Juba mitu aastat ilmuvad raamatud mu lauale juhuslikult, nagu sügisel kukkuvad kaselehed. Tulevad ja lähevad. Riiulis on neid ka, aga enamasti laenutan raamatukogust. Ega ma raamatukogus ka enam näe riiuleid, sest kataloog on elektrooniline ja kätte saab kapist. Sisestad koodi nagu õnnevalemi, uks avaneb, sest kellegi püüdlikud käed on raamatu sinna toonud. 

Mõnikord ka kingitakse raamatuid, enamasti teevad seda kirjastajad. Kalle Muuli tõi eelmisel nädalal Sanna Marini kohta raamatu, autor Salla Vuorikoski. Raamatud on nagu inimesed. Õigemini ma mõtlengi, et raamatus on inimene, enamasti autor, vahel ka keegi teine. 

Kirjutuslaua vasakul nurgal lebab eelmisest kevadest saadik Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikad“. Õige magus raamat, sest sain selle mälumänguauhinnaks. Heinsaare lugemiseks peab õige tuju olema, selline, mis viib 37. juuli välule. Nii ta ootabki oma hetke. 

Paremal pool aknalaual lebab viimane „Teatrielu“ ja selle all John le Carré „Väike trummitüdruk“. Viimast loen igal suvel või vähemalt alustan sellega. Kunagi oli see mu lemmikraamat, aga „Ustav aednik“ on le Carré lugude hulgas praegu esimene. 

Mehis Pihla „Rahamaa“ näidend, Tõnis Niinemets esikaanel, vaatab nende kõrvalt vastu. Nii „Teatrielu“ kui ka „Rahamaad“ lugesin ajakirjanikutöö pärast, sest oli vaja paari asja kontrollida ja järele vaadata. 

Ühe hea inimese hoolitsev käsi on poetanud lauale Emily Goodingi ja Rose Keeler-Schäffeleri „Venitusharjutusi seenioridele“ meeldetuletuseks, et peaks iga päev võimlema. Elutoas laual ootab raamatukokku tagasi viimist Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud“, mis sai õige kähku läbi. Neid raamatuid on vähe, mis ühe hooga loetud. Kui autor peaks küsima, et kas ma olen lugenud, siis võin rahuliku südamega noogutada. 

John Fowlesi „Maag“ tuli raamatukogust ja ilmselt läheb õige pea tagasi. Vahel juhtub nii, et piisab mõnest leheküljest.