
Romaane „Arutu armastus“, „Constance Ring“ ja „Suvi enne pimedust“ lahutavad küll aastakümned ja geograafia, kuid ikka ja jälle tuleb naissoost peategelasel võidelda stereotüüpide ja sildistamise vastu.

Joseph Conradi eelmise sajandi algul ilmunud romaanis vaadeldakse elu ja inimesi vägagi tänapäevase pilguga. Üks on kindel: juhuslikku pole elus midagi.

Kirjandusklassika tõlkesari on kui labürint, millesse lugeja end heidab, et väljuda parema või vähemalt õnnelikuma inimesena.

Heli Alliku vahendusel on eesti keeles ilmunud Louis-Ferdinand Céline’i kadunuks peetud romaan „Sõda“. Oma justkui katkise keelega aitab teos lugejalgi sõnastada nimetamatut.

Kirjandusklassika tõlkeid on sel sajandil kõvasti juurde sugenenud, aga haridussüsteem ja seltskondlik maineökonoomia suudavad uutele tõlgetele aina vähem püsilugejaid garanteerida.

Olla luuletajast näitekirjanik võib olla parim kvalifikatsioon „Ulyssese“ pöörase paljususe taasloomiseks.

Merežkovski lõi uue romaanitüübi, milles esitatakse juhtmotiivide poeetikat. Esimesena vene kirjanduses ehitas ta teadlikult üles neomütoloogilise romaani.

Andrei Belõi „Peterburi“ on totaalne stiiliõpik, mõtlemapanev näide, mida kirjanik tekstiga teha saab ja võib.

„Hieronymuse“ sarjas mullu ilmunud raamatud kinnitavad kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.

Sōseki Natsume romaani „Mina olen kass“ sarmika jutustaja tähelepanekud inimeste loomuse ja moodsa aja mõju kohta on jätkuvalt päevakohased.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.