eesti raamat 500
-
Marju Raju, muusikapsühholoogErakoguRaamaturiiul
Küsisin just tööl riiuleid juurde. Sain! Kui oma praegusse kabinetti kolisin, siis mu tollal kümneaastane tütar tuli ja sättis kõik raamatud värvide ja suuruse järgi ning pani ühte riiulisse ülejäänud, mis olid „vanad, koledad ja imelikud“. Nüüd vaatan, et süsteem on enam-vähem säilinud, vähemalt punase ja kollase jaotuses.
Ideaalset süsteemi nagunii ei ole, kui töötada piiridel nagu mina: muusika ja psühholoogia, eetika ja meetodid. Kõik ongi kõigega kuidagi seotud, nii et…1 minut -
MADIS KOLK, teatrikriitik ja Teater. Muusika. Kino peatoimetajaHele-Mai AlamaaKeelatud raamatute riiul
Siinsele rubriigile mõeldes jäi pilk raamaturiiulil pidama Nikos Kazantzakise „Viimsel kiusatusel“ – üks viimaseid raamatuid, mis kanti katoliku kiriku index librorum prohibitorum’isse, enne kui selle täiendamine möödunud sajandi kuuekümnendatel lõpetati. Totra seosena meenub ka lapsepõlves loetud fiktsioon, kui tuldi läbi otsima Lenini raamaturiiulit. Kuna keelatud raamatud olevat asunud alumises otsas, ulatanud ta ametnikule kohe abivalmilt tabureti, et saaks alustada ülaltpoolt, lootuses, et too loobub enne alla jõudmist.
Jah, Kazantzakise teos eemaldati…2 minutit -
Näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad“ Niguliste muuseumis on võimas ja mastaapne. Reliikviad on siin väljas originaalina, füüsiliselt, esemena. Näituse teemafookus vaheldub: kõigepealt esitleti „Kirjasõna algust“ (pildil), järgnes „Laul ja luule“, praegu on vaadata „Hariduse valgus“ ning septembri lõpus tõstetakse esile „Priiuse ja ärkamise“ reliikviad.Stanislav Stepaško / Eesti KunstimuuseumMeie reliikvia on raamat
Niguliste kiriku raamatunäitusel valdab külastajat eriline tunne: väga paljud eesti kirjandus- ja kultuuriloost tuntud teosed on ühtäkki päriselt tema ees.
9 minutit -
Erkki Luuk, kirjanik, kunstnik ja teadlaneErakoguMnjah
Ahh . . . . raamaturiiul. Minu lemmikteema. Võib-olla kirjutakski viimase aja suurematest riiulielamustest.
Viimane selline tabas mind mõni päev tagasi Rimi ees seisvate kasutatud raamatute riiulite ees. Meenus ühe kirjaniku ammune märkus raamatu ja surematuse seose kohta koos soovitusega vaadata antikvariaati, mis on maast laeni täis surematust, mis, nagu ta (mitte just ülearu peenelt) vihjas, kedagi ei huvita. Antikvariaat, olgu öeldud, on veel isegi lootustandev näide. Tasuta kasutatud raamatute riiuleid, mis (juba enam-vähem…2 minutit -
Muusika psühholoogilisi mõjusid on igasuguseid ja uisapäisa ei maksa kõigile patsientidele ikkagi sama plaati peale panna.Matias MangoMuusikast kirjutatu läheb korda
Muusika on lihtsalt olnud alati nii tähtis, et sellest tuleb maha jätta kirjalik märk.
3 minutit -
Kaarel Künnap, arhitektRaamaturiiul
Möödunud nädalal, taasiseseisvumispäeval oli mul taas kätte jõudnud aeg oma kuulipilduja moonakastidest ehitatud raamaturiiul ümber organiseerida. Sellistel puhkudel, eriti siis, kui on tarvis uude elamisse kolida, tekib paratamatult küsimus, kas on ikka hea mõte oma kodus pidada või palehigis ringi hiivata vaata et terve tonni kaaluvat mateeriahulka, millest on korraga võimalik kasutada vaevu kilogrammi jagu ja mille ülejäänud osa seina ääres passiivsena tolmu kogub.
Viimastel aastatel olengi konkreetse lugemissoovi tekkides aina…2 minutit -
Aditi Toome, sotsioloog ja linnakorraldajaErakoguLugemise lõpmatus
Mul on alati olnud kartus, et ma ei loe piisavalt raamatuid. Lapsepõlves veetsin väga palju aega raamatukogudes, perekodus on raamatuid uputavas koguses ning öösiti valvavad mu und öökapil lebavad pooleliolevad teosed. Ent siiski näib, et sellest kõigest ei piisa. Sisimas on endiselt kahtlus, et ma pole ikka hea lugeja. Ma ei pelga hüljata raamatut, mis mulle äkitsi enam ei meeldi ning mõne pooleli oleva raamatu järjehoidja on aastaid valvsalt samal…1 minut -
Eesti teisel naiskirjanike seminaril tulid arutusele niihästi naistele (elu)lähedased kui ka üldkirjanduslikud küsimused. Fotol seminari avapäeval osalenud.Mari TeedeMeestel on vendlus, naiskirjanikel õlatunne
Kui eelmisel aastal toimunud Eesti esimese naiskirjanike seminari lõpetuseks otsustati asutada naiskirjanike ühendus ja asutada naiskirjanduse auhind, ei osanud keegi aimata, et vähem kui aasta pärast on mõlemad eesmärgid täidetud. Nii asutati märtsis Eesti Naiskirjanduse Selts ja aprillis anti välja esimene naiskirjanduse auhind, mille pälvis Carolina Pihelgas lühiromaaniga „Lõikejoon“. Kirjandusajalugu tehtud nagu naksti! Lausa topelt.
Ka tänavu ei jäänud seminar toimumata, 12. ja 13. augustil saadigi Väike-Maarja lähistel taas kokku. Seekordne seminar…3 minutit
