Igikestvas ja aina teravnevas võistluses tähelepanu pärast ei möödu nädalatki, mil avaliku erutatud huvi keskmesse ei veeretataks järjekordset mahukat käsitlust sellest, kuidas põhiseaduslik kord ja selle institutsioonid Eestis toimivad ning millega täidavad oma tööpäevi ametnikud ja poliitikud. Väidetavalt, sest neid lugusid jutustavad ise varju jäävad kõrvalseisjad, kes piirideta kunstniku­vabadusega realiseerivad oma nägemust, oma lugu, pakkudes objektiivse tervikpildi asemel meelevaldset kokku kleebitud killukomplekti.

Selles ei ole iseenesest midagi keelatut või halba juhul, kui enne teose avaldamist on rõhutatult välja toodud autori­positsioon ja žanrikuuluvus. Pole kahtlust, et Jaan Tootseni president Ilvesest tehtud dokumentaalfilmi „Kiki­lipsuga mässaja“ puhul on need tingimused täidetud. Poliitilise teatri pika traditsiooni uuenduslikul viisil jätkamise katse endise rahandusministri Mart Võrklaeva „röstimise“ kujul oli aga lihtsalt katastroofiline läbikukkumine, ent vist päris viisakas rahamasin tootjale. Selgi puhul öeldi ette, et tehakse teatrit ja meelelahutust.

Esmaspäeval lisandus Delfi kontserni lohepikkune panus Eero Epneri ja Erik Moora looga „„Ta on meie aja kangelane“. Rahva ees säravale Pevkurile heidetakse ette suure plaani puudumist“, mille leebemad kiirkriitikud (Rein Lang, Meelis Oidsalu) on jõudnud toimetamata toorikuks tituleerida, ise siiski täis kõhklust, kas tegu ikka on ajakirjandusega. Asjaolu, et juba nooreks lõunaks ilmutas Delfi autorite pooletunnise apoloogia „Miks me kirjutasime artikli Hanno Pevkurist“, viitab nende mitte kõige puhtamale südametunnistusele. Kui seletusega nõustuda, võib öelda, et tänavuse ajakirjanduspreemia saaja pikima ja halvima uudisloo kategoorias on leitud. Pikkust oli, uudist mitte.

Nimetatud kolmel teosel on ühisjooni, kuid ka kaalukaid erinevusi, eriti tagajärgede osas. Ühine on see, et ühestki teosest ei paista välja, mis see igapäevane töö on, mida president, rahandus- või kaitseminister teeb. Sümbolväärtust kandva presidendi puhul on see veel kõige mõistetavam, sest põhiseadus loendab presidendi kõik ametiülesanded nii napis kogusummas, et täisjõus inimesel liiga palju minuteid päevatööks ei kulu. Tootseni filmis kaebab selle üle paaril korral ka Ilves ise, et kedagi ei huvita, kui ränk ja tähtis on tegelikult see osa tööst, mis on põhiseaduses kokku võetud ühe lausega „esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises“. Kõik need kõned ja ettekanded, visiidid, kohtumised jm eesmärgiga hankida juurde sõpru ja arusaajaid, seda kõikvõimalikke vaimseid mõjutusvahendeid kasutades.

Filmis näidatakse presidenti hoopis suure tööandjana, kelle pelk olemasolu pakub lõputut tasulist sekeldamist peenema ja lihtsama töö teenijarahvale. Vaene käsundusohvitser toitub aga aastaid ainult kanakoibadest. Kriitilisem vaataja jõuab paratamatult küsimuseni, kas kogu see kulu ikka on mõistlik, populist aga saab tuge väitele, et terve kamp tuleks laiali peksta. On see kokku hea institutsiooni mainele (sõltumata isikust) ning valijaskonna silmis avaliku võimu usaldusväärsusele, milleta demokraatlik riigikorraldus püsti ei püsi?

Kuid see on pisiasi, sest käib ju sõda ja ühiskonna tähtsaim mure on julgeolek, mille eest vastutavaid isikuid parlamendis, valitsuses, jõuametkondades peab ühiskond saama usaldada hoopis enam kui sümbolkujust presidenti. Ekspressis loodud pildi järgi (kui keegi jaksab lõpuni lugeda) aga sisustavat riigi „julgeolekukogukond“ oma päevi töö asemel omavahelise võimuvõitluse, intriigide ja muu kollasega. Ametlike kõrvale olevat üles ehitatud varistruktuurid, mille abil realiseeritakse era- ja grupihuvisid, mis muudkui kasvavad kooskõlas sellega, kuidas kasvab kasutada olev ressurss.

Loo lõpuks suunatakse lugeja järeldusele, et julgeolekusüsteemis on hea ja kurja võitlus teravnenud äärmuseni, kuid võimatu on kindlaks teha, kes on mängus head ja kes pahad. Kõik on kuidagi kahtlased. Seda juhul, kui uskuda, et kõik väidetu ongi tõsi, aga mitte autorite käes pooltõeks või väljamõeldiseks väänatud laused. Viimast võimalust on intervjueeritud ilmselt ette kartnud, mistõttu valdav osa neist oma nime all ei esine, ehkki tõenäoliselt nad täiel määral ette ei kujutanud, millist osa autorite narratiivile usutavuse pakkujatena mängivad.

On ka teine võimalus. Et meie julgeolekujuhid ongi sellised arad mökud, kes oma nime all ja seega sõnade eest vastutajana välja tulla ei julge ja nende vapruse laeks jääb allikakaitse hüvede all anonüümselt kuulujuttude ja ebatõe levitamine. Küllap leidub sellegi väite uskujaid, eriti neis nurkades, kus juba imetletakse Donald Trumpi paljastusi ja võitlust süvariigi moraalitusega.

Niisiis, kaitseministrist tehtud persooniloo apoloogias on Eero Epner maininud, et loo tarbeks intervjueeriti 30 tähtsat inimest. Oma nime all esinevad peale selgelt sundseisu pandud Pevkuri veel kantsler Kaimo Kuusk, vaatleja Meelis Oidsalu, erukindral Martin Herem ning Meelis Kiili ja Kalev Stoicescu riigikogust. Aga ülejäänud 25? Lõbu pärast liigitasin nad ära, kuigi ei tea head vastust küsimusele, miks mõisnikud nende esivanematele perekonnanime ja vanemad neile eesnime üldse on pannud, kui nad pärisnime ei kasuta, vaid eelistavad olla avalikus suhtluses tuntud ainult kutsungina.

Need on: Üks (ka Too, Ohkav, Asjaga Kursis, Pettunud ja Muidu Kriitiline) Inimene; Teine, Kolmas, Kohalviibinu. Peenemal juhul võib inimene olla Võtme-, Valdkonna- või Välissuhtluse Oluline Inimene, kaks suuremat alamliiki on Allikas ja Ametnik. Allika perekonda kuuluvad Eri, Mitu ja Mitmed. Allikas ei ole üldjuhul (erandiks Üks Muidu Mõru) üksikisiku, vaid grupitunnus. Hierarhiaredelil turniv Ametnik (ka Riigi- või Valitsusametnik) aga on Üks, Pikalt Ametis, Kõrge, Väga Kõrge.

Inimese eritunnuseks võib olla kuulumine Reformierakonna juhatusse või valitsusse, mõni on tuvastatav selle järgi, et „on seisnud abi andmisele väga lähedal“, „olnud abi otsustamise juures“, „kogu protsessi lähedalt näinud“ või „osalenud arvukatel koosolekutel“. Terve rida eritunnustega Inimesi, Allikaid ja Ametnikke jäi veel üles lugemata. Mis oleks, kui Ukraina relvajõudude eeskujul antakski Eestis ametnikele ja poliitikutele töösuhte ajaks kutsungid-hüüdnimed? Riigi ja iga ehituspoe „tööriistakastist“ on ju lõputult võtta iseloomustavaid nimesid, nagu Haamer, Kruvikeeraja, Pintsel, Polt, Seib, Muhv, Klemm, Tihend jne.

Kokku ei ole see sugugi naljakas, aga, nagu enne osutatud, kulukas. Paari aasta eest üllitas Eesti Ekspress Epneri samuti ülipika loo Tarmo Jüristo ja tema Salga tegevusest valimistulemuse mõjutamisel. Selle peale muidugi kaevati ja rangelt seadusetähte järgivate järelevalveametnike kohusetunne sundis teemat menetlema. Töötab komisjon, töötavad erakonnajuhid, advokaadid ja lõpuks tõenäoliselt kohtud. Kulutamise lõppu ei ole näha, tühja töö hind kujuneb kuuekohaliseks summaks. Ka Võrklaeva meelelahutus­tegevus on otsapidi järelevalvekomisjonis arutusel. Nüüdne lugu vallandab julgeoleku alal nädalateks üldrahvaliku mõistatamismängu „Kes on kes“ ja seda tulemusliku palgatöö arvelt. Kulu kulu otsa.

Demokraatliku ühiskonna valitud ja palgatud otsustajad ei saa ega tohi olla tahtetud nupud suure dramaturgi järje­kordses stsenaariumis. Isikuid, kel on kange himu autot tagapingilt ja varjatult juhtida, leidub paljudel elualadel, mitte ainult meedias või kunstis. Kui sel aga kriitikameeleta toimuda ja jätkuda lasta, juhtub millalgi, et suure nalja kätte on riik sootuks kaduma läinud. Üks Kõrge Inimene kinnitas mulle, et just nii see on.