Nii Kirkegaardi kui Akhøj ruumikäsitlus intrigeerib just oma rahulikkuse tõttu. Kirkegaard ei läinud Tšernobõli tonte püüdma, nagu ta väidab oma intervjuus Postimehele.1 Katastroofid pakuvad ainest lugematutele science fiction’i lugudele, 26. IV 1986 Tšernobõli tuumaelektrijaamas plahvatanud neljas reaktor on seega materjalina ideaalne. Mida Kirkegaard teadvustab ja millest ka tugevalt lähtub, on katastroofi lahutamatud binaarsused: õud ning iha. Ühelt poolt sündmuse, katastroofi materialiseerumine, teiselt poolt painajalik ligitõmbavus. Kirkegaard, selle ilmselgelt teadvustanud, on valinud kolmanda tee ja esitanud müstifitseeritud tsooni teadliku igavuse kaudu. Lõputu video- ja helikordus kohas, kus aeg ei liigu, on traumast vabastatud ja mõjub pigem meditatiivselt. Arvatavati on ainese sellise esitlemise üks tagamaid keskkond ja päritolu. Teatav distantseeritus on lasknud nii Kirkegaardil kui Akhøjl käsitleda materjali ideoloogiliselt neutraalsena (mitte segamini ajada ideoloogiavaba käsitlusega), keskenduda konkreetselt sellele, mida objekt või koht neile pakub. Nii „Abstracta” kui „Aion’i” puhul on tunnetatav välisvaade, võõras sekkumine. Kommunistlike režiimide põhjustatud trauma või nendesamade režiimide piires toimunud katastroofid on teostes kohal tinglikult, mitte nähtavalt. Mingis teises ruumis eksponeeritult, sh Taanis, räägiksid teosed teist keelt ja võimalik, et küsimus võimaliku traumaatilise ainese kohta teostes jääks esitamata. Samas, tõlgenduslik ruum on alati lai ning autori ja vaataja täielik neutraalsus pole võimalik.
Muide, „Aion’i” on Kirkegaard in memoriam pühendanud Rimma Kiselitsale, oma giidile Tšernobõlis.
1 Jacob Kirkegaard: mind huvitab protsess. Intervjueerinud Janar Ala, Postimees 23. I.
