Suhteline vaesus tähendab, et inimesed ei pruugi elada otseses puuduses, kuid nad ei saa lubada endale elatustaset, mida võiks ühiskonnas tavapäraseks pidada.¹ Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% elanikkonnast. Absoluutses vaesuses elas 3,3% Eesti elanikkonnast, kusjuures see osakaal on viimastel aastatel suurenenud.²

2022. aastal kukkus reaalpalk ligi 9% ning kuigi viimasel paaril aastal on keskmine palgakasv olnud kiirem ja statistiliselt ostujõud taastub, ei ole kindlustunne paljudes leibkondades taastunud ning tulevik näib tume. Eriti suures kimbatuses on madalama sissetulekuga leibkonnad. Milttoni ühiskondliku sidususe uuring³ osutab, et rahva agentsus ehk tegutsemisvõime on langustrendis, iga neljas vastanu näeb tulevikku ebakindlana ja 49% vastanute hinnangul on isiklik majanduslik olukord vähendanud nende turvatunnet.

Majanduslik kitsikus ei tähenda vaid poes soodushinnaga kohvi ja viinerite jahtimist. See tähendab ühtlasi kehvemat ligipääsu kultuurile, sest kultuuri kogemine kipub olema esimene, mis kasinates tingimustes pere eelarvest kaob. Nii võtab võimust kultuurivaesus.⁴

Nimetan siinkohal kultuurivaesuseks seda, kui inimesel puudub püsiv ligipääs kultuurielule majanduslike, regionaalsete või hariduslike tõkete tõttu. Kultuurivaesust iseloomustab vähene osalemine kultuurisündmustes ja -tegevustes, piiratud kultuuriline haridus ning vähesed võimalused kultuuriosaluse pädevuse arendamiseks. Kultuurivaesus ei tähenda ilmtingimata, et kultuur inimese elus täiesti puudub, kuid tal ei ole kultuuris osalemiseks piisavalt võimalusi. Mitmed märgid viitavad, et kultuurilisel vaesumisel võivad olla meie ühiskonnale pikaajalised mõjud, mis süvendavad sotsiaalset kihistumist ja kahandavad kultuurilist järjepidevust.⁵

Eesti riik mõõdab meie vaimutoidu priskust elanike kultuuris osalemist uurides. Rahvusvahelises võrdluses paistame silma suhteliselt kõrge kultuuriosalusega⁶: 2023. aastal käis vähemalt ühel kultuurisündmusel või -asutuses 79% vähemalt 15aastastest elanikest. 2015. aastal oli sama näitaja suisa 84,4%. Hiljuti valminud muuseumide tuntuse uuring⁷ toob välja, et mullu käis muuseumis või elamuskeskuses 68% elanikest.

5–14 aasta vanuste laste ja noorte kultuuriosalus on langenud 99,5%-lt 2015. aastal 94,6%-le 2023. aastal ja nende käigud muuseumidesse on kahanenud 89,3%-lt 63,2%ni. Üheski kultuurivaldkonnas ei ole laste ja noorte osalus samal perioodil kasvanud.⁸

Muuseumid kirjeldavad juba alates möödunud sügisest trendi, et õppekäike tellitakse üha harvem ning üha vähem lapsi ja noori jõuab muuseumitundi. Põhjustena tuuakse välja raske majanduslik olukord, transpordi kallinemine, koolide ebakindlus õppekäikude planeerimisel ja toetuste eraldamise (nt kultuuriranitsa pearaha) paigalseis. Huvi justkui oleks, aga kättesaadavus on vähenenud.

Kultuurivaesus pole ainult kultuurirahva mure

Meie ühiskond on individualistlik ja selles on palju head. Põhimõtteliselt on iga inimene, iga lugu, iga kogemus oluline. Hea, et nähtaval saavad olla inimesed, kes varem on ühiskonnas olnud peidetud, häbistatud, marginaliseeritud. Et ühiskond koos püsiks, vajame siiski midagi, mis loob ja hoiab ühisosa. Kultuur – muu hulgas see, mida kogeme raamatut lugedes, muuseumi ja teatrit külastades – aitab sellist ühisosa luua.

Ehk sellepärast rõhutavadki poliitikud pidupäevakõnedes, et kultuur on meie vundament, selgroog ja südametunnistus. Kultuur on midagi, millele saab toetuda ja tugineda. Kui kultuuri kättesaadavus sõltub sissetulekust ja elukohast, jääb see vundament kipakaks.

Kultuuri olulisus tuleb teravalt esile erakordsetes oludes. Ukrainas on paljud muuseumid Vene agressioonisõja ajal kiiresti olukorraga kohanenud. Need on nüüd kogukonnakesksed asutused, kuhu tullakse helgust otsides ja lähedasi leinates. Kultuur aitab inimene olla.

Mitmesugused suundumused viitavad, et kultuuriosalus on kahanemistrendis⁹ pea kõikides Euroopa riikides. Mõnes riigis on langus olnud väga järsk, näiteks Prantsusmaal, Slovakkias, Lätis ja Rootsis vähenes kultuuris osaleva elanikkonna osa aastatel 2015–2022 üle 20 protsendipunkti. Eurostati 2022. aasta uuringu andmetel ei osalenud ligikaudu pool eurooplastest aasta jooksul ühelgi kultuurisündmusel.

Kogutud andmed näitavad, et sotsiaal-majanduslik taust mõjutab kultuuris osalemist. Kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed käivad kultuuriüritustel tunduvalt rohkem kui madalama hariduse ja sissetulekuga inimesed.¹⁰ Linnaelanikud osalevad kultuuris aktiivsemalt kui maapiirkondade omad. Tagajärjeks on kultuuriline kihistumine: äärealade asukatele ja vaesematele muutub kultuur ajapikku kättesaamatuks. Millekski, mis „pole neile mõeldud“.

Kas noor üldse tahab kultuuris osaleda?

3. – 9. klasside õpilaste kultuuris osalemise uuringust¹¹ ilmneb, et õpilased tunnevad kultuuri vastu huvi. Lapsed ja noored tahavad saada osa kvaliteetsetest, mitmekülgsetest ja võimaluse korral interaktiivsetest kultuuriüritustest. Noor inimene alles otsib seda, mis meeldib: tahetakse proovida üha uusi asju, saada uusi kogemusi, et leida see, mis tõeliselt kõnetab. Eriti tugev mõju on kultuurikogemusel siis, kui noor saab olla mitte ainult tarbija, vaid ka aktiivne osaline. Kindlasti on muuseumidel nii mõndagi kõrva taha panna, selleks et julgemalt lapsi ja noori kaasata ning pakkuda neile võimalust kogeda, et noortel on roll, hääl ja mõju. Muuseumide kogemus näitab, et noored löövad meeleldi kaasa. Näiteks panustab loodusmaja näituseloomesse noortenõukogu, sest noored oskavad ise kõige paremini öelda, mis neid kõnetab. Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu koostöö aktiivsete noortega on kestnud juba mitu aastat. Näiteks on Vabamus noorte eestvedamisel korraldatud nii omavalitsuse valimiste kui ka USA presidendivalimiste simulatsioone.

Kogutud andmed näitavad, et laste ja noorte kultuuris osalemine on regionaalpoliitika nägu. Õpilase kultuurikogemust ja kultuuris osalemise soovi mõjutab märkimisväärselt kooli asukoht. Kui transpordikulu on liiga suur, saab see takistuseks ja muuseumisse jääb minemata – vahet pole, kas kooliga või perega. OECD raportites¹² on välja toodud, et investeeringud noortesse ja kultuuri suurendavad noortes usaldust oma riigi vastu ja neist saavad aktiivsemad kodanikud. Ning teisipidi: kui noored ei näe võimalusi end kultuuri kaudu teostada, süvendab see võõrandumist ja tõrjutust. Seepärast peab kool võimaluse korral pakkuma sisukaid ja mitmekesiseid kultuurikogemusi. Näiteks tehtaks seda siis, kui kultuuriranitsa rahastust kiirkorras tõstetaks.

Kuidas täiskasvanutega lood on?

Täiskasvanute kultuurist eemale jäämise põhjused on sageli üpris proosalised. Napi sissetulekuga leibkondadele on muuseumipilet liiga kallis või siis käivad üle jõu muuseumis käiguga kaasnevad kulutused. Ka ülal viidatud muuseumide tuntuse uuringust ilmneb,⁷ et muuseumide külastamise huvi on olemas, ent tihti saab takistuseks pileti hinnale kaasnev kulu (jah, jälle see transport).

Tööealised vaevlevad hoopis ajapuuduses: napp vaba aeg kulub pere- ja hoolduskohustuste täitmisele ning näiteks lisatöö tegemiseks. Kui inimene on väga väsinud, siis ei konkureeri muuseum mitte „muu kultuuriga“, s.t teatri, kontserdi, kunstisaali ja kinoga, vaid diivani ja nutitelefoniga. Just siis, kui vaimutoitu on kõige rohkem vaja, jääb see kõige kergemini ära. Kuivõrd suure hulga inimeste vaba aeg kulub nüüd doom-skrollimisele, võiks ühismeedia platvormidel leiduda vähemalt mitmekülgset eestikeelset kvaliteetsisu.

Mureks on seegi, et muuseumide info ei jõua kõikide sihtrühmadeni. Vene kodukeelega leibkondades, Ida-Virumaal ja väiksemates linnades veedetakse vaba aega sagedamini teistmoodi ning muuseumide võimalused jäävad sealsele elanikkonnale kaugeks.

Peale pileti hinna ja infopuuduse võib takistuseks saada hoopis see, et muuseumikülastus tekitab võõristust või ärevust. Mida teha, kui täiskasvanu ei tunne end muuseumis hästi, sest piletimüüja ei naeratanud soojalt või tal endal pole kindlust, kuidas muuseumis käitutakse? Või kui takistuseks saab see, et üksi muuseumi minna ei taha või ei julge? Kui muuseum jääb sellistel põhjustel võõraks, on see juba ligipääsetavuse probleem. Me tahame minna sinna, kus tunneme end turvaliselt ja teretulnuna.

Seepärast kutsun muuseume üles levitama sõnumit, et üksi muuseumisse tulek on täiesti normaalne. Keegi ei vaata imelikult. Samuti võiksid muuseumid pakkuda üksildastele inimestele muuseumikülastusel saatjaks ja vestluspartneriks kaasa (väljaõpetatud) vabatahtliku, et ka eraklikud inimesed leiaksid võimaluse nautida nii muuseumikülastust kui ka inimlikku kontakti. Selles valguses mõjub Tartu linnamuuseumi sõbrapäeva üleskutse¹³ tulla muuseumi koos sõbraga ootamatult lihtsa, kuid mõjusa sammuna ja tuletab meelde, et muuseum on ühtlasi suhtlemis- ja ka kuhugi kuulumise kogemise koht.

Täiskasvanute kultuurivaesus mõjutab omakorda lapsi. Eriti siis, kui kool ei suuda pakkuda mitmekesist kultuuriharidust. Täiskasvanu annab eeskuju, teeb valikuid, korraldab logistikat ja loob harjumust. Kui täiskasvanu jääb kultuurielust välja, kandub see muster kergesti üle ka järgmisse põlvkonda.

Mida siis teha?

Mitmel pool Euroopas muretsetakse, et pikaajaline alarahastamine ja kultuuri teisejärgulisus on kultuurilist vaesumist süvendanud. Kultuurisektor tegutseb pidevas ebakindluses ega suuda seetõttu kõiki ühiskonnagruppe kaasata. Nii meil kui mujal on kultuur poliitikakujundamises tagaplaanil.¹⁴ Meie võiksime siin Eestis olla nutikamad, sest kultuurivaesuse pidurdamiseks loosungitest ei piisa. Vaja on poliitilist sekkumist, et lapsed, noored ja täiskasvanud kultuuris osaleda saaksid.

Mõned lihtsad sammud

• Suurendada kiirkorras kultuuriranitsat. 2025. aastal hindasid koolid, et mitmekesise kultuurihariduse korraldamiseks peaks pearaha määr olema 52 eurot õpilase kohta aastas, mis võimaldaks mitmekesist kultuuriharidust ja kataks ka vajaliku transpordikulu.

• Laiendada sporditoetuse meedet kultuurile. See samm ei nõua riigilt lisaraha, piisab poliitilisest tahtest. Meetme laiendamine kultuurile juurutab ühiskonnas ilma uusi teenuseid leiutamata mõtteviisi, et kultuuri kogemine ja selles osalemine on enesehoiu osa.

• Kultuuriasutustes, sh muuseumides, tuleb senisest enam ja teadlikumalt rakendada noorte osaluspõhimõtteid, et nad kultuuri kogedes saaksid autonoomia- ja kompetentsuse kogemusi. Kõige mõjusamad kaasamispraktikad sünnivad sageli näiteks kultuuriasutuste, noorsootöötajate ja vaimse tervise ekspertide koostöös. Sellise koostöö katsetamiseks ja soodustamiseks võiks riik luua programmilise rahastusmeetme, millega lisaks valdkonnaülesele koostööle toetatakse ka kogemuste dokumenteerimist, nende vahendamist ja tõenduspõhist mõju hindamist. Kindlasti ei ole paha laiendada sellist meedet üle elukaare, et kultuuris osalemise barjäärid madalduksid kõigile sihtrühmadele.

• Lihtne põhimõte on: kui sihtrühm, keda soovime kõnetada, liigub teistes kanalites kui muuseumid, peab muuseum minema sinna, kus nad on. Ainult nii jõuavad muuseumide sõnumid soovitud sihtrühmani ja neil avaneb põhjus muuseumi tulla. Kui noorteni ja noorte täiskasvanuteni muuseumide kohta info ei jõua, tuleb muuseumidel liikuda näiteks Tiktokki ja luua seal järjepidevalt kvaliteetset eestikeelset hariduslikku sisu.

Kultuuris osalemine tugevdab ühtekuuluvustunnet, kasvatab ühisosa ja toetab vaimset tervist. Kultuurilise vaesumise ennetamine väärib Eestis suurt poliitilist tähelepanu. Majanduslik ebavõrdsus, regionaalsed lõhed ja kobarkriisid vähendavad rahva võimalusi kultuurist osa saada. Kui kultuur jääb mõnele ühiskonnagrupile kättesaamatuks, ohustab see meie kultuurilist järjepidevust, kodanikuaktiivsust ja usaldust ühiskonna vastu. Kultuurihariduse järsk kokkutõmbamine tähendab, et peale kasvaval põlvkonnal on vähem teadmisi kunstist, ajaloost, kirjandusest ning vähem loovust, eneseväljendusoskust ja kriitilist mõtlemist ehk oskusi, mida XXI sajandi ühiskond väga vajab.

Kultuurivaene ühiskond pole lihtsalt „igavam“ ühiskond. See on ühiskond, kus on vähem ühist keelt, vähem usaldust üksteise ja institutsioonide suhtes ning vähem oskust pingete ja raskustega üheskoos toime tulla. Kui tahame rahvana kestma jääda, peame tagama, et kultuuriharidus ja kultuurikogemused oleksid lastele ja kõigile teistele kättesaadavad sõltumata sissetulekust ja elukohast.

Anu Viltrop on Eesti Muuseumiühingu tegevjuht.