia ja kunstiga, esitades esimest teise kaudu.
J. T.: Kas pead silmas poliitilisi paradigmaatilisi muutusi või muutusi kunstiparadigmades?
R. K.: Tegemist on üldkultuuriliste muutustega, mida on võimalik väljendada kõige kujukamalt voolu mõiste kaudu. Modernistliku ajastu üheks ilmekamaks kujundiks oli hierarhiline puu ühe dominantse idee-tüvega. Sellel on juured, tüvi, oksad, lehed jne. Ühiskonna allutamine ühele ideele on paranoiline. Postmodernismi ajal löödi puu miljoniks pilpaks, mis lõi skisofreenilise olukorra. Postmodernism on möödas. Kuidas kirjeldada praegust olukorda? Keegi ei tea täpselt. Seepärast pakun välja ühe võimalusena voolu võrdkujundi, et selle alusel diskussiooni alustada. Sest postmodernistlik killustatud olukord ei saa jätkuda, varem või hiljem miski võtab võimust. Ja see on loomulik. Ega voolu mõistes ei ole midagi uut. Praegune olukord erineb põhimõtteliselt eelnevast ajaloost selle poolest, et tegemist on ülemaailmse vooluga kui printsiibiga, mis haarab kaasa kogu inimtegevuse. See vool ei pruugi ilmtingimata head tähendada. Vool võib olla ka mürgine. Ent minu eesmärk ei ole eristada head ja kurja ega voolus ka olukorra utoopilist lahendust otsida. Ma üritan maailma kujutada nii, nagu see tõepoolest on.
Andri Ksenofontov: Kuidas sa tunned end selles voolus üksikisikuna?
R. K.: Selle väljendamiseks ma seda projekti alustasingi. Ma juhtusin viibima New Yorgis 11. septembril 2001. aastal, kui terroristid Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorni lennukitega rammisid. Ma nägin neid sündmusi aknast pealt. Sellest ajast peale on mul olnud väga halb tunne muutuste pärast kultuuris, popmuusikas ja kunstis. Samal ajal rääkisid kõik, et kõik on lausa suurepärane, ja see ajas mind vihale. Sest asjad arenesid kultuuris valesti, kuradi valesti! Nüüdseks ongi varasemad attitude’id pidudelt ja klubidest kadunud ning asemele pole ka midagi laiema kandepinnaga hoiakulist tulnud, popkultuuri üle on võimust võtnud argieluline kommerts. Ka algselt megaklubina kavandatud Solarisest sai ju hoopis kaubamaja. Koos kultuuriga alustas ka maailmamajandus oma allakäiku. Võttis vähemalt seitse aastat aega, kui ma hakkasin teisi rahulolematuid hääli kuulma. Nüüd on selliste rahulolematute inimeste kriitiline mass juba piisavalt suur, et mu näitus mõistva publiku leiaks.
J. T.: See on huvitav, kuidas sa kogu aeg popmuusika teema juurde tuled. Kuidas sa kasutad muusikat oma töös?
R. K.: Ma õpetan popkultuuri kunstiakadeemias. Muusika on peamine kommunikatsioonivahend popkultuuris. Ma olen ka ise alati muusikat loonud ja esitanud, ning praegu teen koos oma pojaga rokkansamblit Ultramelanhool.
A. K.: Nii et issi kõlbab bändi liikmeks?
R. K.: (Naerab.) Jah, see on väga haruldane juhtum popimaailmas. Eks ka see ole märk, et ajad muutuvad.
J. T.: Ehk räägiksid oma töölauast.
R. K.: See on minu feel-board – just nii ma seda kutsun. Mul on hea muusikakollektsioon CD’de näol. Need, mida töötamise ajal kuulata kavatsen, on siia üles ritta seatud. Siin on raamatud, mis aitavad mul end häälestada. (Parasjagu oli seal reas kolm Henri Bergsoni tõlget eesti keelde – A. K.) Ma kasutan neid harva töö ajal, nad on juba loetud. Ent nad on nagu sõbrad, kellega ma kogu aeg juttu ajan.
J. T.: Tulles tagasi kaasaegse kunsti teema juurde, olen kuulnud paljusid inimesi kurtmas olukorra üle Eestis.
R. K.: Asi on tõesti halb. 1980ndatel ja 1990ndatel võitlesin ise koos kaaslastega selle nimel, et luua Eestis kaasaegset kunsti, mis kõnetaks vaatajaid, haaraks kaasa. Ent varsti see enam ei toiminud. Kuigi paljud kunstnikud ja kriitikud arvasid, et kõik läheb hästi. Aga kuidas sai hästi minna, kui me ainult arvasime nii, aga samal ajal kaotasime publiku. Me võisime teineteisele näitusesaalides õlale patsutada, et me oleme nii lahedad, aga näitusesaalid olid tühjad. Inimesed kutsuvad meid, kaasaegseid kunstnikke, „sitakunstnikeks”. Ma hakkasin selle üle kurtma juba 2005. aasta paiku. Mu kolleegid ja kriitikud ei olnud minuga nõus, ma kaotasin peaaegu kõik oma sõbrad. Nüüd on mul hea meel näha, et ka teised nurisevad ning sõbrad tulevad jälle tagasi. (Naerab).
A. K.: Ka mina tajusin kriisi 2004. aasta paiku. Kultuuri globaalne vool on saanud võimalikuks tänu ülemaailmsele sidesatelliitide võrgule. Koolipoiss suudab You Tube’i üles laadida meloodia, mille Internet võib paisutada sümfooniaorkestri möiratuseks. Kui aga sümfooniaorkester midagi You Tube’i üles laeb, võib see Internetti ära kaduda nagu mõne koolipoisi viisijupike. Selles mõttes on kõik väga võrdsed. Tuues oma loomingu või teated massimeediasse, üritavad kõik mingit uudise- või huviläve ületada. Siis läheb kaup müügiks, siis läheb ka reklaamipind müügiks. Muusika osas avas mu silmad Soome videokunstnik Seppo Renvall. Vahel on ta kujundid väga raskesti mõistetavad. Kui videot salvestades üritab operaator tavaliselt sellist momenti tabada, mis huvi äratab, millest võib loo teha, siis Seppo Renvall toimib vastupidi. Kui juhtus midagi huvitavat, suunas ta kaamera hoopis vastassuunas. Samal ajal soovib Seppo Renvall oma auditoorimiga suhelda. Kui ta tõkestab suhtluse kujundi kaudu, siis ta taastab selle taustamuusika abil. Ta usaldab siin kõige rohkem DJsid, sest see on nende eriala: kuidas luua muusikat, mis haarab võimalikult rohkem kuulajaid. Nemad teavad, kuidas ujuda tänapäeva muusikaturu ülilaias vees.
R. K.: Muidugi, vool võib olla ka hea asi, avab uusi võimalusi. Postmodernismi fragmentaarsuse suurim viga oli selles, et kaotas oma kontaktid auditooriumiga. Kunstnikud esinesid egoistlike programmidega, nad võisid omaette ka kaugele areneda, ent keegi ei tundnud huvi, mida teised teevad. Kunstnikevaheline võõrdumine kandus üle ka suhetele publikuga, kes oli vahepeal jõudnud emantsipeeruda Joseph Beuysi vaimus, et „igaüks on kunstnik”. Ka meedia käis alla ja muutus Eestis üleni kollaseks. Kunstiteema on täiesti kokku kuivanud. See, et erinevate fragmentide asemel on nüüd erinevad voolud, on hea. Voolud ei ole piiratud geograafiliselt, mul on võimalus leida head publikut näiteks Austraaliast.
A. K.: Juba ERKI arhitektuuriüliõpilasena juurdlesid filosoofiliste probleemide üle. Õppejõud Ene Grauberg andis meile lugeda sinu mahuka referaadi eksistentsialistlikust filosoofiast absurdi teemal. Siiamaani iseloomustavad su pilte absurdihuumorimaigulised pealkirjad.
R. K.: Kui eksistentsialistide päevil oli eksistentsiaalsete ängide allikaks üksindus, siis praeguseks on olukord sootuks teine. Nüüd me ei ole enam üksi, me oleme seotud teiste inimestega mobiiltelefonide ja valvekaamerate kaudu, ning üksiolemise asemel on inimene hoopis pidevalt ja kõikjal jälgitav. Kui sind pidevalt igal pool valvatakse, muutub paranoia ühiskondlikult halvavaks püsiseisundiks. Pideva jälgimisega harjumine võtab aega, niikaua aga ongi tegemist igasuguse siiralt elava inimtegevuse soikumisega.
A. K.: Kas sa usud, et kunst suudab väljendada midagi sellist nagu filosoofiline tõde? Ja kui mitte filosoofilist tõde, siis ükskõik millist tõde.
R. K.: Minu arusaamise järgi saab tõest rääkida ainult siis, kui mõisted on selgeks räägitud. Ainult matemaatikas ja loogikas on see võimalik. Seda, mida väljendavad minu tööd, võib nimetada kunstiliseks tõeks, mis rajaneb voolavuse dünaamilistel kriteeriumidel. Tutvustades voolu mõistet, ongi mu eesmärk pinnas aruteluks ette valmistada. See loob epistemoloogilise lähtekoha, et rääkimine muutustest maailmakultuuris ka adekvaatseid tulemusi annaks.
J. T.: Kontinentaalses filosoofias on „epistemoloogia” tabusõna ja sellega tegeletakse peamiselt angloameerika filosoofias. Epistemoloogia uurib episteme’t, teadvuse vastavust reaalsusele. Teadvus ja reaalsus on muidugi ebamäärased mõisted ja järjest ebamäärasemaks muutuvad. Sellega ei taha kontinentaalsed filosoofid eriti pistmist teha. Angloameerika filosoofid aga jätkavad arutelu reaalsuse teemal, panustades nii-öelda selle peale, et reaalsus on kusagil seal väljaspool olemas. Näiteks, me kobame oma teed keskkonnas. Kontinentaalses filosoofias on mõned käepärased mõisted, mis aitavad ületada vahemaad teadvuse ja maailma vahel. Nende seas Husserli Recht und Welt ja Heideggeri in-der-Welt-sein. Kui neid mõisteid kasutada, võib tulla tahtmine eristada teadvus ja maailm teineteisest. Kontinentaalsed filosoofid võivad selle peale öelda, et neid võib eristada, aga see on suvaline eristus, sest teadvus ja maailm eksisteerivad kui kahe tervik.
R. K.: Epistemoloogia kui tunnetusteooria erineb kohalikus filosoofilises traditsioonis varem tuntud gnoseoloogiast selle poolest, et gnosist peetakse ülemeeleliseks teadmiseks. Tänapäeva filosoofias mõeldakse tunnetusteooria all eelkõige ikkagi epistemoloogiat, mis annabki võimaluse korrastada mõisteid, mille abil maailma tundma õppida.
A. K.: Kui ma küsisin tõe kohta kunstis, pidasin eelkõige silmas kunstniku ausust. Seda, et ta väljendab siiralt seda, mida tunneb, tajub, või oluliseks peab, aga ei ürita tabada seda, mida publik temalt ootab. Viimasel juhtumil ei väljenda kunstnik ennast, vaid oma vaatajaid. Ent selleks peab olema võimalik väljendada kunstis jagatud kogemusi ja omaenda tõekspidamisi tõepäraselt.
R. K.: Sellega olen ma küll nõus. Oma kunstiga väljendan ma voolusid ja vastuvoolusid, paralleelseid ja põimuvaid voolusid niivõrd kõnekate ja võimsate kujundite abil kui suudan. Voolud kui kujundid on piisavalt tajutavad, loetavad ja laialt mõistetavad. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitte kõik ei voola. Ent asi ei ole ka selles, et peaks olema kõige õigem voolust väljuda, vaid selles, et vajaduse korral peab saama ning oskama voolu tõkestada, katkestada, pindpinevuste abil enda kui voolukeha suhteid teiste voolukehadega reguleerida.
A. K.: Su tööd võib jaotada tingimisi ühest küljest pihtimusteks ja lugude jutustamiseks, teisest küljest mõistekonstruktsioonideks, asjade omavaheliste suhete väljendusteks. Viimane suund, mis on ka praegusel näitusel näha, tundub olevat sulle kui arhitektile lähedasem.
R. K.: Tõsi ta on, ma olen vilets pihtija ega tunne end sellisena mugavalt. Naiskunstnikud on selles palju paremad, näiteks kõik mu eelmised abikaasad.
J. T.: Lõpetuseks võib öelda, et veest oleme tõusnud ja veeks ka saame. See on kõik osa voolust.
R. K.: See on suurepärane lõpetus!
Üles kirjutanud Andri Ksenofontov
