Inimsäilmetega seotu on suurema kultuuriprotsessi osa, mis haarab materiaalse pärandi tõlgendamise ja eksponeerimise mõjude analüüsi. Igasuguse pärandi kasutamise korral on vältimatult tegemist ka pärandi interpreteerimise ehk tõlgendamisega. Tõlgendamise all võib siinkohal mõista pärandit puudutava faktilise teabe ja erinevate tähenduste esitamist pärandi kasutajatele. Pärandit tõlgendatakse alati, isegi siis kui esitatakse ainult mõned „faktid“, näiteks pannakse näitusele välja üksikud esemed ilma igasuguse selgituse ja tausta informatsioonita. Sellisel lihtsustatud juhul on interpretatsiooniks see, miks ja millised esemed välja on pandud, miks just need esemed on valitud, kes seda on teinud, kuidas neid esemeid nimetatakse jms. Ei tasu unustada, et teabe esitamine ei ole kunagi objektiivne ja väärtustevaba.
Praeguse käsitluse kohaselt ei tohiks näitused kultuurilisi stereotüüpe tugevdada, vaid nende eesmärgiks on avardada vaatajate arusaamu. Kriitilisteks teemadeks on nüüdsel ajal rassism, igasugune diskrimineerimine ja seksism. Ennekõike peakski näituste korraldamine muuseumis lähtuma tulevikuvaates väärtuste ja tähenduste loomisest. Muuseumidel on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus kujundada kultuurikeskkonda.
Üks tundlik teema on kahtlemata inimsäilmed, nende uurimine ja eksponeerimine muuseumis. See kutsub esile erinevaid reaktsioone nii avalikkuselt kui ka säilmetega otseselt kokkupuutuvatelt spetsialistidelt. Kohe kindlasti ei ole inimsäilmete uurimisel ja eksponeerimisel olemas üht ja ainuõiget lähenemist. Kõik sõltub konkreetsest olukorrast ja lisaks sellele on ka inimeste vaated pidevas muutumises. Neid teemasid tuleb teadlikult ja läbipaistvalt arutada ja otsuseid piisavalt põhjendada.[i]
Inimsäilmed on üheaegselt nii teadusliku kui ka ajaloolise väärtusega objektid, kuid ka kunagi elanud isiku kehastus. Kumba me näeme, kui vaatame muuseumi vitriinis olevat muumiat või klaaspurki lootega?
Mida teha surnukehaga?
Juba arengu varastest etappidest alates on inimesed tundnud sügavat huvi oma surnute vastu. Arvatakse, et algselt väljendus see lihtsalt kaaslase surnukeha elupaigast eemaldamist ja selle peitmist raipesööjate eest. Millal täpselt inimese eellased või inimesed matmisrituaalid kasutusele võtsid, on raske öelda. Veelgi keerukam on teha oletusi selle kohta, millised olid nende ettekujutused elust ja surmast. Mõned uurijad väidavad, et inimlaste perekonda kuuluv väljasurnud liik Homo naledi, kelle luujäänused avastati Lõuna-Aafrikast 2013. aastal, mattis oma surnuid ja tegi koopajooniseid juba umbes 300 000 aastat tagasi.[ii] Muidugi on need seisukohad veel teadusliku vaidluse teemaks. Küll võib kindlalt öelda, et tänapäeva inimese eellased matsid oma surnud kaaslasi juba ligikaudu 100 000 aastat tagasi. Sel ajal hakkasid arenema ka keerukamad matmiskombestikud. Näiteks värviti surnukeha punase ookriga ja hauapanustena pandi kaasa toitu või loomade jäänuseid.[iii] Surnukeha kindel käsitlemine ja matuseriituste olemasolu on üldinimlik ja universaalne nähtus, kuid rituaalide detailid varieeruvad äärmiselt ulatuslikult. Tahame või ei taha, aga inimsäilmetel on väga tugev kultuuriline, poliitiline, psühholoogiline, religioosne ja ideoloogiline mõju elavatele. Selle tõttu peetakse kõikides kultuurides inimsäilmeid erilisteks, tavaobjektidest erinevateks.[iv]
Mis on inimsäilmed? Esmapilgul on vastus ilmne, tegemist on inimeste bioloogilise keha või kehaosadega, mis jäävad järele pärast surma. Kohe tulevad meelde luustikud ja luud, tuhastatud säilmed, aga ka muumiad ja plastineeritud kehad. Siiski on ka teistsuguseid näiteid, näiteks inimese nahast ja luust valmistatud esemed, mida kasutati rituaalides või igapäevaelus, kivistunud väljaheited, mida nimetatakse koproliitideks, või juuksed, mida on kasutatud ehete valmistamiseks. Samuti leidub inimsäilmeid väga erineval kujul mitmesugustes meditsiinilistes kollektsioonides: skeletid ja skeletiosad, mumifitseeritud anatoomilised preparaadid, märgpreparaadid organitest ja kudedest, aga ka inimkeha ja selle funktsioneerimisega seotud, esmapilgul ehk kummalisevõitu objektid, nt sapi- ja kusekivid. Eriti just varasematel aegadel koguti suure huviga mitmesuguseid väärarenguid ja monstrumeid. Uurimislaborites säilitatakse aga sügavkülmutatult või lüofiliseeritud kujul inimeste rakke, verd, DNA-proove jms.
Kas inimsäilmed on objektid? Küsimusele vastamiseks tuleb esmalt vaadata, kas inimene on objekt. Sõltuvalt kontekstist leidub sellele küsimusele erinevaid vastuseid. Füüsikalisest või ka bioloogilisest vaatepuntist on inimene objekt, mis eksisteerib vastavalt loodusseadustele. Väga üldistatult võib öelda, et filosoofias käsitletakse inimest subjektina, kellel on teadvus ja moraalne agentsus. Õiguslikult on inimene isik, kellel on teatavad õigused, näiteks inimõigused. Kuigi inimest võidakse teatud juhtudel käsitleda objektina, muudab teadlikkuse, tunnete ja vaba tahte olemasolu ning sotsiaalsetes suhetes osalemine inimesed siiski teistest objektidest täielikult erinevaks.
Aga mis saab inimesest pärast surma? Jällegi ei ole tegemist lihtsa küsimusega ja vastused võivad suuresti kõikuda. Enamik inimkultuure käsitleb inimest siiski teistest maailmas olevatest objektidest erinevana ja see kehtib ka surnukeha kohta. Surm lõpetab inimese teadvuse ja bioloogilise elu, kuid inimkeha jääb ometigi inimeseks. Nii et tegemist on elutu kehaga, mis ikkagi on endiselt inimene.
Inimkeha teaduslik uurimine
Sarnaselt matmiskommetega on muutunud ka suhtumine inimsäilmete teaduslikku uurimisse. Andmed inimkeha esimese süstemaatilise lahkamise kohta pärinevad III sajandi esimesest poolest eKr, mil kreeklased Herophilos (335–280 eKr) ja Erasistratus (304–250 eKr) uurisid inimkeha ehitust. Nad tegutsesid Aleksandrias, kus inimese lahkamine oli lubatud. Sedalaadi uuringud olid aga vägagi problemaatilised, kuna need rikkusid surnukehadega ringikäimise tavasid. Varasest keskajast pole lahkamiste kohta midagi teada. XIV sajandi alguses hakati anatoomiat õpetama Bologna ülikoolis, kusjuures kasutati hukatud kurjategijate kehasid. Siiski oli XIII–XIV sajandil igaks lahkamiseks vajalik kiriku luba. Renessansi ajal nõrgenes religioosne vastuseis lahkamisele ja alates XVI sajandist anti kirurgidele mitmes protestantlikus riigis, näiteks Inglismaal, õigus uurida poodud kurjategijate kehi. Ühelt poolt said arstid sel viisil uurida inimese anatoomiat, teiselt poolt hirmutas see ka kurjategijaid, kes sageli kartsid surmajärgset lahkamist rohkem kui surmaotsust ennast. Mida enam arstiteadus arenes, seda enam vajati lahkamiseks surnukehi. Nii hakkaski XVIII–XIX sajandil Inglismaal ja USAs levima surnukehade varastamine surnuaedadest. Et vältida oma sugulase keha sattumist laibavaraste kätte, hakkasid rikkad inglased matma neid valvatavatesse surnuaedadesse. Vaesed hoidsid enne matmist surnukehi seni, kuni need juba lagunema hakkasid, sest sellised kehad ei sobinud enam lahkamiseks. 1832. aastal võeti Inglismaal vastu Warburtoni anatoomiaseadus, mis ühelt poolt keelas kurjategijate kehade kasutamise, kuid lubas teaduslikul otstarbel lahata omasteta surnukehasid. Samuti võidi sestpeale pärandada oma keha meditsiinilisteks uuringuteks.[v]
Milleks inimkehasid uuritakse? Täiesti asendamatud on inimkehad meditsiiniuuringute ja õppetöö tarbeks. Arstide koolitamisel on küll kasutusele võetud virtuaalsed inimkehad, kuid need uued meetodid ei suuda veel kaugeltki asendada klassikalist lahkamist.[vi] Arheoloogidele on väljakaevatud inimsäilmed unikaalseks infoallikaks inimese ja looduse ning sotsiokultuurilise keskkonna kohta. Luude keemiline analüüs võimaldab teha kindlaks, millist toitu inimene sõi, DNA eraldamine selgitada sugulussuhteid, luude valkude analüüs võimaldab teha kindlaks põetud haigusi jpm. Inimsäilmed annavad sellist teavet, mida ei ole teiste meetoditega võimalik hankida.[vii]
Kuid kas meil on õigust hävitada esivanemate kehi, et saada teaduslikku infot? Või peaksime austama inimese võõrandamatut õigust oma keha puutumatusele ja seda eriti pärast surma, mil ta ise ei saa ennast enam kaitsta?
Inimsäilmed muuseumides
Inimsäilmeid leidub väga erinevates muuseumides ja kollektsioonides, näiteks loodusloo-, meditsiini-, kunsti-, ajaloo- ja arheoloogiamuuseumides. Nende eksponeerimisel on pikk ajalugu.[viii] Juba kuriositeetide kabinettides leidus inimskelette ja muid anatoomilisi objekte. Näiteks tuntud inglise arsti, loodusteadlase ja kollektsionääri Sir Hans Sloane’i (1660–1753) kogus leidus inimskelette. Tema kollektsioonist saigi alguse Briti Muuseumi looduslooline kogu. Samalaadseid kogusid tekkis igal pool Euroopas ja ka Ameerikas. Tegemist ei olnud muidugi süstemaatiliste kollektsioonidega, ennemini koguti kõikvõimalikke väärarendeid ja muid ebatavalisi objekte. XIX sajandi keskpaiku hakati rajama suuri loodusloomuuseume, kuhu koondati ka inimsäilmete kollektsioone.
Kõige tuntumate muuseumides säilitatavate inimsäilmete hulka kuuluvad kindlasti Vana-Egiptusest pärinevad muumiad. Peaaegu võimatu on öelda, kui palju inimesi Vana-Egiptuse 3000 aastase ajaloo kestel mumifitseeriti. Näiteks loomade muumiate hulka on hinnatud 70 miljoni kanti.[ix] Võib oletada, et inimeste muumiate arv ulatus sadadesse miljonitesse. Muuseumides väljaspool Egiptust on teada vähemalt 351 terviklikult säilinud muumiat,[x] Kairos Egiptuse muuseumis on 20–30 muumiat. Kui palju muumaid on üldse välja kaevatud, ei ole võimalik öelda, arvatakse, et ligi miljon.
Muumiatest on valmistatud ravimit ja värve ja nende mähkimiseks kasutatud kangaribadest on valmistatud paberit. Pikka aega olid muumiad iga muuseumi ja näituse tippobjektideks, kuid praeguseks on sellise tegevuse vajalikkus ja eetilisus küsimuse alla seatud. Vana-Egiptuses usuti, et inimese keha ja hing on lahutamatult seotud ning et keha tuleb pärast surma säilitada, et hing saaks jätkata oma teekonda surmajärgses elus. Füüsilise keha rituaalne mumifitseerimine oli tähtis osa Vana-Egiptuse surmatseremooniast ja jumalate soosingu tagamisest. Keha säilitamise kõrval oli sama tähtis ka see, et lahkunu nime mäletataks, et see oleks kirja pandud ja et sellest inimesest räägitaks. Kõik selleks, et hing saaks hauataguses maailmas eksisteerida. Esiti võib seega ju öelda, et muumiate säilitamine ja eksponeerimine muuseumis aitab kaasa hinge edasikestmisele teispoolsuses. Kuid mumifitseeritud keha hoiti hauakambris koos mitmesuguste objektidega, millega kadunukese hinge eri osad said suhelda. Keha eemaldamine sellest spetsiaalselt loodud füüsilisest ja rituaalsest keskkonnast rikub kogu matuserituaali eesmärgi ning kuigi keha ja nimi on muuseumis säilitatud, on hinge edasine eksistents tehtud võimatuks.[xi]
Paljude muuseumide püsiekspositsioonidest on surma, haiguste, vägivalla ja meditsiiniga seotud eksponaadid eemaldatud ning kuraatorid alles arutavad, millistel tingimustel ja millisel viisil neid avalikkusele näidata.[xii] Nii sulges 2022. aastal Londonis asuv muuseum Wellcome Collection oma näituse meditsiinilisest inimesest, kuna seal oli meditsiini ajalugu esitatud rassistlikul, seksistlikul ja vähemusi halvustaval viisil.[xiii]
Kuidas inimsäilmetega ringi käia?
Üldlevinud on seisukoht, et juhul kui inimsäilmed on kindla inimese omad ja tal on elus olevaid omakseid, siis otsustavad nemad, kuidas surnukehaga toimida. Inimene ise võib muidugi väljendada tahet loovutada surmajärgselt oma keha õppe- ja teadustööks, kinnitades seda digiallkirjaga tervise infosüsteemi kaudu.[xiv] Ühtepidi on tegemist väga selge regulatsiooniga, kuid sellega kaasneb ka probleeme. Näiteks, millises sugulusastmes järeltulijatega peab olema tegemist. Kultuuriti on selle kohta vägagi erinevaid vaateid ja traditsioone. Probleem tekib ka kaugemast ajaperioodist pärit säilmetega. Kellel on õigus otsustada mitu põlvkonda tagasi surnud inimese säilmete üle? Mida kauem aega tagasi inimene surnud on, seda rohkem on tal geneetilisi järglasi. Kuidas neid kindlaks teha? Näiteks on Euroopas mõned sajad aastad tagasi elanud inimene geneetiliselt esivanemaks sadadele tuhandetele, kui mitte miljonitele tänapäeva inimestele.
Seega näib nii, et mida kaugemat minevikku käsitletakse, seda tähtsamaks ja vaieldamatumaks muutub teaduse õigus inimsäilmeid uurida. Otsene inimlik seos lahkunuga on aja kestel hajunud, kuid paljudele põlisrahvastele ei ole selline käsitus vastuvõetav. Nende arusaamade kohaselt ei mõjuta möödunud aeg kuidagimoodi surnud esivanemate seost praeguste inimeste ja ühiskonnaga. Esivanemad on nende kultuuri lahutamatu osa, sõltumata sellest, kui kaua aega tagasi nad surid.
Inimsäilmetega seostub väärtusi, mis määravad ära ka selle, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Teaduslik väärtus on inimsäilmetes leiduval informatsioonil ja selle kasutamisel uurimisallikana. Olles pärit minevikust ja kajastades inimese sotsiaalset ja bioloogilist arengut, on säilmetel kahtlemata ajalooline väärtus. Sümboolne väärtus tähendab seda, et inimsäilmed sümboliseerivad midagi, kannavad ühiskonna või indiviidi jaoks mingit tähendust, talitlevad teatud märgi ja/või tekstina, sümboolse väärtuse olemasolu teeb võimalikuks säilmete kaudu teatud tähenduste esitamise. Vaimne või religioosne väärtus väljendab inimsäilmete pühadust, nende sidet üleloomuliku maailmaga, see tähendab, et inimsäilmed asetsevad otsekui nähtava ja nähtamatu maailma vahepeal. Neil on omadusi, mida ei ole tavalistel objektidel. Tänapäeva pärandikäsitlus lähtubki sellest, et teatud objektid on pühad, sõltumata sellest, kas keegi seda usub või mitte. Kindlasti võib inimsäilmetel olla ka esteetiline väärtus. Poliitilised väärtused esindavad mingit tüüpi sotsiaalset süsteemi ja sellealaseid poliitilisi vaateid. Poliitilistel motiividel võidakse inimjäänuseid eksponeerida, tuletagem meelde Lenini muumiat Moskvas asuvas mausoleumis. Sarnaselt Leniniga on ka teiste kommunistlike liidrite, näiteks Ho Chi Minhi, Mao Zedongi, Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili surnukehad mumifitseeritud ja eksponeeritud. Sellisel juhul on eesmärgiks tugevdada mingi grupi sidusust, religioossete ja poliitiliste autoriteetide võimu.
Kasutusväärtus iseloomustab seda, et inimsäilmete abil on võimalik interpreteerida sündmusi, kogemusi, ajalooteemasid, inimesi, struktuure, piirkondi ja välja tuua nende erisuguseid aspekte. See väärtus kajastab objektide ja kogude väärtust muuseumile näituste, haridusprogrammide jms seisukohast, samuti seose tõttu kogutavate teemadega, kogude ajalooga ning nende interpreteerimise viisiga. Märkimist väärt aspektiks on asjaolu, et säilmed tõmbavad rahvast ligi. Nii näiteks on Palermos kaputsiinide mungaordu katakombid turistide kõige külastatavam sihtkoht, põhjuseks muidugi sealsed mumifitseerumud inimkehad ja skeletid.[xv] Mälestusväärtus on sellistel inimsäilmetel, mis pretendeerivad surematusele ja igavikulisusele. Eesmärk on hoida minevikusündmusi meie mälus ja elus alles. Siinkohal sobivad näiteks jällegi eelmainitud poliitikute muumiad.
Inimsäilmetega seostub ka haruldus või rariteetsus. Sotsiaalne väärtus tähendab, et inimsäilmeid tähtsustab mingi kindel inimgrupp. Inimsäilmete sotsiaalsest väärtusest tulenevad konfliktid on väga levinud just endiste koloniaalimpeeriumide ja asumaade vahel. Põlisrahvaste silmis on endiste kolonisaatorite valduses olevad esivanemate säilmed koloniaalse rõhumise sümbolid. Kontrolli saavutamine esivanemate säilmete üle on tõsine poliitiline ja kultuuriline probleem. Selle kaudu püüavad nad tugevdada oma kultuurilist identiteeti, mida on kuni viimase ajani süstemaatiliselt püütud hävitada. Põlisrahvaste seisukohast ei ole esivanemate säilmete teaduslikul uurimisel mitte mingit väärtust. Nad on veendunud, et muuseumides hoitavad esivanemate jäänused tuleb matta ja uusi arheoloogilisi väljakaevamisi ei tohi enam korraldada. Esivanemate säilmete uurimist ja muuseumides eksponeerimist nähakse jätkuva rassismi ja kolonialismi avaldustena. Alates 1970. aastatest on põlisrahvad hakanud üha enam nõudma oma esivanemate säilmete ja mitmesuguste pühade objektide, mis asuvad läänemaailma muuseumides ja uurimisasutustes, tagastamist. USAs võeti 1990. aastal vastu põlisameeriklaste haudade kaitse ja repatrieerimise seadus (NAGPRA), millega kohustatakse föderaalvõime tagastama põlisameeriklastele neile kuuluvad kultuuriobjektid. Tagastatavate objektide hulka loetakse inimsäilmed, matusepanused, pühad esemed jm kultuuripärandi hulka kuuluvad objektid. Samuti võeti rangema kaitse alla põlisrahvaste matmispaigad.[xvi] Sellesarnased seadused on hiljem kehtestatud ka teistes riikides (Austraalias, Uus-Meremaal, Norras jm). Kuigi teaduslikust vaatevinklist annab inimjäänuste uurimine vajalikku infot, võivad paljud pärismaalaste kultuuride kandjad tunnetada, et sel viisil tehakse kahju nende esivanemate hingedele ja seeläbi ka neile endile.
Ka mitmesugused rahvusvahelised ja riiklikud institutsioonid on võtnud vastu inimsäilmete kogumist ja eksponeerimist käsitlevaid regulatsioone. Sellisteks on näiteks Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) koostatud muuseumide eetikakoodeks, Ühendkuningriigi muuseumide assotsiatsiooni eetikakoodeks, Eestis 2010. aastal vastu võetud arheoloogi eetilised põhimõtted jpm. Neis toodud põhimõtted rõhutavad ennekõike seda, et inimsäilmetesse tuleb suhtuda austusega ja arvestada nendega seotud inimeste ning etniliste või religioossete gruppide huvide ja uskumustega. Ennekõike tähendab see, et inimsäilmeid ei tohi käsitleda pelgalt objekti või asjana, kuna vastasel korral suhtuksime lõpuks ka elavatesse inimestesse kui objektidesse. Nad olid inimesed, kes elasid, armastasid ja kannatasid nagu meiegi.
[i] Teema on arutusel ka Eestis. Vt nt: Arheoloogiasügise 2024 sümpoosion „Inimluud muuseumis. Teadus või hauarüüste?“ – Youtube 21. X 2024.
Jaroslavna Nazarova, Inimsäilmed Narva muuseumi kogus. – Youtube 9. I 2023.
Mirey Rütman, Mari Tõrv, Tundmatu käsi. Inimsäilmed ja nende väärikas kohtlemine muuseumis. – Horisont 2024, 5, lk 52–54.
Anti Lillak, Luudesse salvestunud elulood. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb. 18. VI 2020.
Jaanika Anderson, Tiina Vint, Kui pärand on keeruline. – Sirp 17. XI 2023.
[ii] Agustin Fuentes, Marc Kissel, Penny Spikins, Keneiloe Molopyane, John Hawks, Lee R. Berger, Burials and engravings in a small-brained hominin, Homo naledi, from the late Pleistocene: contexts and evolutionary implications. – eLife 2023,12.
[iii] Vandermeersch, Bernard, Baruch Arensburg, Ofer Bar-Yosef, Anna Belfer-Cohen, Upper Paleolithic Human Remains from Qafzeh Cave, Israel. – Mitekufat Haeven: Journal of the Israel Prehistoric Society 2013, 43, lk 7–21.
[iv] Benjamin Beit-Hallahmi, Fear of the Dead, Fear of Death: Is It Biological or Psychological? – Mortality 2012, 17, 4, lk 322–33.
[v] Sanjib Kumar Ghosh, Human cadaveric dissection: a historical account from ancient Greece to the modern era. – Anatomy and Cell Biology 2015, 48, 3, lk 153–169.
[vi] Natalia Sinou, Nikoleta Sinou, Dimitrios Filippou, Virtual Reality and Augmented Reality in Anatomy Education During COVID-19 Pandemic. – Cureus 2023, 15.
[vii] Vt nt: Jaan-Juhan Oidermaa, Arheokeemik: tahame anda hääle kõigile kadunukestele. – ERR 10. IX 2024.
[viii] Ellen Adams, Defining and Displaying the Human Body: Collectors and Classics during the British Enlightenment. – Hermathena 2009, 187, lk 65–97.
[ix] 70 million animal mummies: Egypt’s dark secret. – BBC 11. V 2015.
[x] Charbel El-Bcheraoui, Oliver Dutour, Gilles Boëtsch, Egyptian and Middle Eastern mummies in public museums outside Egypt. – The Journal of Biological Research 2005, 1, lk 258–261.
[xi] Katie Stringer Clary, Historical Contexts of Bodies, Display, and Spectacle. Trish Biers, Katie Stringer Clary (toim) The Routledge handbook of museums, heritage and death. Routledge, London, New York 2024, lk 11 –25.
[xii] Vt nt: Robin McKie, Wellcome Collection in London Shuts ‘Racist, Sexist and Ableist’ Medical History Gallery. – The Guardian, 27. XI 2022.
[xiii] Wellcome Collection, Statement on the closure of our Medicine Man gallery. 28. XI 2022.
[xiv] Surma põhjuse tuvastamise seadus. – Riigi Teataja 2005, 24, 179.
[xv] Natale Spineto, Bodies as “Objects Preserved in Museums”: The Capuchin Catacombs in Palermo. Silvia Cavicchioli, Luigi Provero (toim,) Public Uses of Human Remains and Relics in History. Routledge, Abingdon 2020, lk 148–166.
[xvi] Native American Graves Protection and Repatriation Act. 1990.
