Mariana Enriquez, Asjad, mis me tules kaotasime. Hispaania keelest tõlkinud Eva-Stina Randoja, toimetanud Ruth Sepp ja Triinu Tamm, saatesõna kirjutanud Ruth Sepp. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 18–20. 142 lk.

Tumedatesse talvekuudesse sobib ikka lugemiseks Argentina n-ö gooti realismi staari Mariana Enriqueze kaheteistkümne lühijutuga kogumik. Kui meil on õues kõle pimedus, on Enriqueze maailma linnad ja külad alatasa lämmatavas palavuses. Kui meie (või vähemalt mina) igatseme suvevalgust ja -soojust, on lohutav lugeda, kuidas ka lauspäikese all leidub kõikvõimalikke mõistetamatuid ja müstilisi õudusi, vägivalda, tumedust. Päike ei valgustagi kõiki varje. Et oma ängistavat talve veelgi lõbusamaks teha, siis jutukogu kõrval, arvustuse kirjutamisega paralleelselt mängisin viimaks ometi läbi mitu pikalt ootel olnud arvutimängu: „SKALD: Against the Black Priory“¹, „Excavation of Hob’s Barrow“², „Felvidek“³, „NORCO“⁴; sakslaste auhinnatud „Signalis“⁵ ootab aga veel oma järjekorda. Veel sattusin juhuslikult lugema varjunime J. A. J. Minton all kirjutava kolmiku sarja „Strange Eons“ debüütjagu „Discovery“⁶. Kõik need teosed sisaldavad rohkemal või vähemal määral folkloori, religiooni, gootika, müstika jms sugemetega kosmilist õudust (cosmic horror), kus näha Edgar Allan Poe, Stephen Kingi, Henry Jamesi, H. P. Lovecrafti, Thomas Ligotti, Robert W. Chalmersi jpt mõju.

Vastupandamatu õõv

Loetu-mängitu liigne sarnasus polnud kuidagi plaanis, vaid on juhuslik ning annab aimu, et (kosmiline) õudus püsib ülemääragi populaarne. Eksistentsialistliku, mõistetamatu, kirjeldamatu vari hõljub maapinna kohal. „Reaalne ja metafüüsiline õud“ (lk 139) peidab end eri aegades, eri maailmades. „SKALD“ viib fantasy-„keskaega“, „Hob’s Barrow“ viktoriaanliku ajastu Inglismaale, „Signalis“ retrofuturistliku atmosfääriga kaugesse päikesesüsteemi, „Felvidek“ XV sajandi Slovakkiasse, „Discovery“ 1990ndate alguse avastustest johtuvasse alternatiivajalukku ning Enriqueze raamat enam-vähem sama aja Buenos Airesesse ning mujale Argentina tolmustele radadele. Suured linnad, väikesed külad, mahajäetud saared, kõike katvad ookeanid, teadusulmelised kosmosejaamad – kõikjal toimub müstilisi sündmusi, vohab lovecraftilikke olendeid. Enriqueze kogumikus otseselt küll vaid ühes loos, ülejäänutes püsitakse klassikalisema õõva juures.

Miks on aga õuduskirjanduse žanr jätkuvalt populaarne? Mis on õõvas niivõrd ligitõmbavat? Mida põnevat seletamatuses peale lahendamatuks jääva müsteeriumi? Puuduvad vastused küllap ärgitavad ja ärritavad. Inimloom tahaks vastuseid ka seal, kus mõistus neid vastu võtta ei suuda. Ebakõla illusioonide ja tumeda tegelikkuse, nägemuste ja tõe vahel võib olla häiriv … aga ka lohutav. Õuduskirjanduse, ka Enriqueze lugude üks ebamugavamaid elemente on see, et ollakse mõistust kaotamas ja nähakse luulusid, või et nähakse tõsiasju, kuid neid ei usuta. Mõlemal puhul leitakse end vastikus lõksus.

Lugenud-kogenud aastate jooksul arvestatavat hulka mitmesuguseid (kosmilise) õuduse teoseid, pean tõdema, et ega need enam ülemäära hirmsad olegi. Oma leebe etteaimatavuse tõttu on need isegi hubaseks saanud. Surmaloori tagant piiluvad vaimud, elavad surnud, mardused jm ei paku enam märkimisväärset pinget. Kaugetest kosmose­avarustest või kõrvaldimensioonidest pärit monstrumid on tasalülitatud ja kodustatud. Silme ees võivad kõrguda linnu, maid, planeete, galaktikaid hävitavad kombitsatega koletised oma hiilguses ja toreduses, kuid hirmu nad ei tekita. Nad pole enam mõistetamatud ega kirjeldamatud, pole kunagi olnudki. Horror on kenasti ära pakendatud ja oma pseudošokeerivuses väga müüdav. Hea võrdluse pakuvad true-crime-taskuhäälingud, mille mõningane närvikõdi tuleneb vähemalt nende kuritegelike sündmuste tegelikkusest. Enriqueze jutus „Naabri hoov“ leidub iroonilise maiguga tekstirida – jutu peategelane on üllatunud sellest, et keskklassi linna­osas võib end peita sellise käitumisega koletis (lk 106). Justkui oleks see võimatu, justkui vaid „vaesed“ paneksid toime kuritöid. Absurdne arusaam, mida ei paljasta mitte ainult viimaste päevade, vaid viimase mitme aasta sündmused. Aastakümnete. Aastasadade.

Lühijutus „Kõrvikkääbuse väljakutsumine“ kirjeldatud mõrvatuur on true crime’i ilmne eelkäija, mugavneva keskklassi morbiidne huvi ühendatuna moraalitseva üleolekutundega. Ajaloolis-poliitiline massimõrv on sobimatu teemavalik (lk 61 jm), viisakad inimesed niisugustest asjadest ei mõtle ega räägi. Kui pole skandaalimaiguline (sari)mõrv, siis ega publikut eriti huvitagi – sajad tuhanded surma saanud lapsed Palestiinas, Sudaanis, Süürias, Afganistanis, Iraagis, igas maailmanurgas pole liialt tähelepanu ega meediakära väärt. Kehitagem õlgu ja vaadakem kõrvale, ehk veab ja sel hetkel satub juhuslikult teleri­ekraanile „Huvivöönd“⁷.

Tegelikkus on jubedam kui õuduskirjandus

Praegu, 2026. aasta jaanuaris, mil aina sügavamale labasesse fašismi langeva Ameerika Ühendriikide imperialistist president on rünnanud rahvusvahelist õigust, täielikult eirates Venezuelat ja röövinud nende presidendi, et teostada järjekordne Lõuna-Ameerika ebademokraatlik riigipööre (isegi ei tea enam, mitmes, neid on olnud nii palju), tõuseb Enriqueze jutukogumiku lugemine irooniliselt aktuaalseks. Kurjus pesitseb (varjatult) meie elus ja ideoloogias, mitte kusagil väljaspool, kirjutab järelsõnas Ruth Sepp (lk 140). Lõuna-Ameerika sõdade, paremäärmuslike riigipöörete, vägivaldsete diktatuuride ajalugu on otseselt USA ja CIA tegevusega seotud juba ligi sada aastat. Sellele minevikule Enriquez oma lugudes ka korduvalt viitab. Me kõik kõnnime luude peal (lk 91), sest surmarohke aja kulg jätkub. Praeguse elaniku eksistentsi võimalused on ehitatud eelnenute surmale. Ruth Sepa detailne järelsõna muidugi kirjeldab suurepäraselt ja hõlmavalt kogumiku sisu. Väärt arvustus on kaante vahel juba olemas. Ehk siis raamatut sulgedes sattusin mõttele, et mul polegi vist mõtet seda luguhaaval lahti pakkida ja kommenteerida.

Sest – probleemi kese on nihkunud ammu mujale. Kumb on gootilikult hirmsam: need eepilis-kosmilis-müstilised õudused või tegelikkus? On see kunagi üldse olnud teisiti? Kosmilise õuduse eripära võib ehk olla selles, et ajaloo ja reaalsuse traumasid manifesteeritakse metafoorsete koletistena. Ühiskonnas alaliselt kohal olev katastroof väljendab end mõne mutant­olendi või vaimuna. Muidugi, õudus kui metafoor on üks vanemaid ja elementaarsemaid tõlgendusi. Kogumiku lugude gootilikult tumedad sündmused rõhutavad ja toovad esile kõike seda, mis Argentina ajaloos, kaugemas-lähemas minevikus on hirmutavat; seda väljendamatut, mille armid on sügaval psüühes pidevalt kohal, mille traumad on (poliitilisse) kehasse lõigutud; seda igapäeva­kannatust, mis fiktsionaalse õuduse kõrval aina teravamalt välja joonistub. Minevik, mis vaikitakse maha, ent mis kõlab seda valjemalt – saksa-inglise kirjaniku W. G. Sebaldi korduvalt kritiseeritud enese-/sisetsensuuri vaim hõljub Argentinagi kohal.

Enriquez demonstreerib jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ ohtrate näidetega seda koledust, millega inimesed ja ühiskonnaklassid pidid ning peavad järjepidevalt toime tulema. Krahhid, vaesus, kuritegevus, alkoholism, rassism, ahistamine, diskrimineerimine, süsteemne (seksuaalne või lastevastane) vägivald, minevikutraumad, märatsev korruptsioon, võimuagentide võimu jõhker kuritarvitamine … Üldiselt liberaalse-progressiivse hoiakuga naispeategelased kohtavad korduvalt ka meeste ignorantsust, kadedust, vägivalda. Kõlapinda hõivab Margaret Atwoodi 1982. aasta kuulus mõttekäik: „Mehed kardavad, et naised naeravad nende üle. Naised kardavad, et mehed tapavad nad ära.“ Põhjendatud hirm, arvestades koduvägivalla statistikat ja selle kategooria mõrvade üldist statistilist palet. Ja mehi jäädakse ühiskonnas ikka kergemini uskuma (kogumiku nimilugu kordab toda motiivi, lk 131 ja edasi), ehkki mehed alatasa valetavad ja manipuleerivad süüdimatult. Silma puistatakse valesid, et saada oma tahtmist – seda piinlikum kergeusklikuile. Jutt meeste „otsekohesest“ „ratsionaalsusest“ on ilmselt selle maailma üks suuremaid nalju.

Groteski ja provokatsiooni leidub Enriqueze juttudes seega omajagu, et luua toda transgressiivset atmosfääri, mida õuduskirjandus ikka saavutada üritab. Šokeeriv teos minu meelelaadiga lugejale muidugi ülemäära pole: teemad ja tonaalsus on liigagi tuttavad, olen enam-vähem sama ajastu loogika ja tehnoloogia keskel üles kasvanud. 1990ndate Eestiga võrreldes leiaks ikka mõne tuttava paralleeli, piisava sarnasuse: Tartu vorstivabrikud ja Männiku karjäärid on meil näinud nii mõndagi.

Kui on jäänud mulje, et midagi ette heidan, siis ei, ega kogumik ole halb. Soovitan, oli mõnus lugemine. Soovitan ka kõiki neid mänge, mida eespool olen maininud. Soovitan nautida samade teemade, hirmude, mõjuallikate eri väljundeid. Lugege, mängige, kuulake. Aasta 2026 on alanud, saagu see parem kui 2025, kuigi esimesed nädalad juba hirmutavad. Ärgu jäägu see ajaloo viimaseks aastaks. Cthulhu, Nyarlathotep, Azathoth, Shub-Niggurath, Hastur, Dagon, the King in Yellow jt ei tule meie mõistust röövima, meid ära sööma ega pulbriks muljuma. Sellega saame ise niigi hästi hakkama.

Kuidas paratamatusega leppida?

Õuduskirjanduse žanri mõistetamatut-kirjeldamatut-eksistentsiaalset jne õudust on raske karta, olgu see kui tahes adumatu. Ilukirjanduslikul õudusel on raske meid heidutada, kui elus leidub hullemat – mis on päris ehtne. Reaalne. Käegakatsutav. Teispool arbitraarset riigipiiri. Tegelikkus on hirmsam kui ükskõik milline kosmiline õudusjutt. Mitu genotsiidi üle maailma, püsivalt, pidevalt, mida rahvusvahelisest õigusest latravad poliitikud järjepidevalt ignoreerivad. Käimas on globaalne ökokatas­troof – niivõrd suur ja täielik hübriidne kvaasiobjekt (vt Bruno Latour⁸), et inimesed ei suuda seda hõlmavalt mõista, ette kujutada, näha, uskuda. Iga talvekülma ajal ilmuvad hange alt „skeptikud“ jaurama, et kus see kliimasoojenemine ikka nüüd siis on, suutmata mõista elementaarset tõsiasja, et ilm (lokaalne) ja kliima (globaalne) on eri nähtused. Suvel aina pikenevate ja surmarohkemate kuuma­lainete või maamassiive hõlmavate metsapõlengute ajal on nendesamade jaurikute suu lukus. Näete siis, kus on. Siinsamas õue peal, kuivatab su kolletavat äärelinnamuru. Kuid ei nähta, sest hirmunud silm on vaja ebameeldiva tõe ees kinni pigistada. Ei julge tunnistada oma süüd, ideoloogiate läbikukkumist, arusaamade ekslikkust. Ia-ia, Cthulhu seal Vaikse ookeani põhjas igavest und magamas on ka usutavam ja kujuteldavam (kuigi peaks olema kujuteldamatu) kui argipäev.

Aga konkretiseerigem nüüdisaja püsivat horror’it veelgi: suurte tuumariikide laod, mis täis totaalse hävingu relvi. Ainuüksi allveelaevades, mis patrullivad ookeane mööda, leidub tuhandeid tuumalõhkepäid – kordades rohkem kui vaja, et kõikmaatasa teha. Apokalüpsis on iga hetk 60 sekundi kaugusel. Käesoleva arvustuse lugemise ajal võivad ICBMid juba lennata – võib-olla ei jõua isegi lõigu lõpuni, kui tabamus juba kohal. Ole nüüd valmis! Võib-olla ma ei jõua isegi seda lõiku lõpuni kirjutada.

Seejuures pole vaja ühegi riigi agressiivset rünnakut. Piisab ühest radari-error’ist siin, väikesest arvuti-glitch’ist seal. Seda on juhtunud nii mõnigi kord, tagajärgedest on seni meid päästnud üksikud kangelased. Hea, et keegi mõistusega isik kohal oli. Aga siiski piisab vähesest segadusest, et vallandada kõike õgiv vastulöökide jada, sest launch-on-warning-loogikaga opereerivad tuumariigid seniajani. Hoiatusest piisab. Otsustusaeg on minuteid, kui sedagi, sest moodsamate ülehelikiirusega rakettide arendus tähendab, et varsti pole isegi seda kuut kuni üheksat minutit lennuaega, mille vältel otsustada. First strike jõuab kohale kiiremini, kui keegi reageerida jõuab. Sestap neid süsteeme on üritatud – ja üritatakse – seniajani automatiseerida. Et ikka katastroof oleks garanteeritud.⁹

Käes on XXI sajand, mistap nautigem ka praeguse „tehisintellekti“ fetišimi väljavaateid. TI-d üritatakse toppida kõikjale, muu hulgas sõjatehnikasse. Tõesti ei leidu selleks paremat ideed kui TI, mis teeb alalõpmata vigu ja „hallutsineerib“. Hallutsineerimine on TI funktsioneerimise paratamatu kõrvalnäht, selleta generatiivmudelid ei tööta. Pange tõesti too „tehisintellekt“ radarisüsteemidega kokku ning ühendage kogu kompott rakettide automatiseeritud väljalaskesüsteemiga. Kas saab asjaga juba ühele poole?

Singularity meid ei oota, see on liiga palju ulmet lugenud programmeerijate totrus. Ega ka AGI (artificial general intelligence), mis ellu-ja-teadvusse ärkamise järel inimkonda tühiseks peab ning seetõttu meist kõigist kirjaklambreid otsustab toota. Skynet ei saada terminaatoreid meid jahtima. Meelelahutus teab, mida teeb, pakkudes dramaatilisemaid ja lõbusamaid stsenaariume, sellal kui banaalses tegelikkuses surutakse vulgaarset, lõputult vigast ja kasutut tehisaru kõikjale meie tehnoloogiatesse. Reaalne oht tuleb Silicon Valley tech bro’de rumalusest ja ebakompetentsusest ning reaalne oht on fiktsiooni laheduse kõrval nii igav.

Iga hetk loeb, iga hetk on väärt, iga hetk võib olla viimane. Ärge siis neid hetki raisake. Pilved on helehõbedased ja vähemalt leidub üks lohutus – globaalse tuumasõja puhul pole vaja globaalse kliimakatastroofi pärast enam muretseda! Pole planeeti, pole probleemi. Teeme siis selle lõpuga ükskord ometi rahu, lõpetame surmahirmu. Vaata vikatimehele otse silma, et lõpetada tema eest põgenemine. Leiaksime ehk hingerahu? Terry Pratchett kirjutas sellest aastakümneid. Õuduskirjanikud, olgu siis Enriquez või Poe, King, Lovecraft, Chambers jt, ilmselt üritavadki seda taju ja leppimist maalida. Tuua mõistetamatu lähemale, teha õudused tuttavaks, kaotamata meelelahutuslikkust. Lõuna-Ameerika kirjandus on selles juba pikka aega tugev olnud, igati meeldiv on Mariana Enriqueze teose puhul näha väärika traditsiooni kestmist ja arenemist.