Jürgen Rooste, Libahundilaul. Sööma-, looma- ja löömaaeg. Nõustanud Reijo Roos, toimetanud Maria Esko. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik, 2024. 136 lk.

Hundile pole ilmaski soodne jääda üksikuks: karjas ollakse toetatud ja ründejõulisemad. Ka libahunte sallivad hundid hästi, võtavad neid endi sekka. Inimestel on aga nii huntide kui ka libahuntide sallimisega raskusi olnud – neid on manatud, jahitud, põletatud. Jürgen Rooste veri oli metsik juba ta loometee alguses, „Sonettide“ ilmudes (1999). Võib-olla oli Rooste veri metsik juba varem, enne kui luule kaante vahele sai. Cornelius Hasselblatt on seda metsikust „Eesti kirjanduse ajaloos“ kirjeldanud: „Rooste on eesti luules leidnud endale koha kui isepäine, kohanematu ja läbilõikav hääl.“¹

Seedumatu välispoliitika

Hiljuti kaitsti Tartu ülikoolis magistritöö, kus uuritakse Jürgen Rooste ja fs-i nullindate luule ühiskonnakriitilisuse aspekte.² Autor Minna Annabel Tismus toob Rooste toonaseid tekste kandvate teemadena esile ebavõrdsuse, õigluse, inimõigused ja poliitilise rõhumise. Rooste luule on jätkuvalt ühiskonda mõtestav ja tõlgendav. Kui aga nullindatel diskuteeris autor valdavalt sisepoliitika üle, siis nüüd on fookuses välispoliitika, õigemini välispoliitika seedimine ja muundumine sisepoliitikaks.

Väljakannatamise kui äraseedimise alla saab Rooste uues kogus „Libahundilaul“ arvata tsükli „Püha Pekkalinna tuled“. Lehekülgedel 127–125 paiknevas luuletuses „*mine pekki“ põimub ungari peki söömine depressiooni ja Ungari sisepoliitikaga: ja võim närib vabaduse nurki / Orban mökitab laudanurgas / nagu vanakurat neljapäeöösi / täiskuuvalgel. Lootus säilib vaid tänu Elvise pargile ja ungari pekist saadud tervislikule jumele. Luuletus „Õppused“ (lk 124–122) algab argiselt ja lihtsalt: lüüriline mina kurdab, et on hakanud nimesid unustama, kuigi inimesed ja muu nendega seonduv (kohtumisajad, -paigad, muljed) on meeles. Korraga rabab teda unenägu, kus kutsutakse sõjaväeõppustele. Nüüd ei saa ta enam mõelda nimede unustamise talumatule ebamugavusele, sest ta väriseb tasakesi teki all ja püüab ära hoida verelehaga unenäo kandumist päevatõelusse. Juba järgmises luuletuses kujutleb ta, kuis Putin ja Orbán Püha Pekkalinna – / paljajalu ja kaltsuräbalais tulevad / ja kahetsevad oma patte (lk 121). Samas luuletsüklis on juttu ka USA eelmise presidendi visiidist Kiievisse (lk 117-116), meenutatakse sõda Gruusias (lk 116) ja neetakse Putinit (lk 112).

Vaadeldes lüürilise mina reaktsiooni välispoliitikale ja selle metamorfoosile sisepoliitikaks, sealjuures tungimisele indiviidi mõtte- ja tundeilma, võib temas täheldada nii alalhoidlikku kui ka võitlevat eestlast. Esimene tahab rahulikult oma heeringat oma keedumuna / oma igapäevast leiba ja sibulat süüa (lk 115), teine aga ei lepi ning itkeb, neab ja ärgitab vastuhakule. Kokku on ainuüksi selles luuletsüklis rohkem poliitilist saasta, kui lüüriline mina seedida jõuab; ta sõnastab enesel olevat depressiooni, ta on ühtaegu vihane, hirmul ja kurb, tema meeleolud on häiritud ja muutlikud. Kõik õõtsub.

Intensiivsele Pekkalinna-tsüklile järgnevad Esa Hirvose luuletuste tõlked. Esimene mõjub palsamina: „Autoportree sünnipäeval“ kirjeldab rahulikku keskikka jõudnud inimest, kelle hing ja keha on viimaks saanud üheealiseks. Tõlkeluulele järgneb enesekaemust ning meenutusi lapse- ja nooruspõlvest, kuni jõutakse sujuvalt tagasi poliitikani – nüüd aga juba rahulikumalt, olnut tõlgendades. Leidub siiski ka ühiskonnast kaugemal seisvaid luuletusi, milles kirjeldatakse väikese inimese suuri rõõme (nt „All hõbedase taeva“, lk 94–92) ja kurbust (nt „30. III 2023“, lk 86-85).

Mis juhtus Kitzbergi „Libahundiga“?

Cornelius Hasselblatt on märkinud, et „Jürgen Rooste mängib igas mõttes traditsioonidega: ta heidab nende üle nalja, kaldub neist kõrvale, aga kasutab neid ka ära, seostab iseennast eesti luule kuulsusrikka möödanikuga“³. Eriliselt põnev on jälgida Rooste varasemaid dialooge Marie Underi luulega. Nüüd on Rooste jõudnud eesti draama toeka tüveni, August Kitzbergi „Libahundini“.

Varasemates luulekogudes on Rooste viidatud autoreid vaadelnud kaugemalt, neid parafraseerides või tsiteerides; intertekste eesti ja maailmakirjandusest leidub „Libahundilauluski“ (Robert Burns, Doris Kareva jt). Nüüd poeb poeet aga Kitzbergi loodud tegelaskujude siseilma. Luuletsükkel „August Kitzbegi „Libahunt““ on samm-sammult näidendi vaatustega kõrvutatav, sellega kaetakse ülevaatlikult näidendi kogu narratiiv. Meeleolu osas astutakse samm kaugemale: peategelaste Tiina, Mari ja Marguse üksikutele repliikidele luuakse tugevad sisemonoloogid, millega avatakse tegelaste hingeilm ja tegevusajendid. Näiteks kui Kitzberg on jätnud Marguse ebalused paljuski oletada, siis Rooste annab need luuletuses „*(ebakindla mehe laul)“ (lk 57-56) lugejale kenasti kätte: mu otsustusekiik teeb ikka kaagat-kiigat. Põhjalikult vaadeldakse ka Tiina killustunud identiteeti: mu sisemine laul on tuhatkeelne (lk 666 – leheserval on tõepoolest seesugune saatanlik arv).

Tsüklis tsiteeritakse teistegi Kitzbergi tegelaste repliike ja arendatakse neid edasi. Ilus on vanaema repliikide tõstmine katkestatud ridadesse luuletuses „*(oma tõu laul / vanaema jutlus)“ (lk 60–58). Selle teksti lüüriline alge on juba Kitzbergi näidendis kenasti olemas ning Rooste on omas geniaalsuses selle ka ära tabanud. Mainitud luuletuses esitatakse värss „kollase pea ja siniste silmadega“ sugestiivsesse kordusesse, sest just tumeda verega segunemise eest tahtis vanaema Margust hoiatada. Muuseas, sõna-sõnalt on kasutatud Kitzbergi teksti ka luuletuses „*(Tiina monoloog)“ (lk 62-61), millele järgneb hundi needmine.

Lapsed ütlevad koolis et „Dekameron“ / on igav paks ja vana, kirjutab Rooste „Libahundilaulu“ tiitellehel. Kitzbergi „Libahunti“ küll igavaks, vanaks ja paksuks pidada ei saa. Vastupidi, tegu on haarava ja üsna kergesti mõistetava näidendiga ka särasilmsetele. Rooste värsid lisavad sellele kamaluga värskust: algselt Kitzbergi ridade vahelt tärganud luule­tsükkel mitte ainult ei täienda „Libahundi“ tegelaskujusid, vaid ka eraldi lugedes on tegu väga mõjusa adaptatsiooniga. Korraga kõlab Rooste „Libahunt“ kui vastulause Hasselblattile: Rooste on väga hästi kohanenud!

Rooste kui libahunt

Luulekogu esimene tähenduskiht, mis lugejale kohe silma jääb, on autori või lüürilise mina vaatlus libahundina. Oma inimkehas on Rooste ontlik õpetajahärra, kes õpetab noortele sõnakunsti. Tegelikult pole mulle teada, kui ontlik õpetaja ta on (ehkki pedagoogitöö eeldab teatavat alalhoidlikkust, võib ta olla ka üpris vallatu õpetajaonkel). „Libahundilaulu“ kõneleja metsik veri muutub öö saabudes taltsutamatuks, kihk laulda ühes teiste libahuntidega paisub vastupandamatuks ja soov joosta pärishuntidega talumatuks, tal tekib vajadus laulda vihast: vahel kutsub miski võõras / miski kummaline lõõm / ja siis märkad et täiskuule / sul ulguda suur rõõm (lk 49).

Ontlikust õpetajahärrast kirjutab Rooste vähe. Eelnevalt sai mainitud, mida arvavad teose tiitellehel õpilased „Dekameronist“: igav paks ja vana. Rooste vastab: ei mu kullakesed – igav vana ja paks / olen hoopis mina / „Dekameron“ on põnev nagu öö! / teie särasilmad lihtsalt hämaras veel ei näe. Kõneleja ei räägi siin mitte ainult enese­irooniliselt oma päevarollist, vaid vihjab ka sellele, mida näeb ja teeb ööhämaruses – libahundiks saab käia vaid see, kes hämaras näeb. Luuletuses „Olla eestlane“ on ilmselt tsiteeritud õpilasi, kes ohkavad: „lugemineonniiigav“ / ja / „mapolelihtsaltviitsindlugeda“ / ja / „kirjandusjueiaitamindkuidagi“ (lk 96). Õpetaja peab olema aga kannatlik ja nende kaebused mõistmist teeskleva näoga ära kuulama.

Tiitellehel leiduv luuletus mõjub kui moto ning loob ootuse, et teoses käsitletakse kaht paralleelsust: inimese üks roll on igapäevaelu edasi kanda ning seda nautida, samavõrra tuleb tal aga ka ulguda, karjuda ja vastu hakata valitsevale ebaõiglusele. Libahundi relv on ta hääl ja hambad. Nõnda jaotub kogu luulekogu laias laastuks kaheks – nagu ilmselt paljude eestlaste tundeilm. Osalt suudame olla siin ja praegu, ent kuskil kukla taga tiksub teadmine, et kõik argine võib olla üürike ning peame halvemaks valmistuma ja valmis olema.

Libahundimotiivi ambivalentsus

Tiina Vähi avab artiklis „Hundiaeg“ hundi­aastate metafoori ja ühtlasi hundi rahvapärimusliku ambivalentsuse. Artiklis mõtestatakse muu hulgas hundiks olemist ajalisel teljel, alustades ürgaegsest inimesest homo naturalis’est, kes ihaldas endale hundi jõudu, osavust ja vabadust, soovides olla huntinimene homo lupus⁴. Hundi rahvapärased nimetused peegeldavad selle looma mitmepalgelist loomust metsakutsust soeni välja. Teda küll tunnistati kui metsaisandat, ent temas nähti ka karja murdjat ning teda peletati loitsude ja hundiraudadega. Vähi hinnangul tekitab hunt ka tänapäeval kahetisi tundeid. Ühest küljest on tegu rahvus- ja kultuuriloomaga, keda kujutatakse mitmete ettevõtete meenetel ja logodel, teisest küljest on tegu kardetuima metsloomaga, kes karjakasvatajatele kõige rohkem kahju suudab teha, ohustades nii kodu- kui ka lemmikloomi.⁵

Niisamuti on mitmetähenduslik ka libahundimotiiv. Esiteks on libahunt ihaldusväärselt vaba, ent nagu kirjutab Matthias Johann Eisen, siis murdis libahunt pudulojuseid nii nagu kõik teisedki hundid⁶, oli seeläbi sama kahjulik nagu metshuntki. Liiati kirjutab Eisen: „Last murdvad libahundid tulevad Peipsi takka ja põhjendavad murdmist koduse näljaga“.⁷ Tundub liigne osutada, et praegu just vene verd libahunti kardetaksegi.

Rooste „Libahundilaulu“ kandev motiiv on vaba, jõuline ja oma metsa­nurga eest võitlev inimhunt, kuid siingi luulekogus saab vaadelda ründavat soendit, kes meile ohtu kujutab. Ohtu, mida maarahvas juba ammugi Peipsi taga hiilimas nägi ja karta oskas. Tundub, et lõviosa uue Eesti inimestest oli saastapäevani (lk 116) nagu Rooste särasilmsed koolilapsed, kes hämaras veel ei näe. Eisen küll kirjutab: „Juhtub libahunt leiba saama, langevad tast nõiduse-kütked ja ta pääseb inimeseks tagasi.“⁸ Kas see siis seda suurt libahunti muudaks? Tema on suur ja tema nälg on suur (lk 130):

südames ei tekki enam elevat lootust
kui loed et Venemaal on
laskemoon kohe otsas
nad lasevad kahuritorudest
oma viimsed vanaemad
ka Ukraina pihta kui vaja

Mõned keeleküsimused

Jürgen Rooste „Meeleheite laulude“ triloogia (2018–2021) arvustuses on Hasso Krull Rooste poeetika ja keelekasutuse kokku võtnud järgmiselt: „Rooste luulekeel on .. pillav ja pulbitsev, siin vilksatab kõikvõimalikke keelekihte, igapäevast kõnet, poeetilist kõrgstiili, manerisme, arhaisme, vulgarisme, neologisme, slängi, žargooni, laenatud fraase, isiku­päraseid idiomaatilisi väljendeid – ja kõike seda saadab sõnamängude tulevärk“⁹. Tähelepanek pädeb Rooste kogu loomingu puhul.

Ka „Libahundilaulus“ jätkab Rooste edukalt liikumist keele eri tasandeil. Sedagi võib pidada Rooste üheks libahundilikuks kalduvuseks: ta tunneb eesti keele toimimist nii hästi, et saab endale lubada kõiksugu „veidrusi“. Sealhulgas jääb kohati mulje, justkui taotletaks sõnadega pold, mus jms kõnekeele lähendamist kirjakeelele ja aktualiseeritaks ühtlasi ka ununema kippuvat: pääle (peale), tollal (tollel ajal), alul (alguses). Leidub ka niisuguseid sõnu, mida võib pidada roostepärasusteks, nt põld (polnud), tolt (tollelt), kasse (kas see) jne.

Õigupoolest näib ebavajalik noppida Rooste luulest omapäraseid sõnu, sest tema keelekasutus on üleüldiselt omapärane. Keele jõud, sugestiivsus, mis ongi Rooste luule (olgu riimiga või ilma, meetriline või vaba) tugev tunnusjoon, omandab „Libahundilaulus“ uue mõõtme. Muuseas, Rooste kasutab siin silmanähtavalt vähem vulgarisme kui varem. Rooste keele jõulisus peitub aususes, julguses ja aineses.

Kognitiivne dissonants

Jõudnud raamatu lõppu, ei saagi enam aru, kas see on lõpp või hoopis algus, sest serval on nüüd leheküljenumber üks. Tõsi, alguseski oli teada, et lehekülgede nummerdusega on mingi jant (kahanev nummerdus), kuid kohale jõuab see mäng alles raamatu lõpus. Rooste luuletust „Käisin köögis“ parafraseerides: mis laadi kognitiivse dissonantsiga on tegu, kui ma isegi ei tea, mispidi raamatut lugeda?

Ebakõladest ja lahkhelidest, mida „Libahundilaul“ esile tõstab, on värskendav vaade libahundimotiivile. Kes ta siis on, see soend? Metsik ja vaba või hirmus ja ohtlik? Küll oleks hea, kui selle argise ebakõla ilusa ja inetu üle saaks lõppenuks lugeda ja ilma üleni ilusaks pidada. Rooste annab lootust (lk 125):

isegi jubedad sõjad ei kesta igavesti
lihtsalt mõni ei ela nii kaua
et kõike seda suurt ilu näha