Vabaduse galeriis avatud grupinäitus „Ühendav lüli“ on pühendatud 2023. aastal lahkunud kunstiteadlasele ja kuraatorile – ning pikka aega ka Vabaduse galerii galeristile – Reet Varblasele. See pole esimene omataoline. Suvel toimus Tartu Kunstimajas Reeda tütre Ulla Juske ja Liisi Tamme kureeritud „Emalt tütrele, tütrelt emale“, kus osales üheksa naiskunstnikku ja kus, nagu pealkirigi ütleb, oli vaatluse all lähedane ja tihti ka keeruline ema-tütre suhe. Seekordse ettevõtmise idee tuli Reedaga tema viimastel eluaastatel tihedalt koostööd teinud kunstnikult Marje Taskalt, kuraatoriteks on Ulla Juske ja Jana Huul. Näituse „Ühendav lüli“ ühe juhtideena esitavad kuraatorid vaatajale järgmise mõtte: „Mis oleks, kui lein ei oleks pelgalt kaotusvalu, vaid loov jõud, mis avab tee mälestustele, sidemetele ja uutele algustele?“, rõhutades seega mitte kaotatut, vaid seda, mis on jäänud, ja selle võimet uut genereerida.

Mälestusnäitusi võib olla mitmesuguseid. Kui kõige harjumuspärasemas formaadis on see pühendatud lahkunud inimese elule, loomingule või muud liiki erialasele pärandile, siis antud juhul on tegemist osalevate kunstnike mäluseoste või mõtete-tunnete esitamisega, ka lihtsalt austusavaldusega kunsti kaudu. Reet Varblase kuju vilksatab küll korraks kunstilisse vormi valatud videodokumentatsioonis, kus näidatakse tema viimase suure kuraatori­projekti „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ (kaaskuraatorid Jana Huul ja Marje Taska) algus- ja lõpurituaali, kuid see on ka ainus nähtav viide tema erialasele tegevusele. See, mida Reet Varblane tegi, millise jälje ta meie kultuuriellu ja kunstilukku jättis, jääb teiste formaatide või sündmuste kajastada. Käesolev näitus on aga kuue eri põlvkonna kunstniku ehk Sveta Gri­gorjeva, Eva Labotkini, Jüri Ojaveri, Villu Plingi, Silja Saarepuu ja Marje Taska ühine austusavaldus talle.

Galerii ruumist tulenevalt on näitus kammerlik ning eks nõua ju teemagi justkui sordiini all olevat väljendusviisi. Tõsi, vaid osa teoseid on loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks, teised seevastu on välja valitud temaatilise sobivuse ja sõpruse või kollegiaalse koostöö tõttu.

Nii mõnigi teos on Reet Varblase kuraatoritööga otseselt seotud: näiteks Marje Taska „Muldade mälu“ (2023–…), mis koosneb maailma eri paigust võetud mullaproovidega katseklaasidest, valmis algselt Reeda 2023. aastal kureeritud näituse tarvis. Kunstnik on teost jätkanud, lisanud kogusse proovid kohtadest, kuhu Reet oli soovinud reisida, aga ei jõudnud seda teha. Sveta Gri­gorjeva on Reet Varblasest kui noorema põlvkonna julgustajast ja inspireerijast ka Sirbi veergudel kirjutanud. Tema Reedale pühendatud teos „Kõik, mis sulle ütlemata jätsin“ (2025) lähtub samast ajendist, kutsudes üles paberile kirjutama sõnumeid, mis on ütlemata jäänud. Eva Labotkini minimalistlike kujunditega fotoinstallatsioon „Ema unenägu“ (2025) toob taas nähtavale ema ja tütre sideme: kunstnikust tütar töötab ümber ja jäädvustab üldistatud kujundite kaudu emale olulise unenäo. Töö räägib ka usaldusest, mida ema tütre vastu tundma peab, et anda talle oma unenäomaterjali loometöö toormeks. Mulle näib, et isegi kui näitusel eksponeeritud teos pole otsene pühendus või jääb selle funktsioon mälestusnäitusel ähmaseks, pole sellestki midagi – võtkem seda lihtsalt tänu või kummarduse märgina.

Ühe varasema teose kaasamine näitusele on eriti õnnestunud ning see toob üldõhustikku teistsugust emotsionaalset laadi. Minul tõi küll naeratuse näole see, et näitusele on jõudnud isegi surma teemale vimkalikult läheneda suutva Jüri Ojaveri installatsioon „Varalahkunud sõpradele“ (2017). See koosneb seinale paigutatud graniitplaadist, mille keskses õõnsuses on Nõukogude-aegne taskulamp ja lauaküünal. Seinal paikneva omamoodi hauaplaadi all on tekst „varalahkunud sõpradele“ neljas keeles. Seda teost on Ojaver juba eksponeerinud, nimelt isikunäitusel „Surev koer. Vol. 2“ sealsamas Vabaduse galeriis ajal, mil Reet galeriid juhtis. Ojaverile omase kontseptuaalse ja humoorika käekirjaga hauaplaati vääriksime me tegelikult kõik.

See, millest „Ühendav lüli“ mind veel mõtlema pani, pole ainult inimeste­vaheliste suhete, kokkupuudete ja ühistegevuse loov ja jätkuv mõju, vaid mitmesugused, isegi vastandlikud ja tihti varjatud kihistused ühe inimese elus ja tema isiksuses. Need ühiskondlikud ja osalt kindlasti idealistlikud võitlused ja mõttevahetused, mis mind Reedaga ühendasid, pole üldse selle näituse teema ning kuuluvad pigem tema avalikkuses teada-tuntud kuvandi juurde, mis põhines Reeda aastakümnetepikkusel pühendumisel feministlikule kunstile ja naiskunstnike loomingu eksponeerimisele, uurimisele ja populariseerimisele. Üllatas hoopiski Reeda ilmumine – nii põgusalt, kui „Teatepulga“ videos seda näidati –, sügavalt rituaalses ja looduse väge ülistavas kontekstis. Või kas see peaks üllatama? Eks meil kõigil on oma (sala)suhted igapäevaelu piire ületavate ideestike või rituaalsete kombestikega, sest kuskilt peab oma võitlusteks meele­kindlust ja mõtteselgust ammutama. Iseasi, kellele ja kus me seda avaldame. Või kes seda märkab.

Et näituse üks kuraatoritest on Reeda tütar ning mitu teist osalejat tema sõbrad või lähedased kolleegid, siis on rõhuasetus subjektiivsetele muljetele, mälestustele ja fookustele näituse loomulik eelhoiak. Valitsevast meeleolust vallatuna tundus mulle hetkeks, et siinne tekst oleks vabalt võinud sündida Gri­gorjeva ruumiinstallatsiooni „Kõik, mis sulle ütlemata jätsin“ sees, kus sai istuda „Reeda tugitoolis“ ja panna kirja mõtted, mis jäid talle elu ajal välja ütlemata või temaga läbi arutamata. Sel juhul oleks see tekst aga pidanud jõudma hoopis musta karbikesse hoiule, kuni see maetaks pärast näituse lõppemist Reeda mälestuseks istutatud tamme alla. Ja üleüldse oleks see olnud üks teine tekst.