Kiievis on kuratlikult külm
ja kuigi magamiskottidest ja mingitest
väikestest soojaallikatest võib kasu olla
kuumast teest ja supikatlast võib kasu olla
siis ikkagi ajab see kurikülm oma küüsi
inimese järele sääl (saatana enese külm
on old ka varem moskoviidi liitlane)
minul on oma palavikukülm ja värelus sees
tahaks selle soojakübeme mis mus alles
neile sinna ära saata – äkki on tost killustki
abi (sest veel hirmsam on tunda end siin
pühapäevaöös täiesti abituna)
Teherani tänavad on verest ligedad
vaiksed tänavad sest julma pildi…
Kogu su luule kogu su punk
öhe sumbub värsse
pärisinimeste pärisluuletusi
sina saad otsa sind ei ole enam
kõige selle jaoks olemas
juba hommikust saati jaurab pääs
„liiga mees ja liiga vana
liiga mees ja liiga vana“
jaurab veel järgmisse päevagi
kui läed sõbra ja ta lapsega välja
tasuta punkfestarit kaema
a see on rootslaste daydrinking festar
paljudel on kuskilt punkpoest ostetud tagid
ühes saalis laulab blond rootsi daam
karaokemasina saatel Lady Gagat
väljas karjub mingi bänd
„punkrockers raise your…
Jürgen Rooste „Libahundilaulu“ lüürilises minas võib täheldada nii alalhoidlikku kui ka võitlevat eestlast. Esimene tahab rahulikult oma heeringat, keedumuna ja igapäevast leiba süüa, teine aga ärgitab vastuhakule.
Emakeelepäeval, 14. märtsil selgusid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid: Piret Rauale tõi tunnustuse novellikogu „Nimepanija“, Jürgen Roostele luuleraamat „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“.
Leidub baas- või tüvikujundeid, mis on kultuurilooliselt sedavõrd tiined ja eesti luuleski ajapikku kodunenud, et piisab ühe sõna mainimisest ja kohemaid avaneb rikkalik tekstivõrgustik, kangastub kogu kirjandusvool, maailmatunnetus, eluhoog. Kui luuletuse pealkiri kätkeb sõna „raibe“, pole tarvis pikalt pead murda – juba ongi kohal Baudelaire’i „Raibe“: lõõskav suvepäev, inetuse esteetika, iiveldus ja grotesk, maanteekäänak, kihavad kärbsed, kivi taga luurav peni. Tosin katrääni, mis jõuavad minevikust aegamisi tulevikku, keha ajalikkuse ning armastatu…
Luulekogus „Sagittarius A*“ vaheldub meeleheide elujaatavate hetkedega. Elada on suurem asi, kui põleda kiirelt ja surra!
Nagu tähelepanelik lugeja teab, ei ole „Sagittarius A*“ esimene Jürgen Rooste luulekogu, mille alapealkiri on „Meeleheite laulud“. 2018. aastal ilmunud kogu „Veider aeg. Meeleheite laulud I“ kirjelduses on öeldud, et tegu on neljast raamatust koosneva sarja esimese osaga. Must auk Sagittarius A* Linnutee keskosas on meist küll 26 000 valgusaasta kaugusel, kuid Rooste meeleheitelaulude teine osa…
Solarise epitaaf
ahh jätke see pidu katku ajal
jätke see abstraktne impressionism
see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
me ajaloo ristteel
kriiskavad katuste kohal kriiskavad
priiskavad galeriides kohvikuis priiskavad
must tuhat elu ei tähenda midagi
kellegi elu ei tähenda midagi
varesejalad ja minevikupookstavid
hunnitud maalid – see tähendab
maalid ilma hunnideta –
ilma tänapäevakunnideta
Attilade asemel ropud ja labased tattilad
põhjakõrbend sõjapudrukattilad
poiss sihi õigesti poiss sihi õigesti
kasva meheks sesse ilma – võta püssikirpu silma!
poiss – sihi õigesti sihi õigesti
lõpuks aru siis saadki kõigest nii
kõigest nii
ahh…
Me kohtume 1990ndate lõpul.
Kalju Kruusa juures. Mingil
poeetide olengul. Ta on üsna
kohe muga natuke kuri ja
kiuslik. Lõõpiv. Mina
olen
tollal
veel
jovi-
aalne
ülevoo-
lav loll ja ausalt
ega asjad nüüdki pole paranend.
Noh, mõned aastad hiljem
ajab ta mu sõbra Ivar Silla sarnasel
olengul Elo Viidingu juures nutma
ma isegi ei mäleta täpselt millega,
aga Ivar vist jälle räägib
oma lõputut
homo-
juttu
ja tema ei
saand
tera-
vat
keelt
hammaste
taga hoida eksole. See poleks tema.
Ivar jookseb toona nuttes öhe
ja saab Russalka juures purjuspäi
vene poistelt peksa, sest proovib
neile külge…
Jürgen Rooste, Suur sume, suur tume. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2014. 80 lk.
Kõigi tänavanurkade muusik on loomulikult Jürgen ise, keda ma olen kohanud ta vana kooli märkmikest luulet ette lugemas siin ja seal (jah, kunagi istusin kõrval, kui nad Andra Teedega märkmikke võrdlesid ja arutlesid, millisest Helsingi poest neid õigeid saab) – peamiselt vanalinna kohvikutes. Millisel õndsal ajal me elame, saja aasta taguses Pariisis võis midagi sellesarnast toimuda. Ja eks…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Jürgen Rooste „Libahundilaulu“ lüürilises minas võib täheldada nii alalhoidlikku kui ka võitlevat eestlast. Esimene tahab rahulikult oma heeringat, keedumuna ja igapäevast leiba süüa, teine aga ärgitab vastuhakule.Kris Moor
Kaader Billie Eilishi laulu „What was I made for?“ videostKuvatõmmis / Youtube
Emakeelepäeval, 14. märtsil selgusid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid: Piret Rauale tõi tunnustuse novellikogu „Nimepanija“, Jürgen Roostele luuleraamat „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“.Piia Ruber
Jürgen RoosteErakogu
