Juhuslikult kuulsin, et populaarsel feministlikul platvormil oli arutletud Kolumbus Krisi nimelise bändi loomingu üle. Nende laulud ei sobivat riigiraadiosse, kuna kutsuvad üles seksuaalsele vägivallale. See hinnang on muidugi arusaamatus, ehkki muretsejaile hambu sattunud pala „Beibe, jää seisma“ pole geniaalne ega tore ning Krisi repertuaari ehivad rumalad cockrock’i klišeed. Ja Vikerraadio muusikavalik on üldisemaltki lohutu.

Postsovetlikud mustatöölised, kel Kris AC/DC kodukootud substituudina on aastakümneid elurõõmu hoida aidanud, on meeste kriisi ja heteropessimismi ajastul mõistagi äraütlemata mädane inimsegment. Ent sinna kuulujad ei ole eales olnud parketikõlblikud. Kui rääkida seksismist, siis kas pole mitte laialt toretsevate Kohvrite ja Koreade, vaid just maksaprobleemidega ja kiilaneva Krisi kuulajaskonna kottimine näide sellest, millest kirjutab imeline moslemist feminist Ash Sarkar raamatus „Minority Rule“ („Vähemuse võim“)?

Selmet ebaõiglase süsteemi ja eliidi vastu astuda, ähivad aktivistid parema nähtavuse saavutamise nimel, suunates viha horisontaalselt ja allapoole. Identiteedipoliitika esiemasid Combahee River Collective’ist iseloomustas kõikehaarav solidaarsuse vaim. Nüüd püüdlevad „nõrgemate kaitsjad“ kõrvale­lükkajatena ja tühistajatena võistu poodiu­mile, et ilmale oma tegusast õilishingest vaibumatult ja valjult teada anda.

Probleem on muidugi olemas. Vajades rokki kui õhku, olen eluaeg kurvastanud skeene maskuliinsuse pärast ja tundnud puudust naisartistidest. Krestomaatiline feministlik küsimus „miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“ kõlas rokimaailmas hiljem kui mujal, omi tube rokis naistele pole ja klaaslagi on jämejäme. Rokikaanon on naistevaba ning muusikapoodides ja stuudiotes laiavad üleõppinud nohikud tüdrukute kasvatusse mittekuulunud tehnilise taibukusega, kirjutab Marion Leonard raamatus „Gender in the music industry“ („Sugu muusika­tööstuses“). Pole ime, et kõlapinda leiavad määgimised stiilis „Beibe, jää seisma“.

Kuid kas ideoloogiakomisjonide abil saab ilma cock-, lad- jne rokielementidest puhtaks rookida? Ehk küsida hoopis Gunnar Vieselt, miks ta korraldab rokiüritusi koledates maskuliinsetes paikades ega kutsu löntis Scorpionsi kõrvale Amyl and the Sniffersit? Ometi on jää Leonardi kirjeldatud aegadega võrreldes liikuma hakanud. Maailmas ei ole puudu rokipidudest, kus elaani enam kui sajal Scorpionsil ja õhustik nii cool’ilt feminiinne, et cockrock’i-jäänukite pärast ei viitsita pahasekski saada, rääkimata peksaandmisest.

Niisugust atmosfääri sai augusti lõpul kogeda näiteks „Rock en Seine’il“, kus rokilavadel kuulsust koguvad naised woke-etalonist Mannequin Pussyst Lambrini Girlsi ja Wet Legsini tegid austusavaldusi roki soo-, seksuaalsuse- ja kehastereotüüpide ümbermõtestajale Peachesile, kes ka ise üles astus. Tegu polnud siiski pelgalt vituloogia baaskursusega – agitlektsioon, mis lõpetab Lambrini Girlsi plaadi. Laialt kuulutati, et siin ei snoobitseta pelgalt avangardistlike helidega, vaid soovitakse muuta ühiskonda ja pakkuda kogukonda mittetoimetulijatele ja kõrvalejäetutele.

Popiürituste refrääniks on kujunenud „Free Palestine“. Näiteks tänavusel „Open’eril“ täiendas seda vajalikku sõnumit Ukraina peale mõtlemisega ainult David Byrne. „Rock en Seine’il“ sai kogeda, et roki sotsiaalsus on mitmekihilisem. Pojapoegadega festivalile tulnud Idlesi-särkides õpetlastest vanaemad said järeltuleva põlve silmi avada klassikalise vituloogia ja suure punase „Fuck Marine Le Pen“ loosungiga, mis kaunistas lava kogu Lambrini Girlsi etteaste vältel. Aga valjult kõlas ka klassilise ja majandusliku ebavõrdsuse temaatika.

Kas Vikerraadio kuulajad teavad, kes on Peaches? „Docpointil“ vaatas tema eluloofilmi igatahes tervelt seitse isikut. Ehk tasuks teha Peachesest või vähemasti Valgest Tüdrukust mõned „Kajalood“ või muud sellist? Kindlasti oleks „Rock en Seine’i“ vaibi Eestisse toomine-saamine toredam areng kui spontaansete välikohtute tühistamis­istungite laine Kolumbus Krisi ja teiste vastu, kes kunagi mingis võõras ajastus on end vääralt väljendanud.