$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Uuenenud „ARCOmadrid”

Mary-Ann Talvistu
Vaatamisi 349
2 minutit

Uuenenud „ARCOmadrid”

Rahvusvaheline kaasaegse kunsti mess „ARCOmadrid” 16. – 20. II Madridis.   

Rahvusvaheline kaasaegse kunsti mess „ARCOmadrid” toimus seekord juba kolmekümnendat korda. Viimastel aastatel raskustes vaevelnud „AR CO” oli sunnitud viima läbi oma senises struktuuris ja juhtkonnas mitmeid muudatusi, et keerulistes majanduslikes oludes toime tulla, mis veelgi tähtsam, et mitte kaotada oma positsiooni ja sellega kaasnevat prestiiži kunstiturul. Just nimelt mitmed tunnustatud galeristid väljendasid möödunud aastal oma pahameelt ja lubasid messil osalemisest loobuda, kui ei panda paika kindlaid valikukriteeriumeid  ja ei suudeta luua paremaid IFEMA (Madridi Messikeskuse Institusioon) ja galeristide koostööks tingimusi. Seetõttu valitigi eelmise aasta kevadel Lourdes Fernándezi asemel uueks direktoriks Carlos Urroz, kes oli juba 1994 – 1998 „ARCO” abidirektorina töötanud ja hiljem kultuurinõunikuna paljude era- ja riiklike institutsioonide usalduse võitnud. Nüüd, kui „ARCO” on oma uksed sulgenud, võib pea kindlalt väita, et Carlos Urroz on just see õige persoon sellisele vastutusrikkale kohale. Ta mõistab galeriide olulist rolli kohalike kunstnike rahvusvahelisele turule viimisel ja usub, et see  peab olema ka üks kindlatest „AR CO” eesmärkidest. Nimelt pole galerii enam ammu puhtalt äripind, vaid on tasapisi muutunud omanäoliseks agendiks, kes loob kontakte muuseumide ja institutsioonidega ning aitab kunstiprojektidele rahastust leida. Kollektsionääride kõrval on „AR CO” teised suured kliendid muuseumid ja mitmed teised institutsioonid. Kuninganna Sofia nimeline riiklik kunstikeskus ostis sel aastal messilt 20 tööd kogu väärtuses 680 260 eurot, mille hulgas oli näiteks sürrealismimeistri André Massoni õlimaal või noore baski kunsniku Asier Mendizábali skulptuur. Madriidi  autonoomse piirkonna esindus soetas Paula Rubio Infante teose „Come mierda” (2010), mis ühtlasi pälvis ka „AR CO” noore kunstniku preemia. Samuti suurenesid sel aastal mitmete erainstitutsioonide ostunumbrid ja galeristid rõhutasid eriti positiivse muudatusena rahvusvaheliste ostjate arvu kasvu. Esmakordselt oli korraldatud ka uute kollektsionääride tasuta nõustamine, kuna tavapäraste soliidsesse ikka jõudnud ärimeeste ja profesionaalide kõrval on tekkinud sageli nooremad nii nimetatud low cost kollektsionäärid, kes ei jälgi niivõrd trende ja kuulsaid nimesid, vaid omandavad teoseid  pigem oma väljakujunenud maitse järgi.     

Üldine külastajate arv (150 000) oli samaväärne eelmise aastaga, aga sel korral käis kahel esimesel päeval, kui mess  suurele publikule suletud oli, professionaale rohkem. Igaks päevaks olid organiseeritud ka vestlusringid, kuhu olid kutsutud osalema mitmed oma ala tunnustatud asjatundjad, kriitikud, muuseumitöötajad jne. Nende hulgas olid näiteks Moskva Riikliku Kaasaegse Kunstikeskuse kuraator Darja Põrkina, LI Veneetsia biennaali kuraator Rosa Martínez, Barcelona Moodsa Kunstimuuseumi endine peakuraator ja üks tulevase „documenta” korraldajatest Chus Martínez, Pariisi Jeu de Paume’i direktor Marta Gili, Londoni Serpentine’i galerii rahvusvaheliste projektide juhataja Hans Ulrich Obrist,  Kuninganna Sofia nimelise riikliku kunstikeskuse konserveerimisja uurimustööde abijuhataja Lynne Cook ja veel paljud teised. Need kohtumised ja ideedevahetused, mis kulgesid vabas meeleolus, ulatusid oma teemaderingilt kollektsioneerimisega seotud probleemidest ja uute kunstiturgude esile kerkimisest küsimuseni: kas suurlinn Madridil peaks olema oma kunstibiennaal või mitte?   

Messil osales ühtekokku 197 galeriid, mis olid see aasta hoolikamalt selekteeritud. Juba on saanud traditsiooniks ühe  külalismaa (või -linna) kutsumine „AR CO-le”, seekord oli selleks Venemaa, kes õigustas seda valikut igati ja aitas kindlasti kaasa ka messi õnnestumisele. Muuseas on see aasta välja kuulutatud Venemaa kunsti- ja kultuuriaastaks Hispaanias ja omakorda Hispaania oma Venemaal (alles hiljuti avati Ermitaažis Prado kunstikogude näitus ja sügisel võib nii mõningaidki Ermitaaži tippteoseid imetleda Prados). Nimelt ei olda siinmail veel väga tuttavad meie naaberriigi kireva kunstimaastikuga. Carlos Urroz rõhutas just venelaste käsitletud teemaderingi erinevust siinsete kunstnike omast. Darja Põrkina  kokku pandud programm üllatas igati positiivselt juba tuntumate nimede kõrval mitmete uute galeriide osavõtuga. Siinkohal võiks ära mainida Gelmani, Marina Gisitši ja XL galeriisid, samuti olid kohal erinevad Venemaa olulised kunstiinstitutsioonid. Ühe aegselt „ARCOga” toimusid mitmed vene kunstnike organiseeritud ülesasted ja väljapanekud Madridis, kus osalesid sellised kollektiivid nagu Miš Maš ja Što Delat? ning kaasaegse videokunsti paremikku võis näha programmis „Mutations, form of visuality” („Mutatsioonid, visuaalsuse vorm”). 

Veel oli „ARCOl” pakkuda spetsiaalne üksikprojektide valik „Solo Projects: Focus Latino America” („Üksikprojektid: keskendunud Ladina-Ameerikale”), mille oli kokku pannud mehhiko kuraator Daniela Pérez. Ladina-Ameerika galeriisid osaleb messil üha enam, ka müüginumbrid näitasid kunstnike läbilöögivõimet sealsel turul. Illi Sustain Art Prize’i, mis antakse kuni 35-aastasele noorele kunstnikule, pälvis sel aastal brasiillasest André Komatsu projekt, kus ruum ja sellega  seotud arhitektuur tundusid inimvaenulikud, kohati lausa agressiivsed. Väga huvitava lähenemise arhitektuurivormidele pakkus välja Kuuba kunstnik Carlos Garaicoa, kes kasutas vanu gravüüre arhitektuurimonumentides ja viis need dialoogi palju abstraktsemate vormikasutustega. Sõna otseses mõttes puhusid uued tuuled sektioonis „Opening” („Avatus”), mida sel aastal esimest korda korraldati ja mille eesmärk oli kutsuda uusi galeriisid messile. Galeristi ja vabakutselise kuraatori Maribel Lópezi valikusse oli jäänud 19 galeriid üheksast riigist. Pole ime, et ühed tugevamad  neist olid Berliini galeriid nagu Alexandra Saheb või siis Peres Projects.     

Hispaania Kunstikriitikute Assotsiatsiooni (AECA) välja  antud preemiad läksid Ángela dela Cruzile parima rahvusvahelise kunstniku kategoorias ja Juan Genovésile parima hispaanlasest kunstniku kategoorias. Madriidis elav La Fabrica võitis aga parima „AR COl” osalenud galerii auhinna. Sihtasutus Telefónica omakorda esitles messil teaduskunsti vallas korraldatud rahvusvahelise tehiselu konkursi „VIDA 13.0” premeeritud teoseid.        Kui siia juurde mainida, et „ARCOga” üheaegselt toimusid  veel sellised kunstimessid nagu „Art Madrid”, „MadridDeArte” ja noortele kunstnikele pühendatud „JustMad”, siis soovitan Eesti kunstipublikul broneerida reis Hispaania pealinna tuleva aasta veebruari keskpaiku, kuna mitmed muuseumid ja muud institutsioonid kavandavad selleks ajaks oma parimad väljapanekud, teades et see on ka nende võimalus silma paista rahvusvahelisel kunstimaastikul.

Sirp