Võib-olla merel, mida Joseph Conrad paarkümmend aastat kündis, paistsid maapealsed asjad teisiti. Inimeste lood peegeldusid merel vastu teisiti kui kuival maal. Merel ta seilas, algul tüürimehena, hiljem kaptenina, ja mõtles lainemurdu vaadates inimpsüühika hämaratele nurgatagustele.

Poola päritolu Inglise kirjaniku Joseph Conradi (1857–1924) loomingus on midagi, mida teistel kirjanikel ei ole: kummaliselt läbinägev pilk ja oskus kirjutada elu salapäraseks, põnevaks, ilma et seda paisutaks või ilustaks. Isegi ta fantastilised lood, nagu „Pimeduse süda“, on esitatud valusalt realistlikena. Conrad nägi, et müstikat on elus niikuinii, sellega pole vaja üle soolata – vaata ainult inimhinge salasoppidesse ja pane kirja. Ta kirjutas väikesed asjad suureks ja suured asjad väikeseks. Paatost tema loomingust ei leia. Justkui loodusteadlane kirjeldab ta inimputukate sibamist.

Mosaiik nõuab täpset kätt

Conrad hakkas romaane kirjutama alles pärast meremeheelu, aga isegi teostes, kus meri on kaugel, vaatab ta maistele asjadele ikkagi meremehe pilguga. Selle pilgu heidab paljudes Conradi teostes vana merekaru, jõesadamasse jäänud erukapten Charles Marlow, kes annab jutustajana sündmustikule lisamõõtme. Ta on nagu päästevest, millega Conrad jääb jutustades pinnale. Elukogenud, tark, aga veidi ka robustne ning tänapäeva seisukohalt mõnes küsimuses konservatiivne Marlow näib siluvat Conradi autoripositsiooni, milles võitlevad parkunud meremees ja kabinetivaikusse taandunud intellektuaal.

Ah et mis küsimuses võiks Marlow konservatiivne olla? Kui jutt on meremeestest, siis muidugi naisküsimuses. Merel nägi Conrad mehi ja mehiseid tegemisi, võitlusi, piirolukordi, psüühika avaldumisvorme kõikuval pinnal. Pole ime, et naised on ta loomingus tagaplaanil või värvikates kõrvalosades – kuni aastani 1913, mil ilmus „Juhus“. Selle loo keskmes on Flora De Barral, neiu, kelle rikkurist isa osutub petiseks ja pannakse vangi. Flora jääb sama hästi kui orvuks ning tema elust saab pettumuste ja kannatuste rada.

„Juhus“ rullitakse lugeja ees lahti nagu kõrvuti veerevad vaibad: kumba mööda minna? Kuna romaan, nagu seda tuntakse, on seni veel vormilt lineaarne moodustis, siis läheb lugeja sinna, kuhu tekst viib, ja keerab lehekülg lehekülje järel. Seevastu arvutimängudes ning samuti mõnes filmis ja seriaalis saab valida, millist rada astuda, kust uksest siseneda – küllap peagi ka romaanides.

„Juhus“ ei ole üldse juhuslik, vaid oma ajast ees. Pealtnäha eklektilise ülesehitusega teose iga kiht on mõõdetud ja paigas. Narratiiv on mosaiikne, kuid mosaiike ongi keeruline kokku panna: iga kild peab asetuma oma kohale. Nii ei saa nõustuda „Juhuse“ omaaegsete kriitikutega, kes pidasid teosest sirget lugu leidmata seda kokkuklopsituks, nagu ilmneb Aet Variku järelsõnast (temalt ka ladus tõlge). Nagu Varik märgib, avanevad romaani kahe osa tagamaad alles hiljem: jutustuse käigus „moodustub muster, mis mõne ütluse või detaili aeg-ajalt hoopis uues kontekstis ja tähenduses esile toob ning tervikule kindlasti haaravust ja nüansirikkust lisab, kuid nõuab ka lugejalt aktiivsemat pingutust“ (lk 482-483).

„Juhus“ näitab seega, et „juhuseid“ elus ei ole. Kokkusattumused või pöördelised hetked, mida inimesed tõlgendavad elus juhustena, on keerukate otsuste, reaktsioonide ja sammude tulemus, habras ämblikuvõrk, mida iga indiviid endale punub, sõltudes kontekstist, mis samuti pole kunagi juhuslik.

„Juhuse“ lugeja aimab, et iga kirjeldatava episoodi taga on midagi veel, igal tagajärjel on põhjus, ükski põhjus pole samuti juhuslik, vaid on tingitud ühe või teise tegelase otsustest. Kellegagi „juhuslikult“ kohtudes on kaks inimest valinud teineteisest sõltumata selle aja ja koha, kus kohtutakse. See võib nii olla. Siiski tundub mulle aeg-ajalt, et elame simulatsioonis. Nii mõelda on muidugi mugav. Ja naljakas. Conradi romaane lugedes võib simulatsiooniteooriad peast välja visata.

Kes mida räägib?

„Juhuse“ võrk võib lugeja lootusetult segadusse ajada. Romaanis on kolm jutustajat, kolm peategelast koos ja eraldi ning kõigel, mis nendega juhtub, on sügav tagapõhi.

Kõigepealt astub mängu jutustaja, kes liiati räägib algul meievormis. Astutakse merelt Thamesi jõele siirdunud kapten Marlow’ jauli pardale. Marlow hakkab pajatama loost, mida talle rääkis tüürimees Charles Powell. Too jutustab kapten Anthonyst, kelle juhtimise alla ta sattus. Powell astub peagi ka ise tegelasena romaani lehekülgedele.

Esmalt kõrvaltegelasena ilmub romaani Flora de Barral, kelle Marlow tõstab peagi Powelli jutustuse kaudu fookusse. Flora on saatuslik naine, kelle pärast Powell üldse kapten Anthonyst rääkima hakkab. Flora ja Anthony teed ristuvad kuival maal, jätkuvad merel, kummagi elu vaatleb Joseph Conrad alul eraldi, siis koos.

Keegi räägib kellegi juttu edasi, lugeja võib vahepeal unustada, kes on jutustaja, kes kuulaja. Ja kes lugeja? Näiliselt unustab autor lugeja tõesti ära, sest lugejat hoitakse mõnestki võtmesündmusest kaua teadmatuses. Lisaks kerkib küsimus, kas tasub usaldada mitu korda ümber räägitud jutte. Kui palju on neis loosiseseid liialdusi? Kui palju romaanis autori kunstilisi liialdusi?

Conrad trikitab, nagu jaksab. Minajutustaja märgib: „Juhuslik kohtumine mehega, kes on koos kapten Anthonyga merd sõitnud, oli uudishimu taas ellu äratanud. Ellu äratanud teatud eesmärgil, nimelt sel eesmärgil, et minulegi saaks osaks teadmine selle algupärast ja iseloomust. Seda jagati mulle mitmes järgus, vaheaegadega, mida ma siin üles ei tähenda. Sel esimesel puhul märkisin ma Marlow’le teatava üllatusega: „Aga kui ma õigesti mäletan, siis te ütlesite, et ei tunne kapten Anthonyt.“ – „Ei. Ma pole teda ihusilmaga näinud. Nüüd on sellest aastaid möödas, aga mulle tundub, et ma kuulen jälle, kuidas väike pühalik-tõsine Fyne sügaval häälel annab teada oma naisevenna – „teate küll, poeedi poja“ – lähenevast külakäigust““ (lk 48-49). Selgituseks: poeedi poeg on kapten Anthony ja Fyne on Anthony õemees, Fyne’ide pool elas vaeslapsena Flora ja seal kohtusid Anthony ja Flora.

Panete ilmselt tähele Conradi suitsu­ ja peeglite mängu: „juhuslik kohtumine“, „ellu äratatud“, „mitmes järgus, vaheaegadega jagatud“ jutustus, „teadmine algupärast“, võtmetegelase mittetundmine, „mulle tundub, et kuulen“ pluss keegi neljas annab millestki „pühalik-tõsiselt“ teada.

Conrad raputab sündmuste tõepära nagu täringut karbis: jutustatu võis olla nii, aga võis olla hoopis teisiti, sest mängus on mitu vahendajat, nende emotsioonid ja tõlgendused, jutustuse subjektiivne värving annab selgelt mõista, et mingit algupära polegi.

Romaani teine osa algab pärast katkestust: „Nagu öeldud, sain ma Flora de Barrali lugu kuulda järk-järgult. Vahepeal oli järk, kus ma mõnda aega Marlow’ga ei kohtunud. [—] Ma olin tema külaskäiku oodanud, varustatud märkusega, mis ei olnud mulle pähe tulnud enne, kui ta juba ära oli sõitnud. „Kuulge,“ asusin ma otse asja juurde, „kuidas te võite kindel olla, et Flora de Barral üldse merele läks?““ (lk 259).

Kohe teise osa alul seada kahtluse alla kogu esimese osa sisu – see on tase. Mõni lehekülg hiljem pinnib mina­jutustaja Marlow’d uuesti. „„Kuidas te seda kõike teate?“ katkestasin ma teda. Marlow lõikas kärsitult vahele: „Küll te ajapikku kuulete““ (lk 266).

Lugejale jutustatava loo allikad, nüansid ja võtmesündmused seatakse pidevalt kahtluse alla. „Juhuse“ segi paisatud faabula on õigupoolest filigraanne mosaiik, mida tervikuna näevad ainult autor ja Marlow. Tegelikult ei näe ka Marlow, sest ta vahendab seiku, mille juures ta ise pole olnud. Kogu mosaiik avaneb tervikuna teose lõpus. Või kas ikka avaneb? Asetab ju Conrad mitu mosaiiki üksteise peale nagu kaleidoskoobis, mille pilt muutub iga pöördega.

See on meisterlik. Lugeja kõigub sõnamerel, meri muutub igal hetkel.

Pole vaja „-isme“

„Juhust“ peetakse Conradi loomingus pöördeliseks. Siin leidub muidki pöördeid peale ülesehituslike: teos lammutab oma ajastu soorolle ning on kantud tollal tärganud feminismiideedest, olles üks esimesi mehe sulest ilmunud naisküsimuses ärksameelseid romaane XX sajandi alul. Kapten Marlow ajab küll teoses oma joru, rääkides naistest kui ühest entiteedist ning seades kahtluse alla naiste võrdõiguslikkuse meestega, kuid seda pelgalt teksti pingestamiseks.

Conrad ei ole kunagi oma veendumusi otse loomingusse valanud, kuigi poisipõlves Poolast imperialistliku Venemaa okupatsiooni ja terrori eest Prantsusmaale põgenenud kirjanikuna põlgas ta kolonialismi. Rännanud palju, pidas ta mis tahes rassist, kultuurist või sotsiaalsest kihist pärit inimesi samaväärseteks selle maailma liikmeteks. Autori humaanne suhtumine ja avar pilk ilmneb eredalt näiteks kolonialismi­vastases novellis „Pimeduse süda“ (1899), mis on Leo Anvelti vahendusel ilmunud ka eesti keeles (1963, 2002). Samuti Conradi romaanis „Nostromo“ (1904): selle teose tegevus leiab aset Lõuna-Ameerikas väljamõeldud Costaguana vabariigis, mis meenutab Colombiat (ee 1997, tlk Urmas Rattus). Otsesemalt käsitleb Conrad samu küsimusi poliitilises romaanis „Under Western Eyes“ ehk „Lääne silme all“ (1911). Õigupoolest läbib humaanne hoiak kogu Conradi loomingut. Kirjanik ei vahenda seejuures mingit agendat, vaid oma arusaama inimesest.

Nagu ütleb minajutustaja „Juhuse“ algupooles: „Olen ennast meelitanud mõttega, et ükski uudishimu laad ei ole mulle võõras. Uudishimu igapäevaste tõsiasjade, igapäevaste asjade, igapäevaste inimeste vastu. See on inimvaimu kõige auväärsem omadus – tõtt-öelda ei kujuta ma ette, milleks võiks kõlvata uudishimuta vaim. See oleks nagu igaveseks lukustatud kamber“ (lk 48).

Conradit on nimetatud impressionistiks, modernistiks, realistiks, romantikuks. Vaevalt ta ise seda tähtsaks pidas, kuhu lahtrisse end paigutada. „Need, kes minu kirjutatut loevad, teavad mu veendumust, et maailm, ajalik maailm, toetub mõnele väga lihtsale ideele, mis on nii lihtsad, et peavad olema sama vanad kui mäed,“ kirjutab ta omaeluloolises raamatus „A Personal Record“ ehk „Isiklik rekord“ (1912). Kirjanik on kaugel soovist midagi uuendada, kuid siiski vaba seda tegema, kui teose iseloom seda nõuab.

Olen Conradi loomingut lugenud ka inglise keeles. Kummaliselt kirgas ja rikas on ta keel. Ehk tuleb see sellest, et ta õppis inglise keele ära alles merel, õpikuist ja kaaslastelt, ning täiustades oskusi ingliskeelseid romaane lugedes. Omandatud keeles peab võib-olla rohkem pingutama, rakendama kõiki õpitud oskusi. Poolakas Joseph Conrad, sünninimega Józef Teodor Konrad Korzeniowski, on autor, kelle teoseid jäädakse alati lugema, sest tema uudishimu viis ta otse pimeduse südamesse ning meremehe karastusega intellektuaalina ei kartnud ta seal kirjanikuna toimetada.