Tartu kõrgema kunstikooli näitus „Väli“ disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 10. V. Kontseptsiooni ja kujunduse töötasid välja Madis Liplap, Aet Ollisaar ja Marju Nurk, esialgse tööde valiku tegi Kai Lobjakas.
Kai Lobjaka kureeritud Tartu kõrgema kunstikooli tudengite ja vilistlaste tööde ülevaade „Väli“ on nüüd vaadata Tallinnas disaini- ja arhitektuurigaleriis. Väljapanekul saab hea pildi TKK kursusetöödest, disainisuuna lõpetanute tasemest ja vastuse küsimusele, mis saab tudengitest pärast nelja-aastast õpet.
See on väärt näitus neile, kes mõtlevad oma haridusteed jätkata TKKs. Kasulik on see näitus ka ettevõtjale, kes on kas või kordki tabanud end mõttelt kaasata tootmisse disainereid või disainitudengeid. Kõige enam aga loodan, et tee näitusele leiavad praegused majandust õppivad noored, kes oskavad näha koolitöödes äripotentsiaali ning suhestuda TKK tudengite maailmaga, et tõlgendada loovust majandusalaste tööriistadega ja pakkuda partnerlust noortele disaineritele, kes siinsel turul erialast tööd ei leia, kuid oma äri alustada ka ei söanda.
Kunstikooli viimastel lõputööde kaitsmistel on disainisuuna komisjon olnud üliõpilaste tasemest positiivselt üllatatud ning tunnustanud lõpetajaid väga heade sõnadega. Piisav annus pragmaatilisust loomingus ja tugevad praktilised oskused loovad hea pagasi, et pärast kooli lõpetamist olla kas või iseendale tööandja. See suundumus on kasvanud viimastel aastatel, kus õppekavasse on toodud majandusained ja Tartu loomemajanduskeskus on äritegemise osas disaineritele appi tulnud. Praegu ei saa ükski algav loomeettevõtja tuua ettekäändeks, et ta ei tea, kuidas oma äri alustada.
Oma ettevõte. Ettevõtjaamet ei sobi kõikidele, seetõttu peavad alustavad loomeinimesed enda vastu ausad olema. Kas tegelikult ollakse valmis seda kadalippu läbi tegema, et firma tööle saada? Äkki on unistuse täitumine hoopis mõne teise tee lõpus? Alustavate ettevõtjate hulk loomemajanduses on küll tore asi, kuid tegelikult on sellest tähtsam sisu ja tegijate rahulolu.
Positiivne on, et näitusel on väljas vilistlaste tööd ja esineb ka mõni tudeng, kes on omaenda brändi arendamisega päris edukalt hakkama saanud. Maailma mastaabis on praegu populaarsed tootjad, kes väärtustavad säästva tootmise kõrval kõrgelt käsitööd. Ka Eestis, eriti Tartu kõrgemas kunstikoolis, on palju käsitöötaustaga disainereid. Mul on siiski tunne, et valitseb suhtumine, et selline tegutsemisviis on tegijatele pigem peale surutud.
Eesti on väike ja kaubanduse mõttes tuiksoontest kaugel. Toormaterjal, mis siia mujalt jõuab, on kallis ning nii suuri koguseid, et omahind mõistlikuks jääks, ei suuda väikesed tegijad toota. Alustavatel loomeettevõtjatel, kellel puudub vaba raha, tundub startimiseks ohtuim viis alustada väikeseeria tootmisega. Käsitöö kõrge osakaal lisab tootmisele hinda ning mahule piirid, mistõttu ettevõtete kasv on aeglane, rääkida saab pigem elustiilist kui ärist. Tööstust kui sellist Eestis eriti pole. Meie mõistes suured tegijad on maailma mastaabis pigem väiketootjad, kes ei suuda märkimisväärsel hulgal disainereid rakendada. Seda enam on aga rõõm näha, kui tudeng on saanud pärast TKK lõpetamist tööd in-house disainerina. Erand kinnitab reeglit: disainitudeng on pärast kooli lõpetamist olukorras, kus talle keegi tööd ei paku, ja juhul, kui ta soovib jätkata oma erialal, on tema ainuvalik hakata iseenda tööandjaks. TKK vilistlaste seas on siiski üksjagu neid, kes pole mitte ainult rajanud oma firma, vaid kellel on oma bränd.
TKK kasvandikuna olin mina omal ajal üks neist, kes end teadlikult ettevõtluse alal harida püüdis ja hiljem firma asutas. Kuid kindlasti ei tohi TKK ega ka teiste kunstiõppeasutuste eesmärk olla vaid loomeettevõtjate kasvatamine. Loomeettevõtjaid, kes on head firmajuhid ja ka andekad disainerid, on väga vähe. Samuti on vähe loomeettevõtjaid, kes tahavad pigem firmat juhtida kui disainida. Edu võti on meeskonnatöös, veel enam meeskonnas, kus töötajatel on erinevad teadmised ja omadused, tugevad ja nõrgad küljed. Turul on täiesti arvestatav nišš, mida peaksid täitma disainiteadlikud majandustaustaga noored, kes oskavad äris loovpotentsiaali oskuslikult kasutada. Sellest on palju räägitud, kõik on justkui nõus, et nii peab olema, kuid ikkagi on vähe näiteid, kus firma rajamise alguses ühendavad majandus- ja loomevaldkonna noored oma jõu. Õnneks on Tallinnas näha esimesi ilminguid, kuidas EBS ja EKA proovivad pakkuda tudengitele koostöövõimalusi, küll pole aga suutnud Tartu ülikool ja Tartu kõrgem kunstikool oma jõudu ühendada.
Potentsiaal ja koostöö. Rääkides koostööst, tuleks ehk kunstitudengitel endil kõigepealt peeglisse vaadata, sest TKK puhul ei saa eriti rääkida isegi majasisesest koostööst, valdkonnad ei kipu segunema. Mida rohkem õpingute ajal teiste erialade inimestega sõbrustada, seda kergem ja viljakam on loomingut tulevikus teha. Tähe tänava hoonetes ollakse suhteliselt mugavad ja hoitakse omaette, seetõttu ei kipu ka näiteks TÜ majandusteaduskonna tudeng sinna oma nina pistma.
Potentsiaali ja loovust on „Välja“ näitusel kuhjaga. Inspireerivaid edulugusid ettevõtluse soonega disainitudengitele samuti. Kui eri koolide noori ei suuna koostööd tegema koolid ise, siis on praegune väljapanek disaini- ja arhitektuurigaleriis hea võimalus disainiusku majandust õppivatele üliõpilastele olla millegi uue sünni algataja. Tuleb astuda esimene samm, sest Eesti väiksus, mis näib meile tihti taagana, on tegelikult soodne tegur: tõsiasja tõttu, et kõik tunnevad kõiki, leiab alati kiirelt kellegi, kes tekkinud küsimusele vastust teab või samu unistusi ja eesmärke jagab. Keskkond on millegi ärategemiseks vägagi sobiv, sest kõik taandub inimestele. Puudub bürokraatia, mis indu maha võtaks. Kõige selle juures ei tohiks aga ära unustada muidugi enesekriitilist meelt, mida nii väikeses kohas, nagu seda on Eesti, on raskem säilitada, sest kõik on omavahel tuttavad ja välja paista on suhteliselt lihtne.
TKKi tudengid on saanud ennast kõrvutada rahvusvahelisel turul Londoni „Tenti“ disainimessil ja ka „Disainöö“ festivalil. Eestis ei ole halvasti mitte loominguga, Eesti disaini peetakse värskeks. Mul on tunne, et me ei oska seda pakendada ning hakkame eestlaslikult vabandama, kui räägime paratamatutest väiketiraažidest ja piirangutest. Soov olla keegi teine tundub eriti küsitav kontekstis, kus maailma mastaabis oleme omanäolisemad. Kui hoopis pöörata see näiv miinus ja pealesurutus plussiks ning uskuda ise oma tugevasse lokaalsesse ja ühtsesse disainimaastikku, kus tooraine tuleb naabrimehe juurest ja toodet kasutavad uhkusega kaasmaalased aastakümneid, kus disainer aitab luua kogukonna identiteedi ja tootele lisab väärtust sellega kaasnev isiklik lugu? Tendentsi, et siinne turg pöördub üha enam Eesti disaini usku, on juba tunda. Ehk aitab selle süvenemisele kaasa ka Tartu kõrgema kunstikooli ülevaatlik näitus, sest teadliku otsuse ja eelistuse alus on informatsioon.
