Paraja sammuga jõuavad Eestisse meie tunnustatud ja mitmekülgse loomingulise isiksuse Marius Petersoni sõpruskonnad, kus ta aktiivselt tegutseb. Paari aasta eest sai Nigulistes nautida Belgia ansambli Graindelavoix omanäolist ja kirgastavat kontserti. Nüüd jõudis aeg kätte, et tutvust teha lähemalt, mitte ainult tänu mitmekesisele plaadivirnale, prantsuse ansambli Organum arhailiste muusikatraditsioonide tõlgendamisega.

Ansamblit Organum peetakse üheks mõjukamaks keskaegse liturgilise laulu tunnetatult esitajaks. Ansambel esines koosseisus Marcel Pérès (kunstiline juht), Jean-Christophe Candau, Jérôme Casalonga, Raphaël Pérès, Pierre Poulard, Jean-Étienne Langianni, Antoine Sicot ja Marius Peterson. Väga erilise tämbriga hääled andsid originaalrepertuaari nüansse hästi edasi. Kontsert kõlas kokku 29. märtsini Nigulistes avatud olnud näitusega „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“. Kontserdi kavva oli valitud Toledo kate­draali ülestõusmispühade aja muusika. Muusikud olid füüsiliselt väga liikuvad, liigendades niimoodi liturgiat.

Kontserdi fookuses oli liturgiline mosaraabia laul, mis kujunes Rooma impeeriumi Hispaania alade ristiusustamise alguses ja kinnistus läänegootide valitsemisajal (466–711), kuid säilis Toledo ümbruses ka islami perioodil. Tänu XV sajandi haruldastele üleskirjutustele on see Toledo katedraalis kasutusel tänapäevani. Eesti publik sai kontakti elava laulutraditsiooniga, mida iseloomustavad vaba rütm, idamaised meloodiakäigud ja rikkalik ornamentika. Umbes pooleteise tunni jooksul sai publik osa vaikse laupäeva varahommikuteenistuse liturgiast, kus on tähtsal kohal lugemised Jeremia nutulauludest, sealhulgas cantillatio-kunst („Sabbato Sancto ad matutinum“), ja veidi lühemas kontserdipooles ülestõusmispühade esimeste tundide liturgiast, võidu kuulutamisest surma üle („In vigilia gloriosae dominicae resurrectionis“).

Nigulistes jõudis publiku ette ka Una Corda kaua oodatud koostöö saksofonist Maria Faustiga. Una Corda on ansambli tegevuse algusaegadel loonud ise peamiselt eesti heliloomingu seadeid, peale selle on nad esiettekandele toonud mahukalt väärt uudisloomingut. Edaspidi on lisandunud ansambli tegevusse võimekas improviseerimine ning nüüd olen tähele pannud, et kavadesse kaasatakse lisahääli: soleerivas rollis on olnud näiteks Theodor Sink, Kristjan Kannukene ja Kadri Voorand. (Kristjan Kannukene andis muuseas märtsi lõpul intermeedia kontserdiinstallatsiooni „9“ raames doktorikontserdi omapärase vaatega kontserdivormile kui palvele.) Džässilikus võtmes uudislooming on Una Cordale toonud ka publikuhuvi tänuväärse kasvu. Seetõttu võib pidada äärmiselt õnnestunuks mõtet tellida Faustilt uudisloomingut. Siin ühildusid koosloomes Fausti kõlamaailm, hea saksofonikäsitlus ning ansambli kujundatud faktuur. Kava „Bach ja Faust“ algas Bachi heliloomingu seadetega ning seejärel toodi esiettekandele Fausti tsükkel „Ööliblikad“.

Kadrioru „Lossimuusika“ sarjas sai märtsis samuti nautida õnnestunud ülesastumisi. Kõige olulisemaks pean Irina Zahharenkova Beethoveni klaverisonaatide sarja avakontserti. Nimelt on kavas tuua ettekandele sonaatide kogumik. Esimesed kolm sonaati said esitusküpseks ning kõlasid haamerklaveril, mis tõi esile omapäraseid kõlavärve ja mänguvõimalusi. Zahharenkova näis olevat suhteliselt lühikesele tutvumisajale vaatamata saanud hea kontakti talle uue instrumendiga. Tema mängu ilmestab nüansirikkus, täpsus ja kujundlikkus ning teose elavale esitusele aitab kindlasti kaasa asjaolu, et ta on jätkuvalt muusikaga otsekontaktis: teosed kõlavad vormikindlalt, kuid ta esitab need peast.

„Lossimuusika“ sarjas toimus ka pianist Tiina Kärblase juubelikontsert, kuhu ta oli kutsunud kaasteelisteks väga heal tasemel ja sisukalt muusikalist materjali edasi andvad vokaalsolistid. Enim tõusid esile hispaania tenor Rafael Dicenta (Alfonso kavantiin „Vien, Leonora!“ Gaetano Donizetti ooperist „La favorita“ ehk „Favoriit“) ja sopran Maria Veretenina (Violetta aaria Giuseppe Verdi ooperist „La traviata“), meeldejääv oli ka nende duett (Adina ja Nemorino stseen ja duett „Lallarallara“ Donizetti ooperist „L’elisir d’amore“ ehk „Armujook“). Eraldi tahan esile tuua alles suhteliselt noore baritoni Kristjan-Jaanek Möldri esituses kõlanud Artur Kapi laulu „Metsateel“ ning valiku Schumanni ja Brahmsi laule, mille ta esitas tekstile keskendunult ja läbitunnetatult.

Näituse „Looduse ja kunsti sümfoonia. Serlachiuse kunstikogu“ avamise aegu esinesid samas sarjas Soome viiuldaja Linda Hedlund ja pianist Risto-Matti Marin soome muusika kavaga, kus oli esindatud Leevi Madetoja, Jean Sibeliuse, Heino Kaski, Armas Järnefelti ja Oskar Merikanto kammermuusika ja kus tõusid enam esile just klaveri sooloteosed, sh Sibeliuse „Valse triste“.

Samas saalis, küll omaette kontserdi­sarjas, toodi esiettekandele mõneti väikese valsina käsitletav laul, Tõnis Kaumanni vaimukas ja õnnestunud teos „Le tendre et dangereux“ ehk „Õrn ja ohtlik“ (Jacques Préverti tekstile), mille esitasid hea ansamblitunnetusega lauljad Anto Õnnis ja autor Tõnis Kaumann ning ansambel Hortus Musicus.

ERSO jätkab tõusulainel ja esile võiks tuua mitu kontserti. Väga hea koostöö tipnes elamusliku kontserdiga, kui orkestri ette naasis viiuldaja David Grimal, kes on varem ERSO ees soleerinud Tšaikovski viiulikontserdis 2010. aastal. Vahepeal on viiuldaja otsustanud minna tagasi varasema ajastu esitustraditsiooni juurde, kus orkester (tavaliselt väiksemas koosseisus ja nii oli ka seekord) mängib kontsertmeistri juhatusel. Grimali kavas kõlasid ilma dirigendita orkestrirepertuaari kesksed teosed: Brahmsi viiulikontsert D-duur ja Beethoveni kaheksas sümfoonia F-duur. Esimeses pooles seisis Grimal orkestri keskel, vedades sellest positsioonist eest orkestri tutti’t , ning Beethoveni sümfoonias võttis ta koha sisse orkestri kontsertmeistri puldis. ERSO tugevusena võib välja tuua väga hea ansambli­tunnetuse: orkestri tagumised read, s.t puhkpillid ja timpanid, olid heas kontaktis esiplaanil toimuvaga ning sisseastumised toimisid orgaaniliselt. Eks see sai teostuda esitatava materjali hea tundmise tõttu, aga samavõrra ka koosloomes kogenud ja vaieldamatult omanäolise solistinatuuriga.

ERSO sarjas sain teisegi erakordse elamuse osaliseks, kui Eestisse naasis Kõrõlo Karabõts. (Möödunud korral esines ta koos Poola algatatud noorte­orkestri I, Culture Orchestra ja pianist Khatia Buniatišviliga 2013. aastal, nüüd toimus tema debüüt ERSO ees.) Maa­ilma­nimega dirigenti Karabõtsit tuntakse pikaajalise Bournemouthi Sümfooniaorkestri peadirigendina. ERSO kavasse oli ta huvitava näitena valinud Théodore Akimenko (ukrainapäraselt Fedir Jakimenko) „Romantilise süidi“. Koos pianist Simon Trpčeskiga toodi ettekandele värvikate karakteritega ja tehniliselt keerukas Maurice Raveli klaverikontsert G-duur ning kontserdi tulipunktiks kujunes väljendusrikas ja kogu orkestrit mitmekülgselt demonstreeriv Igor Stravinski ballett „Tulilind“. Õnnestunud soolodega tulid siin esile Federico Mechelli Uhl (viiul, kontsertmeister), Kreete Jacob (metsasarv), Māra Botmane (tšello) ja Peeter Sarapuu (fagott), aga täpsust ja kujundlikkust jagus kõigisse pillirühmadesse ning kogu Stravinski partituuri ulatuslik muusikaline materjal rullus oma nüanssides perfektse rütmi­täpsusega nauditava finaali poole.

Peadirigent Olari Eltsi juhatusel tõi ERSO ettekandele samasuguse orkestri­koosseisuga Unsuk Chini nõudliku viiulikontserdi nr 1, kus soleeris veenvalt Viviane Hagner, ja Maria Kõrvitsa uudisteose „The centre cannot hold“ („Ei hoia keskpaik asju koos“). Repertuaari rikastamise mõttes huvitava kontserdiga tuli välja ka Kaspar Mänd, kes tõi publiku ette Ralph Vaughan Williamsi „Meresümfoonia“ ja esitas ühtlasi Estonia kontserdisaali kitsale ruumile välja­kutse hiiglasliku esituskoosseisuga: solistid olid sopran Silja Aalto (Soome) ja bariton Stephan Loges (Saksamaa/Ühendkuningriik) ning ERSO kõrval oli laval Eesti publikule tuttav Läti riiklik segakoor Latvija.

Kontserdielu ilmestas Amsterdam Sinfonietta, Lev Markizi eestvõttel asutatud ja nüüd juba üle paarikümne aasta Candida Thompsoni juhatusel tegutsev kollektiiv. Mitmekülgses kavas tõusis enim esile kontserdi avanud Béla Bartóki „Divertisment“ keelpilliorkestrile, kuigi publik oli ilmselt saali tulnud peamiselt Taiwani-Austraalia viiuldaja Ray Cheni virtuoosse mängutehnika pärast – interpreet esitas Stradivari pillil Giuseppe Tartini ja Ástor Piazzolla loomingut.

Palmipuudepüha puhul kanti Tallinna Jaani kirikus ette kammerlikus versioonis Wolfgang Amadeus Mozarti „Reekviem“. Vokaalpartiid esitas väga õnnestunult solistide nelik Elina Netšajeva (sopran), Aule Urb (metsosopran), Anto Õnnis (tenor) ja Alvar Tiisler (bass) ning Klaaspärlimäng Sinfonietta mängis arvuliselt äärmiselt tagasihoidlikus koosseisus, dirigeeris Andres Mustonen, kaastegev oli organist Piret Aidulo. Koherentne esitus kohtus üllatavalt suure publikuhuviga.