Värvi ja valguse mängud Koordis

Värvi ja valguse mängud Koordis

Eesti filmi nädal algas ETVs suurejooneliselt ? 6. septembri öösi näidati meile taas kord 1951. aastal Lenfilmi abiga tehtud mängufilmi ?Valgus Koordis?. Leningradis elanud ja suviti ema juures Koordis käinud Hans Leberechtist ei teatud ENSVs suurt midagi. Legend räägib sellest nii. Stalin olevat lugenud ühte tema teost (kirjutas ta vene keeles) või näinud filmi ja Stalini repliigi ?huvitav autor? peale vallandus laviin: kuidas ometi on maha magatud selline geenius. Ametnikud kordasid Stalini hinnangut alla- ja allapoole: ?Kas te olete lugenud Leberechti teoseid? Asjata, tegemist on suurepärase kirjanikuga.? Paanika jõudis ka ENSVsse ja kohalik Kirjanike Liit sai peapesu, et nad ei teagi sellist kirjanikku. Muide, ?Valgus Koordis? tõlgiti lõpuks kahekümne kolme keelde, vändati film, mis sai Stalini preemia.

Muidugi on lugu ja film üks suur propagandistlik jant: kujutage ette ? eestlased käisid Venemaal põllumajandust ja karjakasvatust õppimas, et luua kolhoos. Kuid praegu ei tahaks neil asjadel peatuda. Asjata on Eesti Ekspressi telekava koostaja filmitutvustuse juurde pannud hinnangulise silueti, kus vaataja on tugitoolis magama jäänud. Vaatamata hilisele ajale vaatasin mina filmi lõpuni vähemalt kolmandat korda. Seda eelkõige faktuuride pärast.

Kõik tolleaegsed värvifilmid võluvad oma erilise valguse ja värviga. Ma pole spetsialist ütlemaks, millist keemiat siis filmilindi valmistamiseks kasutati, kuid värvid on keemilised, mitte orgaanilised. Valge on valgem kui valge, punane punasem kui silmaga näha. Muidugi mängiti valgusega. Igasuguste kulakute salasepitsused on filmitud hämaras, kuid uue elu ehitajatel olid puhtvalged pluusid, rätikud, kitlid, isegi sidemed oleks nagu äsja Arieliga pestud ja triigitud. Rääkimata siis Stalini kipspeast. Peategelane Paul Runge (Georg Ots) oli vist mitmest grimmist läbi käinud. Ja millised optimeeritud kaadrid, millest igaüks võiks olla akadeemilise maali õppematerjal.

Võrdlus maalikunstiga on kohane ka seetõttu, et stalinistlik maal oli sama hüperreaalne. Aleksandr Laktionov on siin parim näide. ?Valgus Koordiga? enam-vähem samal ajal kogu NLiitu vallutanud maal ?Kiri rindelt? on samasuguse faktuuriga. Üldse on kolmel realismil selles suhtes ühisjooni: nii sürrealism, sotsrealism kui hüperrealism lõid reaalsust, mis on reaalsem kui reaalsus ise.

Stalinistlik filmikunst võttis kõvasti õppust ameeriklastelt. ?Valgus Koordis? re?issöör Herbert Rappaport oli käinud Hollywoodis nagu enne teda Sergei Eisenstein ja paljud teised. Lõpustseenid õitsvast kolhoosielust ei erinegi palju Hollywoodi filmidest ja ma olen peaaegu veendunud, et näiteks ?Karnevaliöö? ületab Hollywoodi muusikale.

 

Sirp