Esiteks on see Tõnis Vindi kujundus, mis ilmsele kokkuhoiupoliitikale vaatamata joonistab üsna hästi välja kunstniku 1980ndate keskpaiga autoripositsiooni, teiseks Eha Komissarovi tekst, mis praegu üle lugedes jääb küll pisut liialt kunstiajalooliste mõjutuste markeerimiseks, kuid osutab kunstniku rituaalsete „märkide korrastatuse ja kunstikeele puhastamise kaudu semiootilise universumi” loomisele. Seega sellele, millele Komissarov on ehitanud üles oma teksti Tõnis Vindi uues raamatus.
Nii võib (ja tulebki) Elnara Taidre koostatud ja Tuuli Aule kujundatud mahukat (õnneks on suudetud vältida n-ö esindusalbumi formaati) raamatut vaadata kui väikese, sissejuhatava kataloogi, aga ka kõikide Tõnis Vindi kujundatud väljaannete jätku, dialoogi, vastastikust ja mõlemapoolset informatsioonivahetust. See on täidetud hästi tihke, kohati isegi üksteist tapva visuaalse teabega ning meenutab pigem entsüklopeedilist (kunstniku mitmekesisus, laiahaardelisus) käsiraamatut kui väljaarendatud kunstilist sünteesi. Tekstid (Elnara Taidre, Sirje Helme ja Eha Komissarov pluss Tõnis Vindi tekstide valik faksiimilena) on head, kuid nii kunstniku koht kui ka visuaalne üleküllastatus eeldavad veel tekstilisi kihistusi, teistsuguseid tõlgendusi (kas või 31. V seminari Andres Kure ja Ivar Saki lähenemist, filosoofidest Marek Voldist jt rääkimata). Tekstide mõttes on see avatud raamat, mis eeldab järge: seda nii Vindi kunsti lähivaatluse (tööde analüüs) kui ka semiootilise universumi mõttes. Loodetavasti ei kulu selleks enam veerandsada aastat.
