Nüüdseks üle kolme aasta Eestis elanud Ukraina laste eesti keele oskust ei ole veel kuigivõrd uuritud. Mujalegi siirdunud sõjapõgenike sihtriigi keele oskuse kohta pole palju teada, kuid uuringute järgi omandavad nad keele teistest sisserändajatest aeglasemalt. Abi on siin toetus- ja keeleõppeprogrammidest. Tõhusaimaks peetakse Skandinaavia lähenemist „keel kõigepealt“: kes saab keele ruttu selgeks, läheb tööle, mis vastab paremini kodumaal saadud haridusele. Sotsiaalsüsteemil on edaspidi rohkem muret nendega, kes võtavad vastu esimese tööotsa ega jõua töö kõrvalt enam keelt ära õppida. Mõnel pool võidakse lapsed suunata kõigepealt 6–20kuulistesse keeleklassidesse ja lubatakse alles seejärel teistega koos õppima. Aineõpetajate arvates ei ole aga neil ikkagi piisavat keeleoskust, pealegi ei saa lapsi eraldi klassi jätta liiga kauaks, sest see soodustab segregatsiooni.

Nooremate keeleõpe on väidetavalt edukam, sest nad leiavad kodu ümbrusest kiiremini teiskeelseid sõpru. Teismelistele mõjub aga seniste sõprade kaotus ja koolikatkestus raskemini ja nende keeleõpe on keeruline.

Ukraina lapsed Eestis

Meie haridussüsteemile on Ukraina põgenikud proovikivi: lapsevanemad suunati valima eesti koole (sinna läks üle poole lastest), kuid lapsed jõudsid ka vene koolidesse. Ka Ukraina laste jaoks loodud kahes koolis käis alguses osa õppetööst ukraina keeles. Ühe õppekeele korral võidi aga Ukraina lastele luua eraldi klass või panna nad õppima koos teiste lastega.

Viimasel kahel aastal on Tallinna ülikooli keeleteadlased teinud kolm uuringut kolme Ukraina pagulastest õpilaste rühma kohta. Eelkõige oli huviväljas õpilaste eesti keele tase, samuti see, milliste struktuuride põhjal on näha keeleoskuse arengut.

Esimesel korral mõõdeti 13–15aastaste õpilaste eestikeelsest lihtsast jutustusest arusaamise ja ise eesti keeles pildiseeria põhjal jutustamise taset. Need 15 testitavat olid elanud Eestis poolteist aastat ja õppinud Vabaduse Koolis. Lihtsat lugu mõisteti päris hästi, kuid ise jutustada enamasti ei osatud – ainult paar last sai hakkama. Osa nimetas objekte-olendeid pildil ning osa kasutas kõigest nelja-viit eestikeelset sõna ilma lausekontekstita. Seejuures võeti appi teised keeled: nii ukraina, vene kui ka inglise keel.

Teise uuringu sihtrühm oli 33 Ukraina põgenikust 9–11aastast last Tallinna eri koolides, võrdlusrühmaks samade koolide 25 muukeelset siinset last. Nii sai kontrollida, kas peab paika väide, et põgenikud omandavad sihtriigi keele aeglasemalt. Seejuures avanes veel võimalus võrrelda eraldi klassis ja eestikeelsete lastega samas klassis õppivate Ukraina laste eesti keele oskust. Kindlatel põhimõtetel loodud detailirohke pildi eesti keeles kirjeldamise taset mõõdeti aastase vahega kaks korda: pärast 2,5 aastat ja uuesti pärast 3,5 aastat Eestis elamist. Analüüsi keskmes olid sõnavara ja grammatilised struktuurid, nt vormide ja konstruktsioonide hulk. Loomaks seoseid laste keelekeskkonna (nt lasteaias käimine) ja eesti keele oskuse vahel, koguti andmeid ankeetküsitlusega.

Esimesel mõõtmiskorral sõnavara hulk mõlemas rühmas ei eristunud, lausekonstruktsioone oli siinsetel lastel veidi rohkem. Tulemus mõnevõrra üllatas: ootuspärane olnuks suurem vahe, sest sünnist saati Eestis elanud lastest oli suurem osa käinud ka eestikeelses lasteaias. Teisel mõõtmiskorral oli seegi väike vahe taandunud ja kahe rühma tulemuste vahel ei olnud statistilist erinevust.

See, kas põgenikud õpivad eraldi väiksemas klassis või koos teiste lastega, ei paistnud eesti keele oskust mõjutavat. Võib oletada, et väiksem klass annab keeleõppes eeliseid (tegu oli kahe Tallinna kesklinna kooliga). Kui laps õpib eesti ja teiste muukeelsete lastega samas klassis, ei tähenda see seda, et ta suhtleb teistega eesti keeles. Kuigi selle uuringu valimi väiksuse tõttu ei saa suuri järeldusi teha, on teada, et üle poole muukeelsete laste puhul ongi koolitund ainuke koht, kus eesti keelega kokku puututakse. Ent aastaga paistis areng siiski selgelt välja, eelkõige sõnades ja vormides: rohkem kasutati liitsõnu, moodustati neid ka ise, tegusõnu ja eri käändevorme oli juurde tulnud.

Kolmandas uuringus osales 59 Ukraina 12–18aastast noort, Pagulasabi toetusprogrammi kirju sihtrühm. Eestis olid nad elanud 3,5 aastat, kolmandik Ida-Virumaal, ülejäänud Tallinnas. Enamik õppis, mõned paralleelselt veebi kaudu Ukraina koolis, oli neidki, kes ei õppinud ega töötanud. Toetusprogrammis on keeleõpe peidetud näiteks kokandusse, kunsti või sporti. Eesti keele oskust mõõdeti enne ja pärast selle läbimist.

Esimesel mõõtmisel oli pildiseeriapõhise ülesande puhul näha suuri erinevusi. Päris mitu õpilast ei osanud eesti keeles üldse rääkida, suur osa nimetas vaid esemeid või olendeid pildil. Mõne noore jutustus seevastu oli küllalt rikka sõnavaraga ja sidus. Keskmiselt olid nende mõõdetavad näitajad (sõnavara, konstruktsioonide kasutus) samad esimese uuringu noortega, kes olid Eestis elanud 1,5 aastat. Nelja kuu pärast oli küll edasiminekut, aga näitajad jäid teise uuringu ehk 9–11aastaste õpilaste omadele kõvasti alla.

Kolme uuringu alusel saab öelda, et Ukraina laste ja noorte eesti keele oskus kahtlemata edeneb, kuigi mitte nii kiiresti, kui võiks oodata. Pooleteise aastaga on siiski käes passiivne esmane keeleoskus, kolme aastaga osal lastest ka A-tase.

Kindlasti ei saa väita, et pagulaste eesti keele oskus edeneks aeglasemalt kui teiste muukeelsete õppijate oma. Nooremate puhul, kelle koolitee algas Eestis, on keeleoskus kahtlemata parem kui teismelistel. Varasemate uuringute järgi on tõenäoline, et just teismelised põgenikud on hariduslikus mõttes riski­rühm. Pärssiv lisamõjur võis toetusprogrammi noorte puhul olla Ida-Virumaa venekeelne keskkond. Igal juhul on vanusele vaatamata pagulastele parim (keele)õppelahendus hakata eesti keelt õppima kohe ja intensiivselt.

Mitte ainult pagulaste keeleõppest

Sageli tegeletakse ka tühisega, nt arutatakse, kas keelata vahetunnis eesti keele rääkimine või mitte, kas õpetaja võiks tunnis kasutada ka vene keelt, kui vaja jne. Keskenduda tuleks aga sellele, mis toimub (keele)tunnis, sest Eesti muukeelsetest lastest on umbes poolele kool ainuke koht, kus nad eesti keelega kokku puutuvad.

Keeleõpet peetakse liigagi sageli seotuks motivatsiooni, hoiakute ja kõikvõimalike kooliväliste teguritega. Miks ei räägita matemaatika õppimisega seoses hoiakutest ja suhtumistest? Algkooli lõpuks on ometi kümne piires arvutamine selgeks saadud. Kuidas on võimalik, et õpilane ei ole pärast üheksat kooli­aastat võimeline endast paari lausega rääkima, kuigi on põhikooli lõpetanud. Ilmekas oli hiljutine juhtum Hendrik Aguri juhitavas Ida-Viru kutsehariduskeskuses.

Praegu käib Eesti viimaste aastate suurim haridusreform, üleminek eesti­keelsele õppele. Paljud protsessid toimivad, kuid tähelepanu tuleks nüüd suunata keeleõppe kvaliteedile ja teha kindlaks, mis tegelikult eesti keele tunnis toimub. Miks ikkagi ei ole mõnes koolis (riigi kinni makstud!) keeleõpe tulemuslik ja kuidas on õpilasel võimalik kool läbida nii, et ta üldse eesti keelt ei oska? Kindlasti tuleks käia koolides ja õppeprotsessi vaadelda – kui õppe tulemuslikkust ehk laste tegelikku keeleoskust süsteemselt ei mõõdeta, võibki olla, et mõnes koolis tehakse tunnis midagi muud peale eesti keele õppimise.