$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Loodetavasti ei ole me veel põhja puudutanud ning 19 aasta pärast saame mõelda, milles seisnes „Kuningas Ubu“ tänavuse lavastuse prohvetlikkus ja performatiivsus.


Musta Kasti „Stseenid!…“ ei ole kindlasti teostuslikult perfektne lavastus, ometi on see viimasel ajal nähtuist üks kontseptuaalselt huvitavamaid.

„Vaalas“ räägitakse internetiajastu inimeste omavahelisest sidemest, süütundest, armastavast ja dogmaatilisest usklikkusest ning lunastuse võimalikkusest.

Kui teatri neljas sein sulgeb vaataja passiivselt omaenda kujutlusse, siis ikonostaas avab performatiivse ukse osaluseks.

„Leviaatani“ suurus ei seisne pelgalt show mastaapsuses ja sündmusväärtuses, vaid esteetilises plaanis ka selles, kui mitmes katseklaasis seekord paralleelseid reaktsioone korraldati.

Maarja Kangro raamatust ja Urmas Lennuki lavastusest on palju räägitud teemapõhiselt: et sisu on valus, osalt lausa tabuline. Mõnes mõttes haakub see lugu ka Lennuki enda mõneti sentimentaalse loojanatuuriga.

„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.

Mart Kangro kujundisüsteem on alati pigem keeruline: ta ei ulata publikule kohe abikätt, vaid nõuab kohati arrogantseltki koodi tundmist.

Ene-Liis Semper on koondanud lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.