Kui „Keelesaate“ ERRist kadumise mure peale kinnitasid tolle nõukogu esimees Rein Veidemann ja Vikerraadio peatoimetaja Janek Luts Sirbis¹, et keelejutud võetakse ette muudes saadetes, ei mõjunud see kuigi veenvalt. Kas on aga saatejuhtidele eestikeelse raamatu 500. aastapäeva puhul käsk kätte antud või teevad nad keeletööd möödaminnes nagu köstrid meie kultuuriloos sajandeid², aga keelejuttu kuuleb tõesti rohkesti. Muu hulgas on keel Vikerraadios olulisemal kohal kui seni Kaja Kärneri vestlussaates „Kajalood“ (nt Arne Merilaiga 1. II), „Keelesaate“ senise tegija Piret Kriivani saadetes „Eesti lugu. Raamatuaasta“ ja „Euroopa aeg“ ning kirjandussaates „Loetud ja kirjutatud“, asjatundlikumalt Reet Weide­baumi eestvõttel (nt Priit Põhjalaga, 1. II). Kena, kui kultuurisaadetes peale loo­jutustamise ka jutustamise tööriist ehk keel kõneks võetakse. Keeleväli on lai: keele­ilminguid rehitsetakse murde- ja kirjanduskeele vallast, eri kultuuridest ja aegadest, aga ikka vaid keelerikkuse vaates.

Mis tahes ork, leidobjekt, olgu metsa alt, põllu pealt või linnatänavalt töö tarvis pihku jäänu, on kindlasti huvitav, sageli väärtuslikki, passib nii mõnegi ettevõtmise tarvis, kuid ei pruugi sobida täpsema töö jaoks. Mõnikord läheb vaja puhastatud ja teritatud tööriista.

Ühe sellise ehk korraldatud-korrastatud kirjakeele seisukord on aga endiselt küsimärgi all ja tähelepanu alt väljas: ÕSi tehakse kui haudeajal, mil on välja kuulutatud linnurahu. Hautakse aga ikka välja muna, mis pessa pandi: sel on EKI teatmiku kirjeldava keelekorralduse aluste nägu³, kuigi sel moel keelt korraldada ei anna. Muutust ei tõota ka terminipäevakul⁴ kuuldud EKI tänapäeva eesti keele osakonna juhataja Sirli Zuppingu ärgitus kõik kus tahes ja mil moel loodud (sageli ju juhuslikult, häda sunnil ja jooksujalu) terminid kasutajatele Ekilexi üles laadida, kuigi terminiloojad olid mures, et neil ei ole õnnestunud alati leida kõigekülgselt tarvitamiskõlblikke ja kirjakeelde kohaseid. Seega tuleb ka peenema kirjatöö tarvis jätkuvalt Sõnaveebist tee peal jalgu jäänud roigas või välismaine leidobjekt kaasa haarata.

Suurepärasel konverentsil „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks“ oli rõhk samuti keeleilmingutel, suuresti ajaloolisel sõnavaral, olgu pastorite, köstrite, hernhuutlaste või baltisakslaste omal. Pastorite koloniaalkeele ja rahva kõnepruugi võrdluselgi, kuid kirjakeele kui seesuguse kujundamise eritlusest ei innustutud. Keelekorralduse võttis vaatluse alla vaid Kai Tafenau ettekandes „Keelekorralduslikud arutelud Eestimaa konsistooriumis XVIII sajandi teisel poolel“.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas nimetatud konverentsi tervitussõnades kirjakeelest mööda ei saanud, kuid EKI direktor Tavast pidas vajalikuks rõhutada ennekõike konverentsil käsitletuga samavõrd tehniliselt murrangulist aega, ergutades keelt üksnes uurima.

Kirjakeel kui tööriist tahab siiski puhastamist ja teritamist, et täita sellele riigis pandud ülesandeid.

1 Aili Künstler, Kas ERRi prioriteedid on ikka paigas? – Sirp 25. X 2025. https://www.sirp.ee/kas-erri-prioriteedid-on-ikka-paigas/

2 Aivar Põldvee ettekanne „Rootsiaegsed köstrid – eesti haritlaskonna eelkäijad“. Konverents „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks“ 27. ja 28. II 2025, vt https://www.youtube.com/watch?v=MHIM-pcxqLU, https://www.youtube.com/watch?v=kYBeDeklL9U

3 Vt https://eki.ee/teatmik/keelekorralduse-pohimotteid/

4 Terminipäevak 31. I 2025, vt https://video.emu.ee/terminipaevak-2025/